Kui pööraks enesehaletsuse ümber ja teeks sellest võimaluse?

 Oehh, ma isegi mõneti ei tea miks ma seda teksti siin  kirjutan, Pean nentima, et olen isegi mõelnud, et kustutaks oma blogi lehe ja milleks seda kõike vaja jne. Ometi endale kulme joonistades ja oma teraapeudi  koolitusmaterjale kuulates tekkis mul tunne, et ma pean kirjutama, Lihtsalt kirjutama lahti, et oleks ka endal silme ees ja olemas need mõtted, mida ma endas mõtlen ja mida ma hetkel enda jaoks ümber  pööran.

Kuidagi on viimasel ajal selline tunne, et KÕIK on lappes. Ükskõik mis teema, vestlus või kokkupuude või idee vms, kõik on täiesti käest ära. Jah, ma tean, et ajastu ja aeg on ka selline, et väga paljud läbivad transformatsioone ja probleeme, uuesti ja uuesti ja uuesti... ja teate mis.. niikaua kuni me nendest õpime.

Kuna mul terapeudi koolitusel on ka hetkel teemaks coaching ja peegeldamine, siis kogu see protsess on hetkel nii aktiivne.. peegeldada inimestele ja isikutele tagasi seda, mida nad räägivad või teevad, või tegemata jäävad. Nii lõppes ka mu eelmine nädal ja algas ja tegelikult kestab veel siiani... Ma sain haiget. Ma sain taas olukorra lahendada, mida olen juba eelnevalt kogenud ja ilmselt saan ma selle kogemuse nii kaua, kuniks ma lõpuks leian lahenduse ja viisi, kuidas see ring lõpetada. Ikka ja jälle toob see olukord esile minus nö kaassõltuvuse nagu mu sõbranna ütles- mina annan, teen, olen olemas, aitan ja vastu ei saa mitte midagi?! Ei, tegelikult saan. Saan täiesti vastupidise kogemuse, mille kaudu minna närvi, tunda kurbust, viha, pettumust jne. Miks ma tunnen seda ja miks ma tunnen nii? Sest ma olen nii alati tundnud, oodanud, et läbi eneseohverduse ja endast kõik andes tuleks lõpuks tahetud kiitus, armastus, austus jms, Võite öelda, et vanemad ei ole süüdi selles, et me katki oleme, aga samas,,, minu puhul natuke ikka. Üha rohkem ja rohkem näen ja tajun enda sees erinevaid emotsioone, mida alles nüüd julgen kogeda. Kui mul on kurb, ei oota ma, et mu mees mingi nalja teeks ja mu tuju heaks läheks. Kui mul on kurb, siis on mul lihtsalt kurb ja see tunne on okei ja see tunne peab minu seest välja saama ja selles osas on mul ka mehega kokkulepe, et kui meil on teatud tunded, siis me aksepteerime neid ja laseme üksteisel eraldi nendega tegeleda, sest sel viisil tuleme me nende emotsioonidega toime. Kui ma vajan rinda kus nutta, siis on ta mul alati olemas. Nagu ka esmaspäeval, koju jõudes otsustasin mediteerida, sest pole seda ammu teinud ja üsna tihti aitab see maandada kõik pinged, mis minu sees. Võtsin endale 30 minutit ja kui püsti tõusin olin meeldivas lõõgastuses... aga siis see juhtus.. Tundsin kuidas kogu see kompott, mis minusse kuhjunud oli eelmise nädala lõpust mulle kurku vajus. See oli see hetk, kus mees teadis, miks ma kurb olen ja see oli see hetk, kus ta kõik asjad kõrvale pani ja lihtsalt mu pead silitas niikaua kui ma ennast tühjaks nutsin. Nutsin ja naersin samal ajal.. hästi huvitav kogemus, soovitan proovida, samal ajal öeldes, et nutmine on hinge puhastus ja peale seda lauset, tõusin püsti ja läksin ennast valmis panema, et Tallinnasse teraapia kooli minna, Kuigi ma mõtlesin,et ma sinna ei lähe ja hammas ja halb tuju jms.. olin ma peale enda puhastamist valmis minema ja tegelema endaga. See oli lihtsalt nii hea tunne, olla selle seltskonnaga ja jagada oma mõtteid ja tunda ja tajuda, et see kõik on täiesti okei ja kõigil on hetkel  "Ameerika mäed".

Hetk enne Tallinnasse starti.

Praeguseks olen jõudnud endas hetke, kus tajun, et elu on nagu film. Selline "halenaljakas romaan". Mis siis sisaldab ka peatükki- "Kui palju sa veel jaksad kanda?"  Tegelikult jõuan kanda küll. Ma olen endas jõudnud kokkuleppele, et kõik raskused, mis mu teel on, on õpetajad ja need pole mitte raskused, vaid "V.Õ.I.M.A.L.U.S.E.D." Alates sellest hetkest, kui ma hakkasin oma elu selle pilguga vaatama kadus mu elust nö ohvrirolli meetod. Mulle tegelikkuses on ju alati meeldinud pajatada sellest, mis kõik valesti on ja mida kõike, ühe väikse Retiga juhtuda võib või juhtunud on. Lihtsalt kuulake, imestage ja andke palun medal vms. Mõneti olen ma oma ämbreid ka püüdnud naljaks pöörata, mis on omakorda tekitanud tunde, et see hull olukord ei olegi nii hull, sest sa vaata lihtsalt seda teiselt poolt :D. Niisiis ma veic hetkel tunnen, et ma ei soovi kellegagi suhelda, sest igast suhtlusest tuleb mingi kaos ja iga lauset või sõna peab kontrollima, sest muidu rebitakse see kontekstist välja või mis hullem, pannakse uskuma kellegi teise versiooni sinu sõnades ja mõtetest, mida sa ei ole mõelnud, ega öelnud. See veic käib selle lause alla- "Kui tahad teada, kuidas sul läheb, siis mine küsi küla pealt!". Minus on ka alati olnud selline nüanss, et ma tahan, et õiglus ja ausus võidaks ja kuna mina olen püüdnud enamasti aus olla, siis käib see nii vastu karva, kui inimestel ei ole taktitunnet, või kui nad käituvad sel viisil, et nad kahjustavad kedagi.. antud hetkel mind ja sealjuures nad isegi ei märka seda. See on see suur põhjus miks mind toonane sõnelus endast väljaviis ja jumala hea, et ma seda siin lahti kirjutan, sest ma just jõudsin selle lahenduseni. Nüüd on aeg sellest kogemusest kõik võtta, mitte kellegilt midagi oodates ja lihtsalt edasi sammuda. Mul lihtsalt ei olegi midagi öelda ja kui ma nüüd aus olen, siis ega ei taha ka .Mida ma tunnen on see, et sünnin üksi, suren üksi ja isegi kui ma peaksin kunagi täiesti üksi olema, siis see on okei ja minu võimuses on palju ressurssi, et tunda ennast iseenda seltskonnas hästi ja see on see, mis on oluline.  Mida ei taha- seda ei tohi. Kirjutan seda teksti siin ja vaatan pildi peal olevat prügikasti- suured vabandused, et ma töötlusega ei tegelenud ja seda ei eemaldanud. 

Igale olukorrale on lahendus ja peale sombust ilma, paistab alati päike!

Oii kuidas ma igatsen matka. Ma pole reaalselt kordagi sel nädalal metsa jõudnud ja aega iseendale leidnud, mis teeb mind veic kurvaks, aga õnneks on nädalavahetus käes ja vähe rahulikum aeg ka koolide mõistes, seega ma leian! 

Minu viimase aja mõtted ja arutelud on toonud mind ka sellesse hetke, kus ma tean, kes ma olen ja kelleks ma saada tahan. Ainult 31 aastat läks.. aga hea, et niigi läks, on väga paljusid inimesi, kes elavad oma elu nii ära, et nad ei tee kunagi neid asju, milleks nad sündisid ja milles nad osavad on. Minu mõtted jõudsid sellesse punkti, kus ma tajusin, et see, mida ma esitlesin ja kirjutasin, see ei olnud minu elu ja minu mõtted ja minu tulevik, see kajastus ka otsuses. See lihtsalt ei ole... Siiski arvan, et need kogemused ja pingutused olid väärt väga palju ja ühte kogemust ja teed ma ju jätkan siiani. Jah, ma tunnen, et minust ei saa maalrit... nüüd kus ma selle välja ütlesin, siis ilmselt saab, sest kõik mida ma elus teinud ei ole, seda ma siiski teen. :D See ei ole minu suund ja see ei ole mina. Need teadmised ja oskused on vajalikud kasvõi kodus remonti tehes, aga seda teenust pakkuda ja seda asja ajada... võtab ju reaalselt aega 2-4 aastat usinat praktiseerimist ja vilumust ja ma kardan, et see lihtsalt ei ole minu tassike teed. Küll, aga olen ma üsna jonnakas ja kui ma selle suuna ja valiku valisin, siis ma selle ka lõpetan. Inimesed ka sel kursusel ja teel on väga inspireerivad, arukad, asjalikud ja mõned ka palju kogenud sel valdkonnal ja väga abivalmid oma nippe jagama ja juba ainiti see annab tunde, et ma saan sellega hakkama, sest selliste vägevate persoonide kõrval... nad ei jätaks mind ju hätta :D :D haha nali. 

Suur edasiminek on ka see, et ma väga ei ärritunudki sellel sessil. Täna ühes olukorras- valemid ja tapeedirullide ja paanide ja koguste arvutamiste  harjutused- Mehel oli 20 sekundiga vastused ja mina vaatasin vihikut ja numbreid ja mõtlesin, et ma ei saa juu nii loll olla, aga näed saan. See oli ka olukord, mille me tagasi Raplasse sõites koos ära analüüsisime. Ma olen lihtsalt sellise mentaliteediga, et ma ju tegelikult olen sündinud pahtlilabidas käes ja kõik valemid ajus ja tegelikult olengi maailma kõige targem ja tegelikult ma oskan küll ja mismõttes ma ei oska???!!!.Njaaa, istusin seal haudvaikses klassis ja hakkasin siis analüüsima, eelnevalt mees püüdis ka kuidagi seletada, aga minus juba oli trots ja see oli see tunne, et ole lihtsalt vait ja lase mul olla. Ma ei tahagi su vastuseid ja ma ei vajagi neid ja tegelikult ei oska ma ju pahteldada ja nagu näha ei oska ma ka arvutada ja üldse... KÕIK, täiesti kõik! Nüüd on kõrini, võtan asjad ja lähen volvosse ja annan gaasi ja enam tagasi ei vaata. :D Kes nüüd natuke eelmist lõiku analüüsib, saab ju aru, et see oli pisike ja trotsi täis lapsenergia, mis minust õhkas. Sel hetkel oma tundeid ja emotsioone tajudes ja suheldes oma teiste energiatega -naine ja mees... Sain ma aru, et ma olen koolis, ma alles õpin ja ma ei peagi oskama ja mu mees teeb mulle ka selle valemi kodus selgeks ja koju ja gaasi ma andma ei hakka, sest peale lõunat on nagunii hambaarst ja peale seda praktika laboris. Seega.. rahunesin maha ja hiljem mehega seda olukorda analüüsides ütles ta ka, et nii raske on sellises hetkes minuga suhestuda. Kui ta midagi ei ütle, siis ta on  süüdi, et ta mind ei aita ja kui ta midagi ülteb, siis ta saab naguni natuke nähvata. Seega oluliselt kergem on kohe midagi kergendavat mulle öelda, mitte hiljem saada raskema  valanguga vastupead.  Seega ma enda jaoks lahendasin olukorra üsna hästi ja jõudsin teadmisele, et rumal ja harimatu on ka ok olla  ning tajusin oma emotsioone üsna tublisti ja mees... jäi ka ellu! :D

Hetkel on lihtsalt nii hea tunne, et mõlemad seinad said täpselt nii kaugele tehtud kui vaja! Järgmine kord läheb ühe seina puhul lihvimiseks ja kruntimiseks ja teisele tuleb teine kiht pahtlit peale panna ja ka eelnevalt lihvida. 

Mis mul siis hambaga selgus? Kuna ma olin endale oma hambavalu esimestel päevadel pannud hambaarsti aja tänaseks, oli mul ideaalne see hammas ka Raplas üle näidata. Mu hambal oli sel hetkel esimene raviplomm, mille ma Tallinnas sain. Siinkohal mainin etteruttavalt ära, et ma ei olnud algusest peale nõus, et see hammas väljatõmbamisele läheb ja isegi kui mul seda raha ei olnud ja ei paistunud tulevat, et seda parandada ja ravida, ma olin oma otsuses kinni. Niisiis... vuristasin oma loo ja kogemused ette, kuidas Raplas abi ei saanud ja pidin minema Tallinnasse ja röntgen jms...Asus arst hammast vaatama ja ravimit ja sisu välja võtma. 1. oli seal mäda, mida ei oleks pidanud seal olema. 2. kasutati Tallinnas mingit vati stiili, mida ma ei tea, aga pidi olema väääga vana stiil. 3. oli see täiesti normaalne, et mu hammas taas tuikama oli hakanud. Arst tühjendas terve juurekanali ära ja ka selle, mida Tallinna omad ei teinud, pani uue ravimi ja hamba taas kinni, loputus käis ka asja juurde. Siis näitasin telefonis olevaid pilte hambast ja põletiku koldest ja selgus mis? Selgus see, et seda hammast ei tohi välja tõmmata. Kuna kolle on põskkoopa kõrval, siis tõmmates, võib tõmmata ka välja tükikese põskkoopast. Et kui tulevikus on vajadus tõmbamiseks, siis ainult kirurgiliselt. Seega, aitähh mulle, et ma juba alguses otsustasin, et ma ei ole valmis sellest hambast loobuma ja sirgelt vastu vaidlesin nendele, kes arvasid, et nemad sellist raha alla ei paneks jne.. Oma sisetunnet tuleb kuulata! Aga see, et see hammas on põskkoopaga seotud olen ma ammu tundud, (olin lapsena krooniline kõrvade valutaja ja põskkoobaste põletiku põdeja) kui ab peale sain ja nuuskasin, oli tunne nagu nuuskaksin põskkoobast tühjaks ja nüüd täna peale tööd pahtlit nuusates tundsin samasugust survetunnet põskkoobastes. Mul lihtsalt on see küsimus, et kaua veel ma kannatama pean ja kas see õudus saab üks aasta ka läbi? Praeguseks olen ma tuiganud ja valukaid söönud umbes kuu aega ja ma nüüd siiralt loodan, et tunneli lõpus paistab ka valgus. Praeguseks on väga hea olla ja loodan, et täna öösel unes enam hambaid nägema ei pea ja kell 4 ärkama selleks, et suud loputada ja valuvaigisteid võtta. Mis ei tapa teeb tugevamaks ja kui see valu ükskord möödub, siis saan ma jälle tunda ennast täisväärtusliku inimesena ja nautida oma elu ja hetki 100% produktiivsemalt kui praegu. Kummaline on see, et üks valu asendub ju teisega. Eelmisel aastal samal ajal vaevlesin tsüsti valude käes ja nüüd hamba.. ilmselt on ka see miski, mille olen enda ellu kutsunud.  

Hetkel on selline madalseisu aeg ja kogemuste kogemiste aeg ja tunne, et kõik töötab sulle vastu.. aga las ta siis töötab, üks hetk see "kõik" enam ei jaksa vastu töödata ja siis võib päike jälle särada täiel rindel! :)  Ja muide! Kergem hakkas! :) 

Minu tegemised ja mõtted ja kogemused

Uuuuuuh, kuidas kohe alustada ja kust kohast.. see on see küsimus. Alustan näiteks algusest.. Kuna lapsed on nüüd taas aias ja koolis, tekkis mul tunne, et tahan selles rahulikus hommikus ka kirjutada, lihtsalt tühjaks... Sest oma kirjaridu kirjutades ja erinevaid hetki analüüsides tekib täiesti uus pilt asjadele ja see on ka teaduslikult kinnitatud, et selle on ka teraapiline mõju. Teie valik on kas te soovite seda lugeda, või pigem mitte :)

Suured pingutused, analüüsimised, kirjutamised ja õpetavad momendid võtaks kokku lausega, et tehtud ja saadetud!

Eelmine nädal kaitsesin esmaspäeval oma äriplaani ära, tundsin juba esmaspäev, et hammas nagu tuikaks, mitte närvivalu, vaid lihtsalt oli veider, võtsin valuvaigisteid mitu päeva ja oli täiesti okei. Kolmapäeval tegusas päevas tajusin, et tegelikult ei lähe paremaks, enesetunne ja olemine nii kahtlane ja ilma valuvaigistiteta enam üldse ei saa, seega rääkisin abikaasaga, kellel naguni 14ni tööpäev oli, et lähme Talinnasse, kuna eelmistel päevadel helistamine kohalikesse hambakliinikusse ei viinud mitte kuskile ja lähim aeg siiani on vb homme, ehk teisipäev, kui mahun ja siis järgmised ajad on 14 ja 18 okt.. kui ma seda endale reedel teadvustasin sellise valuga, et ma istusin saunas üksinda, et keegi mind ei segaks ja jumala eest midagi ei küsiks, oli reaalselt tunne, et ma vist ei ela nende eelpool mainitud kuupäevadeni. Hehehe, tekkis väike paus kirjutamisest, olen oma õe ja vennanaisega ühises vestluses ja kuulasin ja rääkisin tänasest kogemusest mida ka siia varsti kirjutan, mida ka õde alles hiljuti koges ja siis helistas Rapla hambaravi ja ma saiiiiiin ajaaaaa homseks!!!!! jess! Aga tulles tagasi eelmise valu juurde.. Tallinnas selgus, et kunagine juureravi oli tehtud valesti, ma ei hakka siia pilti panema, sest see on üsna häiriv materjal, minu jaoks igastahes on, aga samas... haloween ja puha ...:D Hambad nagu luukerel.. miks mitte? okei.. see oli nali. Juureravi sai valesi tehtud jah. Sel hambal millel on tegelikult 3 närvi, aga arstid tegid kahele, on nüüd põletik selle närvi peal üleval, mis mind siis piinab. Mäda ega turset ei ole, lihtsalt... piiiinaaaab. Seega kirjutati mulle õnneks antibiotsid, mis alles 3. päeval mõjuma hakkavad, kellelegi ehk teadmiseks, et ei tasu neid kohe nurka visata, kui mõju veel saabunud ei ole. Ma ei tea, kas looduslikud abimehed- raudrohu ja kummeli tõmmis hambale, saialill taruvaiguga, sooda- ja soolavesi loputamiseks ja teepuuõli tupsutamine aitasid kuidagi kaasas, aga see õhtu kus mul olid meeletud valud ja tunne, et ma lasen vist kohe kõik ülemised parempoolsed hambad koos lõualuuga välja tõmmata, käisin saunas, võtsin ab-d, tegin looduslikku ravi ja olin meeleheitel kuni meenus, et ma ostsin apteegist Dolmeen valuvaigistit, mis on ketoga ja mõeldud ka hambavalule. Läks natuke aega, kui ma hakkasin tundma, et mul on parem. Sain lõpuks terve öö magada ilma valudeta ja hommikul oli nii heaaaaaa ollla... mul oli enda kehas jälle nii hea olla, et kõik valu ja piin, mis eelnevatel päevadel olid ,olid pühitud. Hammas mul tänaseks ei valuta, ige selle kõrval on tundlik ja seda ma siis ikkagi loputan ja saialilletan ja raudrohutan. Lisaks on mul teadmine, et kui see hammas parandusse läheb, siis see tähendab 500-600.- väljaminekut ja see on nüüd see koht, kus üüratute elektriarvete, kalli toiduhinna ja kütuse kõrval lihtsalt nutma ajab. Kindlasti on võimalus hammas ka välja tõmmata, kui see peaks nii pekkis olema, aga need summad.. jõhker.. ehk peaks ka ametit vahetama.. praeguses eluetapis väga aktuaalne teema :D Või siis panema oma blogisse ka arvelduskonto numbri ja paluma heade inimeste abi.. Aga ei .. igale olukorrale on laehndus ja mul on omad kokkulepped endaga, et mul on alati piisavalt raha ja natuke rohkem ja kui ei ole, siis tekitame või leiame olukorrale lahenduse. Mida see olukord mulle hetkel õpetab ja rääkima tuli? 1. oleks võinud siiski esmalt sellle hamba ülevaadata, enne kui teistega tegelema hakkasin, sest sellist nö igeme tundlikust on esinenud küll. 2. Nendel hetkedel kui ma lubasin endal katki olla ja tunda, et ma olen täiesti üksi ja täiesti haavatav inimene ja lasin endast nö lapsenergia välja ja möllama, tajusin kergust ja selle valu lahkumist oma kehast.. seega nuta kui sul on valus, ole haavatav ja ole naine, see kõik on okei ja kõik tunded on okeid, kui me jätame endasse valu ja mure ja viha ja hirmud, siis see hakkab ajajooksul meid sööma. Ma võin öelda, et ma kartsin, et äkki põletik liigub edasi ja äkki ma hoopis suren ära, kartsin, et äkki ma ei leia selle paranduseks raha (selles osas on veel kõik lahtine) ja äkki jääbki nüüd nii, elulõpuni, et valutan ja närin AB-sid. See on mingi kogemus, karma, õpetus ja minu enda kätes on leida ja arusaada, mida ma sellest olukorrast õpin, sest ka raamatud ja elukogemused räägivad, et me kogeme sarnaseid õppetunde nii kaua, kui me nendest õpime.. Ma parandan ennast, ma kirjutan alati kõik olulisemad ja vajalikumad laused üles, millele tugineda- "Kuula oma kogemust,koged seda niikaua kui lõpuks õpid!"

Need on raamatud, mida seoses teraapiaga loen. 

Vasakpoolne sisaldab ka ülesandeid ja harjutusi, mida enda peal kasutada- meditatsioonid, sisemised energiad, kuidas hetkes olla, kuidas ennast leida jms. Parempoolne raamat.. eales ei oleks uskunud, et ma midagi sellist loen, aga see on tõsiselt hea raamat, oleksin eilse öö jätnud magamata ja lihtsalt lugenud, aga kuna tänaseks oli vaja ka energiat, siis lõpetasin kell pool 12. 

Nüüd kus suu elada laseb ja olen saanud ka metsas jalutades ennast koguda ja lihtsalt tunda ennast jälle elavana on üks väike miinus ka. Nimelt on tunda, et mu organism võitleb kõvasti. Annan oma kehale vahepaladena ja põhitoiduga ka probiootikume, et keha jaksaks selle kõigega toime tulla. Mul on tekkinud väga veidrad higistamised. Lihtsalt oled pikali ja tunned, et nii palav on.. Pulss on okei, kella näidud stressi ja hapniku osas ka, aga lihtsalt higistad ja jood vett. Seedimine on ka suht lappes, selle juures ma ei peatu, sest Ab on siiski päris korralik hävitaja. Niiet edasine plaan on viimased 2 päeva korralikult rohtu manustada  magada palju ja põletikuga üks null teha. Muide põletikus hambaga väga midagi ei tehta, selle jaoks tulebki ab-d tarvitada ja kui olukord on rahunenud, saab arst sekkuda. Juhul kui mul on põletik ja eemaldatakse hammas, siis see sama uss ronib hambast edasi, näiteks põske, luudesse jne. Lisaks ma tunnen, et rohte võttes on ilmselt mul ka põskkoopaga mingi jama. Mul oli kuni 14 aastaseni kroonilised kõrvavalud ja põskkoopa põletikud. Käisin ka kõrvu loputamas ja ühel korral plahvatas mu kõrv nii, et ema kleit nirises mädast. Valud ja põletikud lõppesid siis, kui olin ema kodus Pärnust 30 km ja läksin valuga sauna, panin oma kõrva kerise juurde kuuma, kõrvast käis läbi plõks ja valud olid kadunud. Siiani neid pole olnud. Kuna mu nina nuusates hetel valutab, sealt samalt poolt kus on mul põletik ja kummardades pakitseb otsa eest ja põse juurest, siis ma ei välista, et covidi poiss mul selle nõrga koha üles tõi. Kuna praegused ab-d on ka põõskoopa raviks, siis lohutan end sellega, et ehk aitab ka sellele, aga kui ei, siis perearstile.

Minu kodune stiil, kuumalained ja iga tegevuse puhul märg otsaesine. Vabandan paljastava pildi eest. Kogu nädalaga kaotasin ca 600 grammi oma kehalt. Seega olen tagasi 62 kg juures. Kaaluga on nii, et ta tuleb ja läheb, selle pärast ma ei stressa. Olen nagunii elu parimas vormis ja tean kuidas seda hoida ja kuidas toimida.

Räägin natuke ka sellest, kuidas mul veel tervisega on. Kuna mul on jätkuvalt endometrioos, see on nö päevade häire ja seisund, kus keha menstruatsiooni ajal hakkab tekitama tsüsti ja kogu see veri, mis peaks kehast väljuma, koguneb sinna tsüsti sisse. Kuna mu tervis on üsna lappav olnud, Peale oppi põletikud jms ja ravi, siis lükkus mu aeg aina edasi. Küsisin ka "rahvatarga " grupis nõu, et kuidas inimesed analoogses olukorras toiminud on. On 3 valikut! 1. juua naistepunaõli- ma ei suuda, mul on reaalne blokk ees, kuigi ma selle endale koju tellisin. 2. Kasutada kangeid hormoonravi pille, mis siis panevad rinnad ja habeme kasvama ja on üleüldse täitesti kahjulikud. Seega :"no, thank you!"  ja 3. on spiraal, loomulikult hormooniga ja seda soovitasid ka tartu kirurgid. Rapla omad olid üsna vastu ja hakkasid eitama, et mismõttes, ainul tabletid. Kui mainisin,et Tartu omad küll soovitasid, siis oli jutt kohe teine. Seega kirjutati mulle uus spiraal, oluliselt väiksema hormooni sisaldusega kui eelmine spiraal, mis tekitas kõrvalmõjusid ja lugedes teiste kogemusi, siis kõik on rahul. Loodan ka ise jääda rahule. Miks ma valisin  spiraali, mitte pillid? Lihtne.. spiraal mõjub ainult emakale ja väljaostes on natuke krõbe hind, aga see paigaldatakse 5 aastaks. Mirena 6ks. Spiraal mõjub ainult emakale ja munasarjadele, pillid aga mõjuvad tervele kehale, verevarustusele ja karvade kasvule jmse. Lisaks iga pilli näriv naine peab käima ka maksa kontrollis, et see ikka toimiks. See viimane on juu juba ehe tõestus, et asi ei ole õige. Jah, ma oleksin ka rõõmus ja rahul kui ma ei peaks üldse hormoone tarvitama, aga paraku ma ei saa teisiti ja ennast uuesti opi saali veeretada. Ma olen väga teadlik erinevatest lahendustest, olen oma olukorra kohta uurinud ja väljavõidelnud selle, mida minu sisetunne ütles, mis on see kõige leebem ja õigem viis. Ma tean, et minu olukord on tingitud minu enda tunnetest, hirmudest, läbielatud asjadest, aga seda kõike ei saa kohe eemaldada ja selle kaudu terveneda. Iga asi võtab aega, tahad edukaks saada? Võtab aega.. Tahad terveks saada? Võtab aega. Muutused ei tule kohe, nende jaoks tuleb pingutada, tegeleda ja oma nõrkustega. Ma ausalt ei tea, mis nali see on ja miks selline kogemus mulle kanda on saadetud, aga ma tean, et see on midagi, millest õppida ja midagi mis tuli mind õpetama ja ma olen üsna lähedal sellele, et sellest läbi hammustada. Minus on väga suured muutused, nii enda kui enda sisemaailma osas, teiste ja ka kolmandate isikute suhtes. Kõik algab teadvustamisega, miks on asjad nii, mida see minus tekitab, mida ma tunnen, kuidas sellega toime tulen jne. 

Hommikused närvilised hetked arstikabineti ukes taga. Oli üks väga ebamugav kogemus taaskord. Mega õõnes tunne, aga praeguseks pole ühtegi valu. Algas taas minu lilleelu nädal. 

Hästi oluliseks pean enda puhul ärgata varem, niiet jüuan tegeleda endaga ja äratada end maailma parimal ja rahustaval viisil, milleks on jooga. Aega võtab 10 minutit, aga see on minu päeva ankur, mis hoiab minu rahu ja teadmise, et mul on alati olemas endas rahulik koht ja hetk kuhu tagasi pöörduda. Enese ankurdamine ja vibratsioonide muutmine on ülioluline osa sinust. Sa saad seda rakendada ükskõik mis hetkel kui tunned,et oled närvis või lihtsalt ära, või teed asja mida sa ei taha, aga millegi pärast ikka teed, paljudel juhtudel vale amet, kellelegi teisele elamine, kohustused, mida endale krahmad... hmmmm see on nii põnev tee endani ja teadvustamine, mida sa endaga iga päeva elus õigesti ja valesti teed, aga jõuda selleni, et sa seda teadvustad.. oehhhh.. on vääääga pikk tee. Ma kindlasti ei ole ideaalne ja mitte keegi meist ei ole. See ongi üks suur osa minust, mida endale teadvustan ja mis mind ka stressi hetkedel kannab. MA EI OLE IDEAALNE, MUL ON ÕIGUS TEHA ASJU VALESTI, MUL ON ALATI VÕIMALUS LAHKUDA. Ülitundliku inimesena see viimane osa lausest mõjub. Kui sa tunned ärevust, hirmu. Istu, või seis ja tunneta kuidas su jalgadest liiguvad juured maa sisse, mis sind maandavad, imekobel see minu puhul toimib. Lisaks igas keerulises ja nävrilises olukorras teadvusta, et oled selles olukorras vabatahtlikult ja sul on ALATI võimalus ära minna, kui asjad peaksid halvenema, aga tead mida? Ei halvene ja selle lause ja mõttega kinnitad sa endale, et sa ei ole ja sa ei pea olema täisulik. Kõik inimesed, eksivad ja teevad vigu. Ja üks oluline asi minu puhul on see, et ma ei PEA midagi. Mul on iga päeva jaoks oma rutiin, plaanid ja mõtted, mu igas päevas on ära jagatud aeg, millal ma mida teen ja kui palju ma enda jaoks teen. Kui keegi sõidab mu plaanidele ja mõtetele vahele, tuleb öelda ei, sest öeldes ei teistele ütled sa jah endale. Mind on terve elu häirinud kui keegi ütleb mulle, mida ma tegema pean. Eriti kui ma tean, mida ma näiteks kodus tegema pean, aga kui sa tuled minu aega sisse ja siis hakkad seda omalkäel kujundama, ei ole okei. Inimesena on mul õigus öelda ei kui see sulle ei sobi, siis see on fine, aga sellega ma tõestan endale, et minu aeg minule on väärtuslik ja ma ei vea ennast alt. Ma teen asju ja kohustusi siis kui mulle sobib ja kui on vaja, mitte siis kui ma pean. Jah, on igas päevas asju mida ma meelsamini ei teeks, näiteks pesulappamine (igavene lõputu ring.. mhh pesumasin ka just lõpetas, viin kohe kuivatisse kui olen oma teksti siin lõpetanud)., nõude lappamine masinasse, loomade eest hoolitsemine (toidud jms), poes käimine, taksojuhi amet, õpetaja amet jne. On väääääga palju asju, mida ma hea meelega ei teeks, aga ma teen neid siis, kui ma tunnen,et ma tahan neid teha. Näiteks pesuhunnik on hõivanud terve diivani ja lastel pole kusagil olla, või tahaks süüa teha, aga kapp on nõusid täis, tahaks lastele riided homseks valmis panna, aga riideid pole mida panna, sest need on seal... krdi diivanil. Iga tegevuse jaoks on oma aeg ja see aeg tuleb ja koputab ja sa tunned, et sa tahad seda/neid tegevusi teha. Tehes asju sunniviisiliselt ja siis kui sa ei taha, tekitad sa endas viha ja pettumust ja nördimust jms, mis paistab välja ja tekitab ka teistele tunde, et nad ei taha sinuga koos olla ja veelvähem elada. Ma olen kõik selle läbinud ja praeguseks olen "teen ise kõik ära" mentaliteedi asendanud sellega, et mul on majas ka 6 teist kätt, kes mind aidata saavad, asi on ainult küsimises ja palumises ja see toimib ja siis sa tunned kui hea on perena eksisteerida ja kui hea asi on koostöö! Jah, ma saan ja suudan kõike, aga kas ma pean? :D :D EI ! valik on sinu, kuidas sa elu vaatad ja vead. 

Mõningad mõtted ja teguvused, milleni ma kahjuks eelmine nädal ei jõudnud. 1. On mul juba pea aasta tuleviku plaan seinal, mis asju ma oma ellu tahan. 2. Üle poolte olen ma juba saavutanud. 3. Ostsin ma endale tahvli, millele ma hakkan kirjutama eesmärke, nii elulisi kui ka ettevõtte osas. Mind aitab selle juures bodcast, mille ma uuesti läbi kuulan. Ülioluline on oma eesmärgid samm-sammult üles kirjutada ja neid samme siis ka teha, kui sul on omad eesmärgid ainult peas, siis see ei toimi ja kipub laiali valguma. Kuna mina olen terve oma tedliku elu elanudki nö iga päev ärgates või eelnev päev väljamõeldes, mis on mul selle, selle ja selle päeva eesmärgid, kuhu ma tahan jõuda, mida ma selleks tegema pean jne, siis minu puhul juba ammu kõnetas selle tahvli soetamine ja abikaasa abiga on see nüüd minu toas pea kohal. Ma usun sellistesse asjadesse ja nagu näha, siis ka õigesti teen, sa ei saa kunagi edukaks inimeseks, kui sul ei ole kava ja plaani, millal ja mida ja milleks sa mida teed. Uuuh veic keeruline, aga vb ma ei räägigi kulda, olen lihtsalt seda kõike juba aasta oma peas kasutanud ja muutused mu elus on suured, mis saab veel siis kui oma plaanid ja visioonid üleskirjutan? Vot ei tea :) 

Natuke maalri erialast kah. Väga raske on see praktiline osa.  Oma IG lehel jagasin ka postitust. Aga raske lahingus kerge sõjas, või kuidas see ütelus oli. Esimese hooga kohe lauspahteldama, ilma igasuguse väljaõppeta ja eelneva kogemuseta. Thank u very, many much ja anda selline kogemuse inimesele, kes peab elus alati kõigest kõige parem olema :D Õnneks oskab mu mees seda ametit, kooli koos tuli ta paberit saama ja minuga koos olema, vist?! :D Seega näitas ja juhendas mu mees mulle pärast viha ja nörimust ja pettumist täis päeva kodus saunas kipsplaadi peal võtteid ja ka seda, kuidas see asi päriselt käib ja välja näeb. Järgmisel päeval olin ikka turris ja kõhklesin endas, aga seinad ja lagi said väga hästi tehtud. Usku ja aega on vaja :D Ega see muidu tule. Lisaks on mul ka praktika koht olemas, 2,5 kuud. Millest 4 h on tehtud! Juhhei! :D

Käisin praktikal, teemaks oli pahtlilihvimine kipsseinal. Jalga sain ka tunked, aitäh mu mehele :)

Ja üldiselt sai meil eile mehega 11 aastat ja sel puhul tegime lastega mu lemmik toorjuustu koogi, mis on lihtsalt nii siga hea, et ma olen päris korralikult patustanud ja teen seda ka täna. Või noh tegin, sest see sai nüüd otsa. Nüüd hakkan ilmselt raamatut lugema ja siis tüdrukule järgi ja enne mehe objektilt läbi ja pärast loen veel ja vaatan läbi filmi soovituse, mille teraapia koolitaja saatis. Oeh.. see teraapia kursus, see on nii vägev, nii palju toredaid ja ägedai inimesi ja kõik see, mida kogenud olen.. sõnadest kirjeldamiseks jääb väheks, Ühesõnaga, kõik teed ja suunad, mida olen valinud on keerulised, aga nii ägedad ja väestavad olnud ja ma üha rohkem tunnen, et õppida endale ja enda nimel on nii vägev! Soovitan siiski ja jätkuvalt kõigile seda! Aga..

 

Tsau Pakaaaa ja ilusat päeva! :)

Protseduur ja olemine kui selline :)

 Hommikul kell 7 tulid õed mu tuppa. Kuna mina olin esimene opereeritav, too hetk mõtlesin,et ei tea kas see on ikka hea ja äkki ma ei olegi selleks valmis, siis nüüd ma olen nii tänulik, et ma sain olla esimene opereeritav. Mulle anti krõpsudega kittel ja müts juustele, mille peale ma ütlesin, et ma pole veel pessugi jõudnud, kuigi jah ma öösel käisin, sest mind tabas meeletu migreeni hoog, sellist mäletan ca 10 aastat tagasi, et pea lendab laiali ja kohe oksendan. Seega läksin ma öösel õde otsima, et endale valuvaigistit küsida. Tiir koridoris tehtud, ei leidnud kedagi ja uksi ma ju läbi koputama ei hakanud. Jõudsin voodisse tagasi ja avastasin valveõe telefoni nri kapi ääre pealt. Helistasin, tuldi paracetamooli ja vererõhu aparaadiga. Mõõdeti ära, võtsin tabletid ja läksin pikali. Peavalu oli sellises astmes, et nipa napa tahtsin oksendada ja ükski asend ei olnud see, kus hea olla võiks. Seega läksin ma dushi alla, soe dush on mind alati kõikide valudega aitanud. Aitas ka seekord. Läksin voodisse ja tundsin,et nüüd saan vist magama jääda. Seega, oleksin pidanud siiski õhtul küsima kui valu algas, aga oleks poleks. Pärast palati kaaslasele rääkides ütles ka tema, et tal oli ka valutanud, seega ilmselgelt -närvid! :D Aga nüüd tagasi selleni, et kell 7.00 tulid öed. Sain nõusoleku pesus käia. Anti ka palutud rahusti, mille võtmine mind veic hirmutas, et äkki teeb uimaseks või tõmbab jalad alt, tglt oli lihtsalt chill, ei midagi muud. Pesin ainult keha ja ei unustanud ka naba. Kas sina pesed oma nabaauku? Tegelikkuses peaks iga pesuga ka seda tegema ja hoolsalt siis  kui sind on sarnane op ootamas, sest see mis sinna koguneb..

Igastahes sain end pestud ja jõudsin ka hambad pesta. Plaan oli siiski viisakas inimene olla ja kurku läks ju mingine toru, seega jõudsin ka need läikima lüüa. Istusin oma voodis kittel selgas ja müts pääs, rääkisin veel närvis mehega juttu, kes oli vist sama närvis kui mina (enne rahustit :D) Ja siis tulid teistsugused õed, ilmselt vahetus sai läbi. Läksin voodisse pikali ja sõit algas. Nagu filmis, vaatad õdesid ja vaatad lagesid ja mõtled, et varsti hakkab pull pihta. Nii pikad koridorid tundusid, aga sõit oli täiega äge. Opi saalis ronisin ise lauale, sain kanüüli, esimene kanüül ei sobinud, sest veresooned on üsna pisikesed ja siis kui kanüül paigas hakkas narkoosi arst sama arstiga suhtlema. Minult küsiti veel nime ja et ikka 3x selge oleks, ma ei võta regulaarselt mingeid ravimeid ja söönud, ega joonud ma polnud, kui siis ainult nii palju kui rahusti neelamiseks kulus. Jõudsin enne und veel küsida, et kas see arst ka tuleb, kes minu tuttav on, öeldi et jah, aga ilmselt siis juba kui sa magad. Kõigepealt sain läbi veeni vist unerohtu ja siis narkoosi. Viimane pani veeni kipitama. Numbreid ma ei lugenud, ma jõudsin veel mõelda, et nüüd on see hetk kus ma anna ära kõik negatiivse selle kasvajaga ja silm sulgus.

Ärkasin ma intensiivis, terve ülejäänud pool päeva on hägune. Nagu mäluaugud. Mäletan, et tegin/rääkisin, aga detaile mitte. Pärast kuulsin,et olin mehele helistanud ja vist 2x rääkinud kuidas mul läks. Seega hakkas periood kus silm oli kinni/lahti. Narkoosist ärkamise  esimest mälupilti mäletan intesiivis, kus ma vist olin rahmeldanud, aga mäletan, et meeletult külm oli. Oma palatis sain termoteki ja see päästis päeva, teki võtsin koju kaasa, sest seal oleks see nagunii ära visatud. 

Ma ilmselt sain koos termotekiga valuvaigistit ka, aga ma ei saa seda 100 protsenti kindlalt väita. Igastahes mind need õmblused ei häirinud, magasin selili ja olin üleval ja jälle magasin. Seega opile läksin 8 paiku ja 12 paiku on mul nö esimesed mälestused.  Kui ma nüüd aus olen, siis polnud see narkoos nii hull midagi, kui ma arvasin ja kartsin olevat. Kõige nö ebamugavam tunne mis oli, oli tunda oma kõhtu istuma minnes ja püsti tõustes. Natukese aja pärast hakkasid tekkima ka gaasivalud roietes, õlgades ja kaelas. Need ei olnud väga hullud, teatud asendis neid ei tundnudki. Aega-ajalt siiani annab see pakitsus tunda, aga oluliselt vähem kui esimesel päeval. Opi päeva õhtuks olin ilmselt nii välamaganud,et und enam ööuneks ei jätkunud. Proovisin telefoni scrollida, meditatsiooni kuulata, aga ei miskit. Mingi ime läbi ma siiski magama jäin 1 paiku öösel ja kell 4 oli taas uni läinud. Eks ma tegelikult tahtsin ka koju saada ja see tekitas ka veic ärevust, et äkki ei saa ja äkki miskit ikka nihu. Ülemõtleja nagu ma olen. 

Kollane tibu oma aukudega :)

Kui mees sai lõpuks külla :) Minu suur austus ja lugupidamine ja suured tänud sulle. See kui palju sa mind toetasid ja olemas olid.. Uskumatu mees ;)

Teadsin,et mu arst tuleb hommikul enne 9.00 läbi, annab juhised ja laseb koju. Ometi see ootamine tundus nii igavik olevat :D Aga ta tuli, vaatas üles ja panime plaani  kokku, et uuel nädalal lähen käin ta vastuvõtus ära Tartus taas. Lisaks sain teada (eelneval õhtul), et peale tsüsti mu munasarjas muud ei olnud st siirdeid jms ning munasari, mille küljes see oli jäi ka alles, mis on nii hea uudis :) 8.30 paiku käis arst ära, peale seda ootasime hommikusööki (palatikaaslasega) ja sisuliselt hommikusöögi ajal eemaldati kanüülid meilt, st seda, et pidime vatitupsu 5 min peal hoidma. Kuna ma eelnevad päevad olin üsna kerge söögi peal, siis seda riisiputru ja võileiba ma ära süüa ei suutnud. Söök lõpetatud, maksin voodikoha eest ja asusime teele.

Kõigepealt külastasime kõrvaltänavas vanaema, kellel oli nii hea meel mind näha, lobisesime ja muljetasime ja jätkasime matka, sest ma ei jaksa praegu väga pikalt vestelda ja suhelda. Liikusime mööda Viljandi maanteed isa juurde, Isa bookib oma kõrvalhoonet ja on selle väga hubaseks teinud, seega pilk peale visatud natuke ka seal lobisetud hakkasime kodu suunas liikuma.

Kodus maandusin üsna kohe voodisse, seega lapsehoidjale aitähh ja headaega ma ei jaksanud öelda. 

Mees tegeles veepumbaga, et saaks vee taas majja ja saatis selle parandusse äiga koos.  

Ämma ja äia juures pesus käidud, maandusime koos voodisse. Mees ütles ka, et kuskilt puudutada ei saa, et kohe on valus :D 

Õhtul asus Hanna ja musu rohima, sest peenrad on selles tohuvapohus unarusse jäetud ja ma ütlen ausalt ma ei ole ka väga nobe sellel alal. Seega mis muud mul ikka ülejäi kui olla kõrval ja nautida seltskonda.

Aga nii ilus ja hea sai :)

Olla on mul oluliselt kergem kui eile. Isegi küljelt küljele keeramine ei ole enam nii valus. Plaastrid eemaldasin eile, aga üks haav on kergelt punekas ja kardan,et see voodi kaisutamine ei mõju hästi, seega puhastasin ära ja ostsin uued haavaplaastrid. Püsti seista on okei, aga mingi hetk annab kõht tunda, et istu. Kõndima pean üsna rahulikult ja laisalt, aga täna saan juba selga täitsa sirgu lükata. Koduste ülesannete tegemine on üsna suur väljakutse. Jah, ma ei pea tegema, aga tahan. Nt nagu süüa endale ja lastele või pesu kuivama panek, Hanna aitab kaussi vedada, minul lihtsalt riputamine. Peale toimetusi maandun taas voodis nagu päevategija. Eks tegelikuses elas mu keha palju üle ka, niiet tuleb endale aega ja rahu pakkuda.

Lisaks helistas eile üks naisterahvas, vanem memm Raplast, keda mu mees niitmisel abistab. Olen teda paar korda näinud, aga nii sirge ütlemise ja tajumisega tädi pole ma varem kohanud. See kuidas ta eile lihtsalt helistas ja uuris millal ma opile lähen ja kui kui teatasin,et just tulin, siis ütles, et hoiaksin end ja ei teeks liiga ja hoiaksin ka negatiivsetest inimestest eemale. Lisaks ta mainis,et teab kui raske on

niisama istuda, aga vahest peab. Sest meiesugused mesilased peavad alati midagi tegema. Juba esimesel korral kui kohtusime oli mu mehele öelnud lause minu kohta, mis hetkeda tõmbas silma märjaks ja tekkiski küsimus, et kuidas sa tead?!.. Igastahes mulle meeletult meeldis see kõne, kõne mida oleksin oodanud mujalt, aga tuli sealt kust ma seda oodata ei osanud :) 

Kõht on hetkel selline. Alguses ma plaastreid ei julgenud ära võtta, sest ma veic kardan verd ja haavu, aga pikemalt vaadates ei ole miskit häda. Pärast pesu nägid need palju ilusamad välja :)

Olen meeletult õnnelik,et see on tehtud, läbi ja aeg edasi liikuda. Hetkel küll aeglaselt, aga kindlalt :)

Kaua kardetud ja oodatud operatsioon! :)

 Ükski operatsioon (nimetagem seda nüüd edaspidi opiks) pole ju kunagi meeldiv. Tunnen ka ise, et vaimselt selleks valmistuda on päris keeruline. Ometi olen ma nüüd siin Tartu Ülikooli Kliinikumis, kell on 18.11 ja mõtlesin, et mida targemat oleks mul ikka teha, kui rääkida sellest, mida kogen. Sest ainiti on see ju hetkel nii ehe ja nii praegu ja nii siin, et hiljem sellest rääkides on ehk mõned mäluaugud.

Saabusin haiglasse peale 12.00 hilinesime natuke, sest enne tulekut otsustas puurkaevu veepump mitte koostööd teha ja  selle olukorra lahendamisega tegelemine võttis omajagu aega. Mul ei olnud hommikul närvi. Ärkasin 6 paiku, lappasin eilsed pesud kokku, panin haiglakoti kokku, tegin süüa, kirjutasin hoidjale ja lastele väiksed palved lehele. Närv tekkis siis kui me jõudsime Tartusse ja me Veeriku poe parklas olime, sest pidin jogurti kaasa ostma endale nö lõunasöök ja lisaks haarasin ka ristsõnad, kuigi raamat, arvuti, telefon jms oli olemas, tundsin, et neid vajan ka. Närv oli, aga mitte nii suur, et paanikat tekiks. Jõudsime osakonda sisse, kus ootas mind valvelauas õde kes juhatas meid palatisse. Mees kandis mu kotti ja ei tahtnud mind üksi lasta, mis oli nii meeletult armas temast. Õde tõi mulle küsimustiku, et saada ülevaadet minu tervise osas ja et mul allergiat ravimite vms puhul pole. Hästi soe teenindus oli, seisis mu voodi ees ja rääkis, mis minuga saama hakkab ja sisuliselt jagas sama infot, mida ma kodus eelnevalt lugesin lehe pealt, mille andis mu mulle mu günekoloog. Ütles ka, et minuga tulevad rääkima erinevad arstid ja sain teada, et jogurt polegi siiski ainus söök peale hommikusööki mida täna saan, vaid et õhtuks saan suppi ka. Täna, ehk siis 28.06. olen ma dieedil, st siis seda, et tarbin kerget sööki. Kuna ma toitun teadlikult, siis minu jaoks see väga raske ei ole, pigem olen teadlik, miks see vajalik on ja teadmine, et ma saan anda ka panuse selllesse, et mu op kulgeks võimalikult hästi.  Ühesõnaga enne kui õde küsimustikuga tuli läks mu mees ära ja krt, kuidast ma vihkan selliseid hüvastijätte. Mu mees võttis endale vabad päevad, et olla olemas Tartus mu kõrval ja peale oppi mind koju sõidutada. Ma võiksin öelda,: "Ahh, ma pole seda väärt ja miks?!" aga ma ei ütle, ma olen seda väärt ja ma olen väärt, et mind abielus hoitakse ja armastatakse ja mis kõige olulisem- olla olemas ka siis kui elus ei ole kõige kergem aeg. Seega musid kallid saadud lahvatas ka minus  pisarate meri, eks see oli siis täis kõike seda ootust, hirmu ja teadmatust mida tundsin ja tegelikuses siiani. Ma ei tea kuidas mul homme opil läheb ja mis seis mu kõhus päriselt on. Minu sees on endometrioidne tsüst, mis on läbimõõtudelt 5x5 cm (mm-d peale) ja võib juhtuda, et koldeid on veel ja võib ka juhtuda, et munasarja mille küljes see on päästa ei anna. Aga mis on munasari ja emakas?  See on naiselikkuse organ, nagu ka kirurg mulle rääkis, kui selle kaotad, siis võivad tekkida organismis ka muutused luustikus, nahas jne. Ühesõnaga mina tean täpselt miks see tsüst mul seal on. See on minu allaneelatud tunnete kogum, hirmude talletamine ja mõningate keeruliste olukordade enda sisse matmine. Seega, selle opiga annan ma vabaks kõik selle, mis mind enam ei teeni ja lasen minna kõik halva, et uus ja parem saaks tulla ja, et elu saaks mind hoida :) 

Natuke nutust pilti kah, seda olen ma täna mõnusalt teinud, ilmselt olengi lihtsalt inimene ja kogen tundeid. Kui ma tahan seda tunnet tunda, siis tuleb seda tunda.

Minu juures käis kõigepealt perekonna tuttav günekoloog, kes näitas kuidas op käib, mida tehakse, milline mu kasvaja välja näeb ja andis ka teada, et ma olen homme hommikul esimene opereeritav, mille üle on mul nii hea meel. Siis käis narkoosi arst, kes küsis palju ma trepist käia jaksan ja palju mul võhma on ja, oli ka nii särasilmne ja uskumatult soe inimene ja ilmselt sp ma julgesin ka rääkida, et ma olen ärevik ja kardan ja mõtlen üle asjade puhul ja seegi polnud probleem, hommikul saan rahustit ja siis opile. See oli nii kuradi kergendav kuulmine, sest oma ülemõtlemise pärast ma seda oppi ära jätta ei tahaks. Siis käis kirurg, kes rääkis mu munasarja lugu ja ütles ka, et see ei ole see eesmärk, et see on see viimane varjant kui muidu ei saa ja oli ka üdini positiivne ja tore. Seega ma ei ole senini siin haiglas mitte midagi negatiivset kogenud. Seega praeguste kogemuste juures võin öelda, et ma tegin väga õige otsuse eelistada Tartut Tallinnale. 

  Pärast lobisesime mehega kõigest mida teada sain, võinohh ma lobisesin temaga sellest koguaeg kirjutades, aga too hetk tundsin, et tahan teda näha ja nii me lobisesime ja tundsin, et olen peaaegu tal kaisus ja see oli nii mõnna tunne.

Lobisetud, mõtlesin et keeran ka tuttu, et mida siin ikka teha. Jah, mul on telekas seinal, aga ma ei vaata telekat, nagu üldse. Mul on go3 vajadusel ja sellest on täitsa küll. Panin oma telefoni laadima, lugesin laual oleva kaustiku läbi , milles olid siis siin osakonnas tehtavate protseduuride kirjeldused jms ja avastasin, et mu telefon laadides andis teada, et laadimise lõpuni on jäänud 1p ja 4h . Mainisin mehele ka ,et kuule, miskit on jama ja nii ei saa. Aga kuna musu on minust 7 minuti kaugusel ja selgus, et tema ööbimiskoha vastas on pood, kust sama juhet olematu hinnaga osta sai, siis ta oli sisuliselt 10 minutiga siin. Küsisin õdedelt luba alla minna ja sain 10 minutit aega oma mehega rääkida ja koos olla, mis oli nii vajalik. Ja algas taas sõit liftiga oma korruse peale. Mingi hetk mul tekkis liftide osas foobia, sest ostsin Tallinnas ühe neiu käest retuusid omale ja ta elas 24 korrusel äkki ?! Seal liftis toona üles sõites tajusin, et äkki ma ei liigugi ja äkki ma olen kinni ja appi.. mis nüüd saab, hakkasin siis korruste numbreid lugema ja nii ma oma sõidud üles ja alla tehtud sain.  Seega mul ei ole otsene foobia selle vastu, vaid teatud ebakindlus, aga kuna liftitamisi tuleb elus palju ette k.a ka täna, siis ma olen praeguste hirmude kõrval selle hirmuga vist äraleppinud.

 

Seega kõht on mul tühi, joon vett ja ootan hommikut, et saaks opile ja ka nendest hirmudest lahti lasta. Lõpetuseks ka natuke miskit, mis mul tuju paremaks tegi.

Aii kui tore on näha, et ainult minul nii ei juhtu :D

Räägin oma nime muutmisest :)

 See mõte tuli mulle mõnda aega tagasi. Algul oli see nö uitmõte, aga see mõte hakkas nö korduma. 

Lasin sellel uitmõttel siis tulla ja analüüsisin nii endas kui ka lähedaste inimestega. Minu enda jaoks oli ka üsna ootamatu kõik see olukord, kus ma praegu olen. Peale abielukriisi ja tagasi koju naastes arutasin oma mõtet ka abikaasaga, kes esimese asjana ütles " Ei!!!". Vaatasin teda altkulmu ja ütlesin, et ma ei kavatse oma nime radikaalselt muuta, ma teen ta lihtsalt endale vastuvõtlikuks. Tema ilmselt eeldas, et minust saab Mari, Liis, Tiina või kes teab mis :D   Igastahes oma mõtted edasi antud, hakkas ka talle see mõte meeldima

     Kuidas ma Margrethini jõudsin? Selliste mõtetega tegelen ma üldiselt üksi olles, tegin sauna, istusin laval ja mõtlesin, et mis ma selle Margaretaga siis ette võtan. Minu alateadlik soov oli sellest mitte loobuda. Nii ma korrutasin endale erinevaid varjante Margaretist, Margiti, Margrethini. Mulle ültse ei meeldinud mu praegune valik, aga mõne asjaga on nii, et sa pead laskma sellel õigel ajal tulla, nagu mu üks lemmik laul hetkel Imagon Dragons " Bones". Esimesed korrad kuulasin täpselt sellise näoga, et mis asi see just oli ja sisuliselt kannatasin ära, aga nüüd ma kuulan seda alati kui matka alustan. Nii oli ka minu nimega. Hakkasin meenutama inimesi, keda ma tean selle nimega, meenus ainult üks, väga ammusest seriaalist. Siis võtsin lahti dr googli ja panin otsinugusse ja sain vastuseks : as a name for girls is of Greek origin, and the name Margreth means "pearl". Margreth is an alternate form of Margaret (Greek): a saint's name. See andis mulle lisa indu juurde, valida just see nimi.  Miks ma üldse vanast loobusin? Sellele on palju põhjendusi. Ei, ma ei hakka sari vahetajaks nagu väidetavalt minu ema (sain sellega juba pihta). Ma lihtsalt olen endast endale voolinud "Mina pildi" Oma mõtetes ja tegudes olen muutnud oma vaateid radikaalselt. Olen oma elujõu tagasi saanud, olen leidnud omad unistused ja selle "ideaalse homse tee" mida olen aastaid otsinud. Kuid mõneti ma tunnen, et nimi Margareta oli minu jaoks mulle ära rikutud. Seda kasutati väiksena enamasti ainult siis, kui ma midagi halvasti olin teinud, muidu olin ma alati kõikidele Reti. Lisaks seda on terve elu valesti hääldatud, ükskõik kui palju püüdsin selgelt tähti ette dikteerida oli tulemus ikka sama - Marget, Margaret, Margreet vms. Ühesõnaga mind on alateadlikult mu endise nime kõla alati häirinud. 1. Kas ma saan nüüd kohe pahandada. 2. On Tallinnas ka minu auks torn püsti pandud, mida sain lapsepõlves aegumatu naljana kuulda ja 3. oli ka vägev laul, kus Margreta ei aja poisse taga. Neid põhjuseid, miks ma sellest nimest loobun on veel ja veel. Aga kõige olulisem on kõla ja see, et see on minu enda logo ja ma kasutan seda terve elu. Hea on teistel näpuga näidata, et nemad nii ei teeks, aga ma ise ei teeks ka vb pooli neid asju mida nemad teeks. Seega, oli see minu ja ainult minu otsus kuidas ja millise nimega ma elus jätkan. 

    Metsas matkal käies hakkas kuklas tiksuma mõte, et midagi on puudu. Margreth nõuab lisa nime. Seega lappasin ma googlis nimesid läbi. Alustades siis kahe tähega ja lõpetades kolme tähega. No ei olnud, mitte midagi. Andsin alla ja nädala pärast proovisin uuesti. Ikka ma ei leidnud seda õiget. Olgu, otsustasin ka kolme tähelistest loobuda ja suundusin neljale kuni jõudsin Sädeni. Ma olin lihtsalt " Sold", see on minu. Mis oli mu teise valiku puhul naljakas, ma oleksin võinud ju lihtsalt tähelepanna, mis minu ja mu ümbrusega toimub. Ma lihtsalt olen liikuv vooluallikas. Kellelegi kalli teen, musi või kätt annan, siis võib kindel olla, et sädemest ei pääse. Lisaks hakkasin ma viimasel ajal (enne kui ma Sädeni jõudsin) kasutama emotikoni, mis on üks ühele mu nimele. Lihtsalt iga smile`i taha. Jällegi oli Säde mu nina all, aga ma ei märkanud seda. Nimi leitud andsin ka asjale ametliku käigu. Sellest andisin vanaemale ka esmalt teda, et mu nimi muutub. Vanaema on mu prioriteet olnud alati sünnist saadik ja ma lihtsalt ei tahtnud talle haiget teha. Ilmselt ma ei teinudki, aga tema oli ju harjunud mulle Margareta ütlema, aga selle õiguse ma talle jätan, ei hakka ma teda keelama :). 

   Kui nime taotlused ja lõivu tasusin tekkis ärevus. Selline tunne, et kas ma teen õigesti, aga samas nii lahe, et ma seda teen. Jõime mehega pokaali šampat ja jäime ootama. Oli pikk vaikus, kus ma siis lõpuks uurisin,et kas nimega ikka tegeletakse ja kas makse jõudis. Selle peale öeldi, et 2 nädalat läheb veel. 16. hommikul saabus mulle e-mail, kus teatati, et mu makse pole kohale jõudnud, tegin siis paymendist koopia ja edastasin (selgitus oli vale).  Samal õhtul kell 16.17 läksin lastele Alusse järgi ja tuli teade, et mu nimi on aksepteeritud ja siis oli uskumatu tunne. Ma natuke kartsin ka, et äkki ei lähe läbi ja, et äkki  see TH seal nime lõpus ei sobi jne, aga siis meenus, et eelmine maja omanik (puhaku ta rahus) oli Helmuth, seega see rahustas natuke maha. 

Nime muutes tuli panna ka põhjus, miks ma seda soovin vahetada. EI ma ei hakanud oma raskest lapsepõlvest rääkima :D Kirjutasin sinna nii nagu siia, et kõla ei sobi ja tuleviku mõttes (koolitused, koolid ja erialad) soovin uut. Plaan on alates sügisest kahel erialal õppima hakata, mis need on ma veel ei avalda. 

  Nimevahetus on mulle endale ka raske, aga see lihtsalt oli tükike, mis oli vaja minema lasta. Tean, et ilmselt on inimesi kes seda heaks ja õigeks ei pea, aga see ei ole minu teha. Meil kõigil on omad visioonid endast ja omad nö väljavaated elule. Olen natuke teistsuguse mõttelaadiga - kui annab midagi muuta, siis tuleb seda teha, kasvõi hambad ristis. Kui on raske, nutan natuke, korjan end kokku ja on jälle hästi. 

Ma tänan oma lähedasi ja sugulasi, kes te oma arvamusi olete jaganud ja küllaltki head tagasisidet andnud olete. Eks on mul endal ka hetkel natuke keeruline selle olukorraga harjuda, aga uus allkiri õpitud, Id kaart tegemisel, vajalikele asutustele teada antud ja load on id kaardi taga, st seda, et kui saabub id kaart saan uuendatud pildi ja allkirja ka lubadele, vanal pildil olen ma veic sarimõrvari pilguga, aga ilmselt me kõik oleme, näidake mulle kedagi kellel on seal ilus pilt :D :) Seega iga päev natuke lähemal parimale ja paremale.

Päikest!  Teie Reti :)

Unista unistustest!

 Olen viimasel ajal üsna vaikseks jäänud oma lehel. See ei ole sellepärast, et mul midagi kirjutada poleks. See on olnud nii, sest ajad on kiired ja täis eneseavastamist, eneses kondamist ja vaadates ja planeerides tulevikku. Ma arvan,et see on üli vajalik asi mida teha, teha selleks, et leida üles oma enda unistused ja mõte ja teadmine, miks ma siia sündisin, mis on minu missioon. Oli tõesti raske ja on siiani raske. Tahan iga päev midagi ära teha selle nimel, et olla natukenegi lähemal oma enda plaanidele. Lugesin raamatuid, mõtlesin mõtteid, käisin matkamas, käisin sugulaste juures, otsisin isaga koos istudes tema toas vastuseid kõige olulistematele küsimustele, mis on kusagil mu sees,aga ma olen need nii ära kaotanud, et neid leida oli nii raske. Mis mind lõpuks aitas - ikkagi dr google, mis soovitas vaadata minevikku ja tuletada meelde tegevusi väikse lapsena, mis sulle meeldis, jättes kõrvale nö kellegi teise arvamuse. Parim viis ennast leida on imelihtne. Sõita maanteel, 90 km/h, püsikiirusehoidja peal ja lihtsalt lasta mõtetel tulla ja siis see juhtus! Käes! Olemas ja plaan oli hetkega paigas. Ma lihtsalt näen, et meist kõik on võimelised rohkemaks kui me endale teadvustame. Jah, ma võiksin ju teha tööd, mida ma ei taha, olla kellegi teise firma lüli ja teenida kellegile teisele raha ja lasta minna kõik, milleks ma tegelikult loodud olen ja nii lihtne ongi. Keegi ei ütle, et see tee kerge on ja ei olegi, vaja on lihtsalt visiooni parimast endast oma unistustes ja anna lihtsalt tuld, Vanus ei oma siinkohal rolli.  Olles kolm aastat nö "vabakutseline", soovin ma ikka jätkata sama teed, et valida ise see õige töö, töö mida tehes ma ei tunne, et teen tööd, vaid tegelen nö hobiga ja alaga, mis mind õnnelikuks teeb- uuuh kui ilus mõte! 

Ma tõmbasin endale motivatsiooni äpi ja sealt tuleb lihtsalt kulda ja hetkedel kui ma neid vajan :) 

Hommikused hetked enesesisendustega, minu uus rutiin ja mulle meeldib :)

See hetk kui ma otsustan, et olen õnnelik ja lasen enda ellu ainult need inimesed, kes minusse usuvad ja mind alati positiivse sõnaga toetavad. See on võimas! Selline teadmine, et sul on vägevad inimesed ümber, kellele alati toetuda ja kes ka head nõu annavad ja iga hommik sulle ilusat päeva ja muid häid soove soovivad- need on elumuutvad ja ma tänan neid inimesi iga oma hingetõmbega. Ma tunnen ja tean nüüd, et depressioon ja kohati ka senine elu on viinud minult eneseusu, st seda, et ma ei näe endas nii palju kui teised, ma ei usu, et ma saan hakkama ja ma ei taha usksuda neid, kes väidavad, et ma saan kõike, mida vajan, sest kui ma olen juba siin praegu sellises hetkes, siis kuidas teisiti minema peaks?

See tähendab seda, et kasvatan enda sees nüüd  usku ja päris armastust enda vastu, sest see on ainus mis loeb, kõik inimesed tulevad ja lähevad, aga sa ise jääd endale ju alati alles ja endale saad sa alati loota. 

Enne mainisin ka oma tuleviku loomise kohta. Selleks olen ma võtnud vastu endale teatud otsused. Koolitused ja siis koolitused ja siis natuke koolitusi ja siis kogemused ja siis ongi juba ju võimalus saavutada see, mida ma endale tahan. Hetkese seisuga on mul hetkel läbitud karjäärinõustamine, kus ma sain kinnitust, et mu ideel on jumet ja see kriitik minu sees, võiks lasta unistajal ja realistil rohkem vaeva näha, sest kriitikul on väga osav komme kõik ära nullida. See on kindalasti üks kogemus ja hea soovitus, mille endale jätan, vaadata erinevaid olukordi erineva mätta otsast.  Lisaks soovin ma kindlasti ettevõtluskoolitust. Jah, ma olen sellega tegelenud ja kõrvaltnäinud ja oskan ka arvet koostada jne, aga ma lihtsalt olen selline inimene, kes ei riski enne kui kõik vajalikud teadmised on süvitsi käes. Samuti lähen ma kindlasti palgatööle, sest stabiilsuse mõttes peab olema mul kindel sissetulek. Ja ma lähen ka kooli. Sest eriala, millele ma end hetkel koolitan nõuab ka teadmisi nö  sellises valdkonnas ja see eriala tagab mulle ka siis sissetuleku, kui ma oma ettevõtlusega nurjun, aga seda mõtet ma ligi ei lase, see ei ole see, mida mina taotlen.  Palgatöö osas on olukord Raplamaal nutune, kas farmitööline või Maxima, ikka see vana hea, küll aga jäi mulle silma ideaalne pakkumine ja kandideerisin. Käisin proovipäeval nr 1 ära ja jäin ootama. Helistatigi siis kui ma arvasin,et nad seda ei tee. Koos minuga oli ülejäänud valitutest alles jäänud veel 1. Seega ootab mind homme proovipäev nr 2, kus ma saan siis ka iseseisvalt proovida seda ametit. Töö konti ei murra ja toimub paljuski arvutis ja suhtlemisel klientidega. See on täpselt see mida ma vajan, seega põidlad pihku. 

Järgmine teadmine ja teada saamine iseenda kohta mind palju ei üllatanud, sest ma arvasin, et see võib mul olla ja seda ka mulle kunagi üks massöör, kes tajub ka sügavamaid teemasid inimestes ütles, et midagi on seal kasvamas. Ühesõnaga minu arstide saaga lõppes Tartus, arsti juures kes on mu õed ja venna sünnitusel siia ilma aidanud ja kes on nii soe naisterahvas, et kui kabinetti astusin, oli tunne nagu oleks ma oma emaga kohtnud. Ta nimelt on ka perekonna tuttav olnud, niikaua kui ma mäletan ja oman temaga veel palju toredaid mälestusi.  Rääkisime elust ja olust ja sellest miks ma sinna ka jõudsin ja millised kaebused. Oli aeg minna vaatama, mis siis minu kõhus toimub, et valud ei kao ja kui kaovad siis kuus üheks nädalaks. Algus oli palju lubav, sain ka ise ekraani jälgida. Ja siis ta ütles mulle, et, Reti, siin on opp ja see oli korralikult ehmatav, sest ma lootsin sisimas et saab teisiti. Arst andis ka mulle lehe, et endale nö kodus huvikorral selgeks teha, mis asjaga tegu.

Minu sees, vasakus munasarjas istub tsüst, mis on üsna suureks paisunud ja vajab operatsiooni.

Seega pean ma nüüd rehkendama sellega, et mind ootab suvel operatsioon ja 2 nädalat ujumise keeldu. Kuuldes, et järjekorrad on sügiseni, siis ma olin kahe käega selle poolt, et see suvel ära teha. Loodan südamest, et selleks ajaks kui see opp toimub on vihma periood ja mega nõme ilm õues, sest haiglas kokku tuleb mul olla 3 päeva. 1. päev on analüüsid ja ettevalmistused, teine päev on opp ja toibumine ja 3. päev saan koju. Õde lubas vajadusel olla olemas ja transporti pakkuda kui vaja peaks olema. Eks näis, sinna veits veel aega. Ma lihtsalt loodan, et see enne ei rebene ja selleks paluti raskuste tõstmistest loobuda, jõutrennist (jessss :(  ) loobuda ja ka vahekord võib sellises olukorras ohtlik olla.  Nagu ma mainisin, siis ma tegelikult teadsin, et midagi jamasti on ja, et see võib nii olla, aga et nagu reaalselt on mul seal tsüst ja kui suures ulatuses laienenud, seda ütleb laproskoopia uuring, ma ei arvestanud. Seega hakkab mul siis lille elu, mida ma ka ise ei usu, hakkab lihtsalt aeg, kus ma panen rõhku ensekoolitusele, tööle ja matkale. Sest liikuda mulle meeldib ja seda ma pean tegema. Jõutrennilt kolin siis vist pilaatesele üle.  Lihtsalt soovin, et need valud lõppeksid ja, et hommikul kell 5 ma ei pea enam valuvaigistit haarama, sest need on mul nüüd ka voodi kõrval. Selle tsüsti valuga on naljakas lugu. See painab siis kui ma olen puhkeasendis, kui ma liigun või kõnnin see ei valuta. Seega nutud nutetud, väike enesehaletsus tehtud, suund jälle tuleviku poole ja ikka edasi. Iga õppetund tuleb meile midagi õpetama ja ükski kogemus ja asi ei tule niisama, need tulevad põhjusega, et me nedest õpiksime. 

     Nendel hetkedel kui ma tundsin, et tahan lapsepõlve koju ja tahan aja maha võtta, sain aru kui oluline on see, et mul on perekond. Seda ma vist mainisin ka eespool, aga täpselt selline tunne, et ma nagu õppiksin neid uuesti tundma. Ehk on mul nüüd lihtsalt olnud võimalus neid kuulata ja nendega sügavalt vestelda. 

Olgu selleks vennaga eluliste küsimuste arutamine, vanaemaga albumite vaatamine ja isaga punase veini mekkimine ja rääkides asjadest, miks asjad on nii nagu need on ja miks need ei ole nii nagu need pole.  Lihtsalt tunnen, et perekond on püha ja seda peab hoidma, sest ilusad ja head hetked (nagu vanaema ütleb) hoiavad pea püsti ka siis, kui on ka rasked hetked.

Lisaks leidsin ma üles ka oma vana hea unistuse ja viisin täide. Mul on kodus nüüd oma muusika salvestamise stuudio. Aga mida mul pole on aeg. :D Kui kodu on inimesi täis, siis ei ole seda väga võimalik teha ja päevasel ajal on ka aega raske leida. Kõik tundus ju imelihtne- ostad helikaardi, mikri ja annad tuld. Noo kahjuks nii ei läinud. Ostad helikaardi ja avastad, et sul on kõik asjad puudu k.a vajalikud juhtmed ja sobiv mikrofon. Siinkohal minu suur kummardus mu massööri mehele, kes võttis vaevaks vabast ajast olla olemas ja aidata mul sellesse maailmasse selgust tuua. Andis ka vajalikud juhtmed klvari ja helikaardi ühendamiseks ja soovituse mikrofoni soetamiseks ja teadmise, et kui hätta jään saan tema juures salvestada. Seega tühistasin oma tellimuse mikrofonile, millel oli usb ühendus, sest helikaarti sobib ainult kindel ots. Kui  helikaart ühendatud ja toimis, siis algas arvuti programmi  selgeks õppimine ja lõpuks pärast 6h juhtmete otsimist, tehnika vedu juhendaja juurde ja mikrofoni ning mikrofoni jala soetust oli see lõpuks valmis. Mu suur unistus. Esimesed katsetused said tehtud ja nüüd ootan jälle aega, mil saan uuesti proovida ja ehk ka miskit salvestada.

Seega, unistused on unistused nii kaua, kui sa üles ei ärka ja neid täide viima ei hakka!

Nutikaks, Terveks ja Rikkaks

Minu viimsed kuu aega vähemalt, isegi natuke peale on mind tagasi tõmmanud. Võibolla oli see allergia, võibolla on lihtsalt mul vaja sellist nö kodust keskkonda, kus oma pead tühjaks mõelda ja mõelda ka seda vanat head mõtet " Kes ma olen?" "Mis on minu amet?". Ideesid ja mõtteid on olnud palju, aga pikem analüüsimine, k,a ka natuke ülemõtlemine on visanud kõik mu visioonid nurka. Pole ideid, pole enam mõtteid mida mõelda, on vaid üks viis ju kuidas teada saada, kes ma päriselt olen?! Seadsin sammud raamatukokku, seisin ja otsisin seal riiuli vahel seda "Õiget" raamatut, mis natukenegi aitaks kuidagi mõtetes selgust saada. Käest käisid läbi paljud raamatud k.a mingisugused usu raamatud, mille sisu tundus isegi täitsa loetav, aga ma ei tunne, et ma oleksin nii usklik, et ma seda teed läheks ja nö jumalal laseksin otsustada mis minust saab. Igastahes ma ei leidnud mitte midagi ja lohutuseks haarasin kaasa Osho "Otsing-Enda sisemise jõu ja potensiaali leidmine", lugesin mõned lehed ja see hetkel ei ole see raamat, tundsin, et loetud read ei jää meelde.. Tühjus hinges ikkagi ju. Läksin järgmine päev uuesti raamatukokku. Ausalt, ma tundsin ennast juba ise ka natuke meeleheitel, need tädid seal leti ääres tundusid ka olevat juba kerge muigega " Kas võtad magamiskoti ja padja ka kui järgmine kord tuled??!" Nali. Suundusin samasse riiulite  merre kus ma eelnev päev juba kolasin ja ma ei pidanud kaua otsima, seal ta oli. See pealkiri oli juba selline, et ... olgu! Olen müüdud!

Ma ei ole kungi väga lugeja olnud, koolis ja eriti gümnaasiumis lugesin, sest oli vaja ju kool lõpetada, aga sellist tuhinat, et loeks ja äge oleks lugeda... pigem mitte. Viimasel kolmel aastal olen lugema hakanud, sest mulle meeldib ja see on nii arendav ja mõnus ja need hetked endaga arutledes miks on nii, või miks on naa.. nii vägev ja lõpude lõpuks- a.r.e.n.d.a.v . Üks asi mis mind alati häirinud on, on see et mulle ei meeldi kui elu seisma jääb, hetkel ma tunnen veits, et seisab, aga annan endale aega. Ma olen endale ja enda elu ametile väga lähedal. Selline koha peal tammumine, see ei ole minu teema. Elu peab liikuma, elus peab toimuma midagi, aga hetkel on selline vaikus ja ma naudin seda nüüdseks. 

Praeguseks hetkeks olen ma selle raamatu sisulislt läbi lugenud. Ma pean nentima, et ma tundsin end nii palju ära, lausa nii palju, et tagasi oma elule vaadates, tahaks käe näo ette libistada. Samas, on elu areng. Ma ei saaks olla tänases selline nagu olen, kui ma ei ole/ks kogenud ja olnud selline, nagu olen. Näete.. hakkab jälle see dialoog iseendaga. Üks esimesi nö negatiivseid külgi minus, mida ma kohe alguses enda kohta sellest raamatust lugesin/teada sain, on see vana hea "ohvrimeelsus või ohvriroll". Ma nägin ära kõik olukorrad, mil ma seda avalikult või privaatselt harrastanud olen ja nii piinlik on. See on täpselt see hetk, kus tahaks korra maa alla vajuda, aga mis ma ikka vajun. Kõik mis ma olen, olen ma elu jooksul ju õppinud "õpetajatelt" ja seda kõike on mulle sisendatud või on/oli see minu ainus viis tähelepanu saada?! Selge on see, et kõik hädad ja hetked ja nö ohvrirolli olukorrad oleme me ise enda ellu kutsunud, või siis palunud ja samuti ka see, et" oleme iseenda vaenlased uskudes kellegi teise uskumusi enda kohta". A´la, et rikkus on paha, meie peame olema vaesed ja vaesus on hea, ei aja upakile jms, mida praeguses ühiskonnas ilmselt/ma loodan, ei ole nii palju, aga mõneti oli ka see mulle tuttav. Ma ei ütleks, et minu lapsepõlvest, pigem hilisemas elus olen ma seda kohanud. See on ka mu enda mõtetes oma laste osas mõttes olnud, et kas pigem rääkida nendele rahaväärtusest, raha teenimisest, arvete maksmisest jms, või lasta neil lihtsalt ise jõuda nö oma nägemuseni raha suhtes.. 

Ühesõnaga raamatu esimene pool rääkis sellest, kuidas autor tänva peal narkomaanide poolt kuuli sai. Kuidas ta ise endale abi kutsus ja kuidas ta jõudis teadmiseni,et ta ise seda endale soovis ja nö ellu kutsus. See pani ka mind väga sügavalt oma "hädadele" otsa vaatama ja öösiti 3 ajal vetsus käies mõtlema, et ma olen oma praegustele "valudele" püüdnud ju täpselt samamoodi leida kellegi teise tegemata/tehtud valesid tegusi, ometi olen olnud ju mina see, kes on andnud nö loa asjadel juhtuda ja siin ei ole ju kedagi teist süüdistada. Seega valuvaigisti sisse ja valu leevenemist ootama ja samal ajal meetutamas ja kõrvus kajamas seda lauset: " Kellele on kõige raskem andestada? Iseendale!"

Täpselt nii tunnen ka mina. Kõikidele teistele on ju lihtne andeks anda- lepime ära, lähme eluga edasi, oleme sõbrad edasi jne, aga iseendale? Kuidas ja kas sa reaalselt saad endale andestada? Selles on küsimus. Aga kuidas? 

Rämpstoit, rämpstoit ja rämpstoit! Me kõik teame, et see on kahjulik, et see teeb meid paksuks ja kui me oleme paksud, oleme endale kahjulikud.. Ometi on selles midagi sellist, mis meis kõigis, või noh enamik inimestes sõltuvust tekitab! K.a minus, ma ei saa öelda, et ma olen nüüd sale, mul seda probleemi ei ole. On! Põhjus on lihtne- meid/mind on alates sünnist programmeritud rämpsutoitu ostma ja see on nö üks harjumus meie elus, mida võibolla nii palju tähele ei panda, aga see on ja sellele sõltuvusele jääb isegi tubakas alla. Ometi saab rämpstoitu osta igal ajal, igast poest, kohvikust ja nurga pealt ilma, et keegi näpuga näitaks. See on nagu norm, et sa sööd seda ja mitte keegi ei vaata viltu, samas kui Hesburgeris eine asemel salati tellid.. on ju naljakas?! :D  See lehekülg oli päris kole ja jällegi- enda minevikku ma muuta ei saa, kuidas ma hakkan nüüd oma 6 ja 9 aastast last ümber koolitama. Ei peagi. Mina leian ja ka enda puhul näen,et kui toitumine on paigas 4-5 korda päevas korralikku sööki koos elus toidu (salati, pirnide, virsikute) näol tarbida, siis ei jää lihtsalt palju ruumi kõhtu "rämpsu" jaoks. Ma ei eita, et ma ostan krõpsu ja kommi koju ja ma ei eita ka seda, et ma ise neid tarbin, aga vahe on kogustes. Mina tarbin neid ca 1 kord nädalas, või kui keha nõuab, siis peotäis ja isu kadund. -üks toidukord perega filmi vaadates, aga ülejäänud ajast toitun ma hästi ja liigun palju. Kõik peab olema tasakaalus ja seda võin ma kindlalt väita, et ükski patustamine ei ole mulle selle aasta jooksul ühtegi kilo juurde toonud. 

Üks oluline asi, mida see raamat räägib ja mida ma viimased 2-3 aastat tajund olen on meedia kasutus. See kui palju jama me endasse niisama laseme ja kui palju negatiivsust meedia kajastab. Me isegi ei pane seda tähele, aga siis kui ma tegelesin enda puhul ärevusega toimetulekuga, sain ma aru, et uudistega on lõpp. Minu arust just viimased aastad on näidanud, et meedia suudab toota, lahmida ja siis inimestes paanikat tekitada. Seega keelasin ma endal "uudiste" vaatamise. Jah, meil kodus uudised käivad, sest mees vaatab, aga õnneks iga saade algab sisukorraga või tutvustamisega, seoses sellega tead arvestada, et kas on mõtet mingi hetk end teleka ette lohistada või ei. Vähe sellest,et telekast tuleb 80% jama, tuleb ka facebooki ajavoost seda kollast päris palju vahele, seega olen ma püüdlikult iga kuu "Õhtulehte" ja "Delfit" kinni pannud, kahju et sellises olukorras paketti ei saa, a´la aastane vaikus. Ma oleks nõus selle kohe tellima. Näet! jälle äriidee. Olgem ausad, mul ei ole vaja teada kui nõme see Kiik taas on, kuidas Joller end õigustab, kes jälle surma sai, kes kellega käib ja kui halvasti meil siin Eestis on ja Ukrainas tegelikult on hullem. Jah, ma mõneti tean asju, aga mul on kodus isiklik ankur :D :) Mõneti pean tänulik olema oma kurjale emale, kes õpetas mul enda "väljalülitamise". Kui mind ei huvita, siis ma ei kuula ja väiksena tegin väidetavalt "kala näo" ja oi kuidas see mu ema häiris, et järjekordselt riielda saades ma isegi ei kuula. Novot, aitäh sulle tugeva kooli eest! :D

Mida ma isegi näen ja kogen on see, et seda positiivsust ja rõõmu on nii vähe. Reaalselt käid ja vaatad (nii palju kui maski tagant paistab) morne nägusid. Seega ma väga ei käigi Rapla vahel, nö siis kui vaja poodi, apteeki ja lapsed kokku korjata, muidu niisama ma väga ei kipu tänavale. See raamat räägib ka sellest, et 30 minutit päevas peaks tegelema iseendaga st trenn, loovad tegevused, mediteerimine ja enesearendamisega. Kui päev sisaldad palju negatiivseid hetki, siis võta vähemalt 20 minutit ja anna endale ka positiivseid hetki. Ja  nii kummaline kui see ka pole, vaadata üle inimesed, kes sind ümbritsevad.  See peatükk on mul läbi, st seda olen ma juba teinud. Kui depressiooniga maadlesin, siis selle käigus tajusin ma ära need inimesed, kes on negatiivsed, kes näevad oma elus ainult halba ja ise ei tee midagi, et see parem oleks. Seega ümbritse end inimestega, kes sinust  hoolivad, tunnevad ka päriselt huvi kuidas sul läheb, on sulle olemas ka öösel kell 3.00 ja elavad sulle alati kõiges kaasa. Lisaks panetähele ja hakka jälgima oma elus positiivseid asju ja kui neid ei ole, siis tekita. Minu maja on nüüd afirmatsioone täis, peegel, külmkapp ja kalendri ümbrus, et head mõtted mind ümbritseksid. Lisaks on mul vaja veel üks kodune ülesanne teha. Kujundada endale pildid sellest, kus ma 2 aasta pärast ennast näha tahan ja mida ma selle ajaga saavutada tahan. Selleks on, aga vaja katalooge ja ajakirju, sest see kujundamine peaks/võiks  käia piltidena, nii on parem visioon asjale. Mis te arvate, et mul on kodus ajakirju, või katalooge?? Nõup. Suhtlesin õega ja ta andis väga head nõu, seega ei mingeid katalooge, 21 sajand.. meil on dr Google, aga mul ei ole värvilist printerit, aga küll ma selle ka alevist leian,, vast. See raamat on väga silmi avav, seega neid teemasid on seal palju, kuidas oma elu uues ja paremas valguses näha ja kui sa tahad muutust ja nö uut algust, siis pead sa ka pingutama. Mina olen suutnud viimase 2 nädalaga endas ära teha sellise töö, mida ma ei olnud siiani  12 aastat teha suutnud. Ma kujundasin endale tuleviku, ma otsisin enda seest enda unistused ja asjad, mida ellu tahan viia ja mul on peagi uued tuuled teel ja selleks kõigeks olen ma selle esimese vajaliku sammu juba teinud. Seega õhutan kõiki seda raamatut lugema ja kui sa reaalselt ei ole oma eluga rahul ja selles toimuvaga, siis muuda seda. Me elame ju korra, miks siis nirult! :) 

Räägin ka natuke endast ja enda tegemistest. Sport ja veelkord sport. Tunnen, et olen täiega asja sees, eks kevad läheneb, kes tahab kaalu kaotada, kes lihast - ma see viimane :D.  Eelmine nädal olin täitsa tubli. Kõik mis kavas (trenni) oli ma ka ära tegin. See nädal olen ka tubli olnud. Juba kaks korda rajal käinud ja ühe korra jõudu teinud. Homme teen ka jõudu, sest täna oli matka päev. Minu esimene mure oli pluss 2-s kraadis ja kergtee olukorras. Tee oli täitsa kõnnitav, küll aga ainult ühes suunas, sest tagasi tulles puhus tuul päris korralikult vastu. Seega autosse jõudes olin ma väga surnud. Samme kokku 16 000 ja jalad nii valusad, et otsustasin kõhulihased homseks jätta ja tegin 10 minutit venitusi ja hetkel on väga hea. Mis on väga veider minu jaoks, et mu jalg  ja selg valutavad ainult vabadel päevadel. Kui ma trenni teen nii kõndi kui jõudu, siis ei ole mitte ühtegi valu. Kui ma autosse tagasi jõudsin tegin ka video, mida ma ei avalda, ma lihtsalt olin nii surnud omadega, et seda oli natuke halb vaadata. Kodus venitasin ja mängisin ka klaverit, mõtlesin et mingi hetk  võiksin avaldada mõne laulu ja,aga hetkel ma selleks valmis ei ole, kuigi tegelikult peaks nagu see raamat ütles, et kui sul on maailmaga midagi jagada, siis tee seda, selleks sind loodi. 

Suund Raplale :D

Pärast jõutrenni olla hea ja jah, ma koristasin ka oma elamise ära.. pärast. :D

Kui kõik on hästi, siis peab alati ka natuke miskit halvasti olema, sest muidu oleks liiga ideaalne.

NB! KUI SA OLED MEES JA SIND NAISTE ASJAD EI HUVITA, SIIS KERI EDASI :D.

 Sel nädalal saabus ka minu õuele hetk, kus ma kell 3 öösel, kaks ööd järjest nö lage vaatasin. Nimelt see vana hea munasari, lihtsalt otsustas, et nüüd on aeg öösiti valutama hakata. Üksinda kuulates kuidas maja nohiseb hakkasin siis mõtlema, et tegelikult pole ju mul kedagi teist enda olukorras süüdistada. Ise ma lasin endale spiraali paigalda, mis ilmselgelt mulle selle verevalumi tekitas. Paigaldamise päeval hakkas see sama munasari torkima, reaalselt nii, et ma auto kõrval pidin pildi taskusse panema ja nii ta torkis ca nädal. Siis kadus ära ja oli nö vaikus. Siis hakkas mul jalg valutama ja siis ma otsustasin nende kõrvalmõjude pärast a´la isutus.. selle eemaldada. Kuigi mu arsti ei tahtnud seda teha ma siiski lasin ja samas majas teise arsti poolt, kes ütles, et tema ei oleks sellist mulle never pannud. Noh, tagantjärgi tarkus. Nii ma siis ilma spiraalita kulgesin mõned kuud, kui mind tabas üllatus. Esiteks mu päevad kestsid ja siiani 5 päeva asemel 3 päeva. Esimesed kaks lihtsalt lahmab nii, et võiksin wc istuda ja mitte midagi teha ja siis lõppeb - järsult. Ja siis hakkas munasarja tuikamine päevade vabal ajal ja nii umbes 2 nädalat. Seega helistasin nõuandlasse, kuhu ma sain kohe vahele ja selgus ultraheliga, et verevalum istub mu vasakus munasarjas. Rohkem mulle ei  räägitud, lihtsalt et on ovulatsiooni häire ja hakka hormoone sööma. Söin neid mõnda aega, aga nagu selgus ei sobi needki mulle nagu kõik friiking hormooniga tooted. Seega ma ei võta neid enam ja ootan siis, ma nüüd ei teagi mida. Näiteks, et see lihtsalt ära kaoks, või siis ära rebeneks nagu hirmutav googel räägib. Hetkel on mul täpselt selline hädapätaka tunne, et ma lihtsalt ei taha enam oma arstile helistada, aga samas nagu peaks, või vahetangi arsti ja kuulan ka muud arvamust, see viimane varjant meeldiks mulle rohkem. Jälle ma loodan ja sooviksin siiski looduslikku ravi, nende keemiate ja tablettide närimine ei istu mulle üldse. Igastahes ma istusin 2 ööd järjest 3h üleval, vahe peal püüdsin magada, aga selle valuga nii naljakas kui see ka pole aitab püsti olemine, seega ma siis tuikasin. Viimasel ööl kui "pidu" hakkas, käisin autost valuvaigisteid toomas (ilusad tähed sirasid), sest need on mul nüüd igal pool .Nospa ja paraka söömine ei leevendanud mul midagi. Käisin kell 4 öösel ka kuuma tušši all, aga ka see ei aidanud, see aitas mul sünnitusvalud üle elada ja ka ovukad, siis kui ma reaalselt mõtlesin, et nüüd on kõik. Võtsin siis veel ühe paraka ja jäin poolistuvas asendis magama ja sain täitsa 40 minutit enne äratuskella magada. Võite ise arvata kui vaimustuses ma ärgates olin. Uuel päeval olin ma targem.

Käisin apteegis ja soetasin Ibustari. Võtsin ennetavalt õhtul sisse ja panin öökapile võinoh toolile valmis, et vajadusel öösel kohe võtta. Pudeli panin ka vett täis, sest eelnevatel öödel häiris mind meeletult, et mu pudel tühi oli ja ma vett ei saanud/viitsinud tuua. 

Kõik ilusti valmis pandu vajusin ma unne ja minu üllatuseks ärkasin ma korra 5 paiku põieka peale, aga ma ei viitsinud minna ja ärkasin koos äratusega! Seega, kui on olemas korralik varustus ja relv, siis see valu ilmselgelt ei julge enam tulla. 

Mul sai kodus mesi otsa ja kui ma käin poes, siis muidugi jääb ju see kõige olulisem osa hommiku rituaalist soetamata. Mu mõtteid võeti kuulda ja mulle kingiti suur purk mett, mille ma kohe kindlasti ära tarvitan! Aitäh!' <3 

Lisaks jälitavad mind suled, ühe leidsin enda arvuti pealt ja teise põrandal, lambisel hetkel, räägitakse et suled toovad edukust! No loodame! :) :D

Lisaks on mul meeletult armas, kallis ja äge õde, kes otsustas oma õele enda paar korda kasutatud kõrvaklapid kinkida, kui kuulis minu jama vanade klapidega, millel auxi juhe katki läks ja seda juhet kuskilt saada pole. Seega andis ta need klapid isa kätte ja isa pani pakki ka vanaema kootud sokid, seega saan ma neid sokke veel see talv kanda. Ma reaalselt hakkan uskuma, et positiivne ellusuhtumine toobki positiivseid hetki ja asju mu ellu. Või lihtsalt ma ise näen neid hetki positiivsetena.. ei tea :)

 

Palju, palju õnne ja jätkuvat õnne sulle mu imeline õde. Paremat ja ägedamat sõpra ma endale tahta ei oskaks! Varsti näeme <3 :)

Selline oli minu nädalane blogi. Kui sind huvitab minu puhul miskit, mida ma rääkinud ei ole, võid mulle seda öelda. Mingine hetk on plaanis video teha, kus ma kogun kokku küsimused ja vastan neile :)  Jätkuvat rõõmu, õnne ja päikest! <3