Unista unistustest!

 Olen viimasel ajal üsna vaikseks jäänud oma lehel. See ei ole sellepärast, et mul midagi kirjutada poleks. See on olnud nii, sest ajad on kiired ja täis eneseavastamist, eneses kondamist ja vaadates ja planeerides tulevikku. Ma arvan,et see on üli vajalik asi mida teha, teha selleks, et leida üles oma enda unistused ja mõte ja teadmine, miks ma siia sündisin, mis on minu missioon. Oli tõesti raske ja on siiani raske. Tahan iga päev midagi ära teha selle nimel, et olla natukenegi lähemal oma enda plaanidele. Lugesin raamatuid, mõtlesin mõtteid, käisin matkamas, käisin sugulaste juures, otsisin isaga koos istudes tema toas vastuseid kõige olulistematele küsimustele, mis on kusagil mu sees,aga ma olen need nii ära kaotanud, et neid leida oli nii raske. Mis mind lõpuks aitas - ikkagi dr google, mis soovitas vaadata minevikku ja tuletada meelde tegevusi väikse lapsena, mis sulle meeldis, jättes kõrvale nö kellegi teise arvamuse. Parim viis ennast leida on imelihtne. Sõita maanteel, 90 km/h, püsikiirusehoidja peal ja lihtsalt lasta mõtetel tulla ja siis see juhtus! Käes! Olemas ja plaan oli hetkega paigas. Ma lihtsalt näen, et meist kõik on võimelised rohkemaks kui me endale teadvustame. Jah, ma võiksin ju teha tööd, mida ma ei taha, olla kellegi teise firma lüli ja teenida kellegile teisele raha ja lasta minna kõik, milleks ma tegelikult loodud olen ja nii lihtne ongi. Keegi ei ütle, et see tee kerge on ja ei olegi, vaja on lihtsalt visiooni parimast endast oma unistustes ja anna lihtsalt tuld, Vanus ei oma siinkohal rolli.  Olles kolm aastat nö "vabakutseline", soovin ma ikka jätkata sama teed, et valida ise see õige töö, töö mida tehes ma ei tunne, et teen tööd, vaid tegelen nö hobiga ja alaga, mis mind õnnelikuks teeb- uuuh kui ilus mõte! 

Ma tõmbasin endale motivatsiooni äpi ja sealt tuleb lihtsalt kulda ja hetkedel kui ma neid vajan :) 

Hommikused hetked enesesisendustega, minu uus rutiin ja mulle meeldib :)

See hetk kui ma otsustan, et olen õnnelik ja lasen enda ellu ainult need inimesed, kes minusse usuvad ja mind alati positiivse sõnaga toetavad. See on võimas! Selline teadmine, et sul on vägevad inimesed ümber, kellele alati toetuda ja kes ka head nõu annavad ja iga hommik sulle ilusat päeva ja muid häid soove soovivad- need on elumuutvad ja ma tänan neid inimesi iga oma hingetõmbega. Ma tunnen ja tean nüüd, et depressioon ja kohati ka senine elu on viinud minult eneseusu, st seda, et ma ei näe endas nii palju kui teised, ma ei usu, et ma saan hakkama ja ma ei taha usksuda neid, kes väidavad, et ma saan kõike, mida vajan, sest kui ma olen juba siin praegu sellises hetkes, siis kuidas teisiti minema peaks?

See tähendab seda, et kasvatan enda sees nüüd  usku ja päris armastust enda vastu, sest see on ainus mis loeb, kõik inimesed tulevad ja lähevad, aga sa ise jääd endale ju alati alles ja endale saad sa alati loota. 

Enne mainisin ka oma tuleviku loomise kohta. Selleks olen ma võtnud vastu endale teatud otsused. Koolitused ja siis koolitused ja siis natuke koolitusi ja siis kogemused ja siis ongi juba ju võimalus saavutada see, mida ma endale tahan. Hetkese seisuga on mul hetkel läbitud karjäärinõustamine, kus ma sain kinnitust, et mu ideel on jumet ja see kriitik minu sees, võiks lasta unistajal ja realistil rohkem vaeva näha, sest kriitikul on väga osav komme kõik ära nullida. See on kindalasti üks kogemus ja hea soovitus, mille endale jätan, vaadata erinevaid olukordi erineva mätta otsast.  Lisaks soovin ma kindlasti ettevõtluskoolitust. Jah, ma olen sellega tegelenud ja kõrvaltnäinud ja oskan ka arvet koostada jne, aga ma lihtsalt olen selline inimene, kes ei riski enne kui kõik vajalikud teadmised on süvitsi käes. Samuti lähen ma kindlasti palgatööle, sest stabiilsuse mõttes peab olema mul kindel sissetulek. Ja ma lähen ka kooli. Sest eriala, millele ma end hetkel koolitan nõuab ka teadmisi nö  sellises valdkonnas ja see eriala tagab mulle ka siis sissetuleku, kui ma oma ettevõtlusega nurjun, aga seda mõtet ma ligi ei lase, see ei ole see, mida mina taotlen.  Palgatöö osas on olukord Raplamaal nutune, kas farmitööline või Maxima, ikka see vana hea, küll aga jäi mulle silma ideaalne pakkumine ja kandideerisin. Käisin proovipäeval nr 1 ära ja jäin ootama. Helistatigi siis kui ma arvasin,et nad seda ei tee. Koos minuga oli ülejäänud valitutest alles jäänud veel 1. Seega ootab mind homme proovipäev nr 2, kus ma saan siis ka iseseisvalt proovida seda ametit. Töö konti ei murra ja toimub paljuski arvutis ja suhtlemisel klientidega. See on täpselt see mida ma vajan, seega põidlad pihku. 

Järgmine teadmine ja teada saamine iseenda kohta mind palju ei üllatanud, sest ma arvasin, et see võib mul olla ja seda ka mulle kunagi üks massöör, kes tajub ka sügavamaid teemasid inimestes ütles, et midagi on seal kasvamas. Ühesõnaga minu arstide saaga lõppes Tartus, arsti juures kes on mu õed ja venna sünnitusel siia ilma aidanud ja kes on nii soe naisterahvas, et kui kabinetti astusin, oli tunne nagu oleks ma oma emaga kohtnud. Ta nimelt on ka perekonna tuttav olnud, niikaua kui ma mäletan ja oman temaga veel palju toredaid mälestusi.  Rääkisime elust ja olust ja sellest miks ma sinna ka jõudsin ja millised kaebused. Oli aeg minna vaatama, mis siis minu kõhus toimub, et valud ei kao ja kui kaovad siis kuus üheks nädalaks. Algus oli palju lubav, sain ka ise ekraani jälgida. Ja siis ta ütles mulle, et, Reti, siin on opp ja see oli korralikult ehmatav, sest ma lootsin sisimas et saab teisiti. Arst andis ka mulle lehe, et endale nö kodus huvikorral selgeks teha, mis asjaga tegu.

Minu sees, vasakus munasarjas istub tsüst, mis on üsna suureks paisunud ja vajab operatsiooni.

Seega pean ma nüüd rehkendama sellega, et mind ootab suvel operatsioon ja 2 nädalat ujumise keeldu. Kuuldes, et järjekorrad on sügiseni, siis ma olin kahe käega selle poolt, et see suvel ära teha. Loodan südamest, et selleks ajaks kui see opp toimub on vihma periood ja mega nõme ilm õues, sest haiglas kokku tuleb mul olla 3 päeva. 1. päev on analüüsid ja ettevalmistused, teine päev on opp ja toibumine ja 3. päev saan koju. Õde lubas vajadusel olla olemas ja transporti pakkuda kui vaja peaks olema. Eks näis, sinna veits veel aega. Ma lihtsalt loodan, et see enne ei rebene ja selleks paluti raskuste tõstmistest loobuda, jõutrennist (jessss :(  ) loobuda ja ka vahekord võib sellises olukorras ohtlik olla.  Nagu ma mainisin, siis ma tegelikult teadsin, et midagi jamasti on ja, et see võib nii olla, aga et nagu reaalselt on mul seal tsüst ja kui suures ulatuses laienenud, seda ütleb laproskoopia uuring, ma ei arvestanud. Seega hakkab mul siis lille elu, mida ma ka ise ei usu, hakkab lihtsalt aeg, kus ma panen rõhku ensekoolitusele, tööle ja matkale. Sest liikuda mulle meeldib ja seda ma pean tegema. Jõutrennilt kolin siis vist pilaatesele üle.  Lihtsalt soovin, et need valud lõppeksid ja, et hommikul kell 5 ma ei pea enam valuvaigistit haarama, sest need on mul nüüd ka voodi kõrval. Selle tsüsti valuga on naljakas lugu. See painab siis kui ma olen puhkeasendis, kui ma liigun või kõnnin see ei valuta. Seega nutud nutetud, väike enesehaletsus tehtud, suund jälle tuleviku poole ja ikka edasi. Iga õppetund tuleb meile midagi õpetama ja ükski kogemus ja asi ei tule niisama, need tulevad põhjusega, et me nedest õpiksime. 

     Nendel hetkedel kui ma tundsin, et tahan lapsepõlve koju ja tahan aja maha võtta, sain aru kui oluline on see, et mul on perekond. Seda ma vist mainisin ka eespool, aga täpselt selline tunne, et ma nagu õppiksin neid uuesti tundma. Ehk on mul nüüd lihtsalt olnud võimalus neid kuulata ja nendega sügavalt vestelda. 

Olgu selleks vennaga eluliste küsimuste arutamine, vanaemaga albumite vaatamine ja isaga punase veini mekkimine ja rääkides asjadest, miks asjad on nii nagu need on ja miks need ei ole nii nagu need pole.  Lihtsalt tunnen, et perekond on püha ja seda peab hoidma, sest ilusad ja head hetked (nagu vanaema ütleb) hoiavad pea püsti ka siis, kui on ka rasked hetked.

Lisaks leidsin ma üles ka oma vana hea unistuse ja viisin täide. Mul on kodus nüüd oma muusika salvestamise stuudio. Aga mida mul pole on aeg. :D Kui kodu on inimesi täis, siis ei ole seda väga võimalik teha ja päevasel ajal on ka aega raske leida. Kõik tundus ju imelihtne- ostad helikaardi, mikri ja annad tuld. Noo kahjuks nii ei läinud. Ostad helikaardi ja avastad, et sul on kõik asjad puudu k.a vajalikud juhtmed ja sobiv mikrofon. Siinkohal minu suur kummardus mu massööri mehele, kes võttis vaevaks vabast ajast olla olemas ja aidata mul sellesse maailmasse selgust tuua. Andis ka vajalikud juhtmed klvari ja helikaardi ühendamiseks ja soovituse mikrofoni soetamiseks ja teadmise, et kui hätta jään saan tema juures salvestada. Seega tühistasin oma tellimuse mikrofonile, millel oli usb ühendus, sest helikaarti sobib ainult kindel ots. Kui  helikaart ühendatud ja toimis, siis algas arvuti programmi  selgeks õppimine ja lõpuks pärast 6h juhtmete otsimist, tehnika vedu juhendaja juurde ja mikrofoni ning mikrofoni jala soetust oli see lõpuks valmis. Mu suur unistus. Esimesed katsetused said tehtud ja nüüd ootan jälle aega, mil saan uuesti proovida ja ehk ka miskit salvestada.

Seega, unistused on unistused nii kaua, kui sa üles ei ärka ja neid täide viima ei hakka!