Hommikul kell 7 tulid õed mu tuppa. Kuna mina olin esimene opereeritav, too hetk mõtlesin,et ei tea kas see on ikka hea ja äkki ma ei olegi selleks valmis, siis nüüd ma olen nii tänulik, et ma sain olla esimene opereeritav. Mulle anti krõpsudega kittel ja müts juustele, mille peale ma ütlesin, et ma pole veel pessugi jõudnud, kuigi jah ma öösel käisin, sest mind tabas meeletu migreeni hoog, sellist mäletan ca 10 aastat tagasi, et pea lendab laiali ja kohe oksendan. Seega läksin ma öösel õde otsima, et endale valuvaigistit küsida. Tiir koridoris tehtud, ei leidnud kedagi ja uksi ma ju läbi koputama ei hakanud. Jõudsin voodisse tagasi ja avastasin valveõe telefoni nri kapi ääre pealt. Helistasin, tuldi paracetamooli ja vererõhu aparaadiga. Mõõdeti ära, võtsin tabletid ja läksin pikali. Peavalu oli sellises astmes, et nipa napa tahtsin oksendada ja ükski asend ei olnud see, kus hea olla võiks. Seega läksin ma dushi alla, soe dush on mind alati kõikide valudega aitanud. Aitas ka seekord. Läksin voodisse ja tundsin,et nüüd saan vist magama jääda. Seega, oleksin pidanud siiski õhtul küsima kui valu algas, aga oleks poleks. Pärast palati kaaslasele rääkides ütles ka tema, et tal oli ka valutanud, seega ilmselgelt -närvid! :D Aga nüüd tagasi selleni, et kell 7.00 tulid öed. Sain nõusoleku pesus käia. Anti ka palutud rahusti, mille võtmine mind veic hirmutas, et äkki teeb uimaseks või tõmbab jalad alt, tglt oli lihtsalt chill, ei midagi muud. Pesin ainult keha ja ei unustanud ka naba. Kas sina pesed oma nabaauku? Tegelikkuses peaks iga pesuga ka seda tegema ja hoolsalt siis kui sind on sarnane op ootamas, sest see mis sinna koguneb..
Igastahes sain end pestud ja jõudsin ka hambad pesta. Plaan oli siiski viisakas inimene olla ja kurku läks ju mingine toru, seega jõudsin ka need läikima lüüa. Istusin oma voodis kittel selgas ja müts pääs, rääkisin veel närvis mehega juttu, kes oli vist sama närvis kui mina (enne rahustit :D) Ja siis tulid teistsugused õed, ilmselt vahetus sai läbi. Läksin voodisse pikali ja sõit algas. Nagu filmis, vaatad õdesid ja vaatad lagesid ja mõtled, et varsti hakkab pull pihta. Nii pikad koridorid tundusid, aga sõit oli täiega äge. Opi saalis ronisin ise lauale, sain kanüüli, esimene kanüül ei sobinud, sest veresooned on üsna pisikesed ja siis kui kanüül paigas hakkas narkoosi arst sama arstiga suhtlema. Minult küsiti veel nime ja et ikka 3x selge oleks, ma ei võta regulaarselt mingeid ravimeid ja söönud, ega joonud ma polnud, kui siis ainult nii palju kui rahusti neelamiseks kulus. Jõudsin enne und veel küsida, et kas see arst ka tuleb, kes minu tuttav on, öeldi et jah, aga ilmselt siis juba kui sa magad. Kõigepealt sain läbi veeni vist unerohtu ja siis narkoosi. Viimane pani veeni kipitama. Numbreid ma ei lugenud, ma jõudsin veel mõelda, et nüüd on see hetk kus ma anna ära kõik negatiivse selle kasvajaga ja silm sulgus.
Ärkasin ma intensiivis, terve ülejäänud pool päeva on hägune. Nagu mäluaugud. Mäletan, et tegin/rääkisin, aga detaile mitte. Pärast kuulsin,et olin mehele helistanud ja vist 2x rääkinud kuidas mul läks. Seega hakkas periood kus silm oli kinni/lahti. Narkoosist ärkamise esimest mälupilti mäletan intesiivis, kus ma vist olin rahmeldanud, aga mäletan, et meeletult külm oli. Oma palatis sain termoteki ja see päästis päeva, teki võtsin koju kaasa, sest seal oleks see nagunii ära visatud.
Ma ilmselt sain koos termotekiga valuvaigistit ka, aga ma ei saa seda 100 protsenti kindlalt väita. Igastahes mind need õmblused ei häirinud, magasin selili ja olin üleval ja jälle magasin. Seega opile läksin 8 paiku ja 12 paiku on mul nö esimesed mälestused. Kui ma nüüd aus olen, siis polnud see narkoos nii hull midagi, kui ma arvasin ja kartsin olevat. Kõige nö ebamugavam tunne mis oli, oli tunda oma kõhtu istuma minnes ja püsti tõustes. Natukese aja pärast hakkasid tekkima ka gaasivalud roietes, õlgades ja kaelas. Need ei olnud väga hullud, teatud asendis neid ei tundnudki. Aega-ajalt siiani annab see pakitsus tunda, aga oluliselt vähem kui esimesel päeval. Opi päeva õhtuks olin ilmselt nii välamaganud,et und enam ööuneks ei jätkunud. Proovisin telefoni scrollida, meditatsiooni kuulata, aga ei miskit. Mingi ime läbi ma siiski magama jäin 1 paiku öösel ja kell 4 oli taas uni läinud. Eks ma tegelikult tahtsin ka koju saada ja see tekitas ka veic ärevust, et äkki ei saa ja äkki miskit ikka nihu. Ülemõtleja nagu ma olen.
Kollane tibu oma aukudega :)
Kui mees sai lõpuks külla :) Minu suur austus ja lugupidamine ja suured tänud sulle. See kui palju sa mind toetasid ja olemas olid.. Uskumatu mees ;)
Teadsin,et mu arst tuleb hommikul enne 9.00 läbi, annab juhised ja laseb koju. Ometi see ootamine tundus nii igavik olevat :D Aga ta tuli, vaatas üles ja panime plaani kokku, et uuel nädalal lähen käin ta vastuvõtus ära Tartus taas. Lisaks sain teada (eelneval õhtul), et peale tsüsti mu munasarjas muud ei olnud st siirdeid jms ning munasari, mille küljes see oli jäi ka alles, mis on nii hea uudis :) 8.30 paiku käis arst ära, peale seda ootasime hommikusööki (palatikaaslasega) ja sisuliselt hommikusöögi ajal eemaldati kanüülid meilt, st seda, et pidime vatitupsu 5 min peal hoidma. Kuna ma eelnevad päevad olin üsna kerge söögi peal, siis seda riisiputru ja võileiba ma ära süüa ei suutnud. Söök lõpetatud, maksin voodikoha eest ja asusime teele.
Kõigepealt külastasime kõrvaltänavas vanaema, kellel oli nii hea meel mind näha, lobisesime ja muljetasime ja jätkasime matka, sest ma ei jaksa praegu väga pikalt vestelda ja suhelda. Liikusime mööda Viljandi maanteed isa juurde, Isa bookib oma kõrvalhoonet ja on selle väga hubaseks teinud, seega pilk peale visatud natuke ka seal lobisetud hakkasime kodu suunas liikuma.
Kodus maandusin üsna kohe voodisse, seega lapsehoidjale aitähh ja headaega ma ei jaksanud öelda.
Mees tegeles veepumbaga, et saaks vee taas majja ja saatis selle parandusse äiga koos.
Ämma ja äia juures pesus käidud, maandusime koos voodisse. Mees ütles ka, et kuskilt puudutada ei saa, et kohe on valus :D
Õhtul asus Hanna ja musu rohima, sest peenrad on selles tohuvapohus unarusse jäetud ja ma ütlen ausalt ma ei ole ka väga nobe sellel alal. Seega mis muud mul ikka ülejäi kui olla kõrval ja nautida seltskonda.
Aga nii ilus ja hea sai :)
Olla on mul oluliselt kergem kui eile. Isegi küljelt küljele keeramine ei ole enam nii valus. Plaastrid eemaldasin eile, aga üks haav on kergelt punekas ja kardan,et see voodi kaisutamine ei mõju hästi, seega puhastasin ära ja ostsin uued haavaplaastrid. Püsti seista on okei, aga mingi hetk annab kõht tunda, et istu. Kõndima pean üsna rahulikult ja laisalt, aga täna saan juba selga täitsa sirgu lükata. Koduste ülesannete tegemine on üsna suur väljakutse. Jah, ma ei pea tegema, aga tahan. Nt nagu süüa endale ja lastele või pesu kuivama panek, Hanna aitab kaussi vedada, minul lihtsalt riputamine. Peale toimetusi maandun taas voodis nagu päevategija. Eks tegelikuses elas mu keha palju üle ka, niiet tuleb endale aega ja rahu pakkuda.
Lisaks helistas eile üks naisterahvas, vanem memm Raplast, keda mu mees niitmisel abistab. Olen teda paar korda näinud, aga nii sirge ütlemise ja tajumisega tädi pole ma varem kohanud. See kuidas ta eile lihtsalt helistas ja uuris millal ma opile lähen ja kui kui teatasin,et just tulin, siis ütles, et hoiaksin end ja ei teeks liiga ja hoiaksin ka negatiivsetest inimestest eemale. Lisaks ta mainis,et teab kui raske on
niisama istuda, aga vahest peab. Sest meiesugused mesilased peavad alati midagi tegema. Juba esimesel korral kui kohtusime oli mu mehele öelnud lause minu kohta, mis hetkeda tõmbas silma märjaks ja tekkiski küsimus, et kuidas sa tead?!.. Igastahes mulle meeletult meeldis see kõne, kõne mida oleksin oodanud mujalt, aga tuli sealt kust ma seda oodata ei osanud :)
Kõht on hetkel selline. Alguses ma plaastreid ei julgenud ära võtta, sest ma veic kardan verd ja haavu, aga pikemalt vaadates ei ole miskit häda. Pärast pesu nägid need palju ilusamad välja :)
Olen meeletult õnnelik,et see on tehtud, läbi ja aeg edasi liikuda. Hetkel küll aeglaselt, aga kindlalt :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar