Ükski operatsioon (nimetagem seda nüüd edaspidi opiks) pole ju kunagi meeldiv. Tunnen ka ise, et vaimselt selleks valmistuda on päris keeruline. Ometi olen ma nüüd siin Tartu Ülikooli Kliinikumis, kell on 18.11 ja mõtlesin, et mida targemat oleks mul ikka teha, kui rääkida sellest, mida kogen. Sest ainiti on see ju hetkel nii ehe ja nii praegu ja nii siin, et hiljem sellest rääkides on ehk mõned mäluaugud.
Saabusin haiglasse peale 12.00 hilinesime natuke, sest enne tulekut otsustas puurkaevu veepump mitte koostööd teha ja selle olukorra lahendamisega tegelemine võttis omajagu aega. Mul ei olnud hommikul närvi. Ärkasin 6 paiku, lappasin eilsed pesud kokku, panin haiglakoti kokku, tegin süüa, kirjutasin hoidjale ja lastele väiksed palved lehele. Närv tekkis siis kui me jõudsime Tartusse ja me Veeriku poe parklas olime, sest pidin jogurti kaasa ostma endale nö lõunasöök ja lisaks haarasin ka ristsõnad, kuigi raamat, arvuti, telefon jms oli olemas, tundsin, et neid vajan ka. Närv oli, aga mitte nii suur, et paanikat tekiks. Jõudsime osakonda sisse, kus ootas mind valvelauas õde kes juhatas meid palatisse. Mees kandis mu kotti ja ei tahtnud mind üksi lasta, mis oli nii meeletult armas temast. Õde tõi mulle küsimustiku, et saada ülevaadet minu tervise osas ja et mul allergiat ravimite vms puhul pole. Hästi soe teenindus oli, seisis mu voodi ees ja rääkis, mis minuga saama hakkab ja sisuliselt jagas sama infot, mida ma kodus eelnevalt lugesin lehe pealt, mille andis mu mulle mu günekoloog. Ütles ka, et minuga tulevad rääkima erinevad arstid ja sain teada, et jogurt polegi siiski ainus söök peale hommikusööki mida täna saan, vaid et õhtuks saan suppi ka. Täna, ehk siis 28.06. olen ma dieedil, st siis seda, et tarbin kerget sööki. Kuna ma toitun teadlikult, siis minu jaoks see väga raske ei ole, pigem olen teadlik, miks see vajalik on ja teadmine, et ma saan anda ka panuse selllesse, et mu op kulgeks võimalikult hästi. Ühesõnaga enne kui õde küsimustikuga tuli läks mu mees ära ja krt, kuidast ma vihkan selliseid hüvastijätte. Mu mees võttis endale vabad päevad, et olla olemas Tartus mu kõrval ja peale oppi mind koju sõidutada. Ma võiksin öelda,: "Ahh, ma pole seda väärt ja miks?!" aga ma ei ütle, ma olen seda väärt ja ma olen väärt, et mind abielus hoitakse ja armastatakse ja mis kõige olulisem- olla olemas ka siis kui elus ei ole kõige kergem aeg. Seega musid kallid saadud lahvatas ka minus pisarate meri, eks see oli siis täis kõike seda ootust, hirmu ja teadmatust mida tundsin ja tegelikuses siiani. Ma ei tea kuidas mul homme opil läheb ja mis seis mu kõhus päriselt on. Minu sees on endometrioidne tsüst, mis on läbimõõtudelt 5x5 cm (mm-d peale) ja võib juhtuda, et koldeid on veel ja võib ka juhtuda, et munasarja mille küljes see on päästa ei anna. Aga mis on munasari ja emakas? See on naiselikkuse organ, nagu ka kirurg mulle rääkis, kui selle kaotad, siis võivad tekkida organismis ka muutused luustikus, nahas jne. Ühesõnaga mina tean täpselt miks see tsüst mul seal on. See on minu allaneelatud tunnete kogum, hirmude talletamine ja mõningate keeruliste olukordade enda sisse matmine. Seega, selle opiga annan ma vabaks kõik selle, mis mind enam ei teeni ja lasen minna kõik halva, et uus ja parem saaks tulla ja, et elu saaks mind hoida :)
Natuke nutust pilti kah, seda olen ma täna mõnusalt teinud, ilmselt olengi lihtsalt inimene ja kogen tundeid. Kui ma tahan seda tunnet tunda, siis tuleb seda tunda.
Minu juures käis kõigepealt perekonna tuttav günekoloog, kes näitas kuidas op käib, mida tehakse, milline mu kasvaja välja näeb ja andis ka teada, et ma olen homme hommikul esimene opereeritav, mille üle on mul nii hea meel. Siis käis narkoosi arst, kes küsis palju ma trepist käia jaksan ja palju mul võhma on ja, oli ka nii särasilmne ja uskumatult soe inimene ja ilmselt sp ma julgesin ka rääkida, et ma olen ärevik ja kardan ja mõtlen üle asjade puhul ja seegi polnud probleem, hommikul saan rahustit ja siis opile. See oli nii kuradi kergendav kuulmine, sest oma ülemõtlemise pärast ma seda oppi ära jätta ei tahaks. Siis käis kirurg, kes rääkis mu munasarja lugu ja ütles ka, et see ei ole see eesmärk, et see on see viimane varjant kui muidu ei saa ja oli ka üdini positiivne ja tore. Seega ma ei ole senini siin haiglas mitte midagi negatiivset kogenud. Seega praeguste kogemuste juures võin öelda, et ma tegin väga õige otsuse eelistada Tartut Tallinnale.
Pärast lobisesime mehega kõigest mida teada sain, võinohh ma lobisesin temaga sellest koguaeg kirjutades, aga too hetk tundsin, et tahan teda näha ja nii me lobisesime ja tundsin, et olen peaaegu tal kaisus ja see oli nii mõnna tunne.
Lobisetud, mõtlesin et keeran ka tuttu, et mida siin ikka teha. Jah, mul on telekas seinal, aga ma ei vaata telekat, nagu üldse. Mul on go3 vajadusel ja sellest on täitsa küll. Panin oma telefoni laadima, lugesin laual oleva kaustiku läbi , milles olid siis siin osakonnas tehtavate protseduuride kirjeldused jms ja avastasin, et mu telefon laadides andis teada, et laadimise lõpuni on jäänud 1p ja 4h . Mainisin mehele ka ,et kuule, miskit on jama ja nii ei saa. Aga kuna musu on minust 7 minuti kaugusel ja selgus, et tema ööbimiskoha vastas on pood, kust sama juhet olematu hinnaga osta sai, siis ta oli sisuliselt 10 minutiga siin. Küsisin õdedelt luba alla minna ja sain 10 minutit aega oma mehega rääkida ja koos olla, mis oli nii vajalik. Ja algas taas sõit liftiga oma korruse peale. Mingi hetk mul tekkis liftide osas foobia, sest ostsin Tallinnas ühe neiu käest retuusid omale ja ta elas 24 korrusel äkki ?! Seal liftis toona üles sõites tajusin, et äkki ma ei liigugi ja äkki ma olen kinni ja appi.. mis nüüd saab, hakkasin siis korruste numbreid lugema ja nii ma oma sõidud üles ja alla tehtud sain. Seega mul ei ole otsene foobia selle vastu, vaid teatud ebakindlus, aga kuna liftitamisi tuleb elus palju ette k.a ka täna, siis ma olen praeguste hirmude kõrval selle hirmuga vist äraleppinud.
Seega kõht on mul tühi, joon vett ja ootan hommikut, et saaks opile ja ka nendest hirmudest lahti lasta. Lõpetuseks ka natuke miskit, mis mul tuju paremaks tegi.
Aii kui tore on näha, et ainult minul nii ei juhtu :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar