Oehh, ma isegi mõneti ei tea miks ma seda teksti siin kirjutan, Pean nentima, et olen isegi mõelnud, et kustutaks oma blogi lehe ja milleks seda kõike vaja jne. Ometi endale kulme joonistades ja oma teraapeudi koolitusmaterjale kuulates tekkis mul tunne, et ma pean kirjutama, Lihtsalt kirjutama lahti, et oleks ka endal silme ees ja olemas need mõtted, mida ma endas mõtlen ja mida ma hetkel enda jaoks ümber pööran.
Kuidagi on viimasel ajal selline tunne, et KÕIK on lappes. Ükskõik mis teema, vestlus või kokkupuude või idee vms, kõik on täiesti käest ära. Jah, ma tean, et ajastu ja aeg on ka selline, et väga paljud läbivad transformatsioone ja probleeme, uuesti ja uuesti ja uuesti... ja teate mis.. niikaua kuni me nendest õpime.
Kuna mul terapeudi koolitusel on ka hetkel teemaks coaching ja peegeldamine, siis kogu see protsess on hetkel nii aktiivne.. peegeldada inimestele ja isikutele tagasi seda, mida nad räägivad või teevad, või tegemata jäävad. Nii lõppes ka mu eelmine nädal ja algas ja tegelikult kestab veel siiani... Ma sain haiget. Ma sain taas olukorra lahendada, mida olen juba eelnevalt kogenud ja ilmselt saan ma selle kogemuse nii kaua, kuniks ma lõpuks leian lahenduse ja viisi, kuidas see ring lõpetada. Ikka ja jälle toob see olukord esile minus nö kaassõltuvuse nagu mu sõbranna ütles- mina annan, teen, olen olemas, aitan ja vastu ei saa mitte midagi?! Ei, tegelikult saan. Saan täiesti vastupidise kogemuse, mille kaudu minna närvi, tunda kurbust, viha, pettumust jne. Miks ma tunnen seda ja miks ma tunnen nii? Sest ma olen nii alati tundnud, oodanud, et läbi eneseohverduse ja endast kõik andes tuleks lõpuks tahetud kiitus, armastus, austus jms, Võite öelda, et vanemad ei ole süüdi selles, et me katki oleme, aga samas,,, minu puhul natuke ikka. Üha rohkem ja rohkem näen ja tajun enda sees erinevaid emotsioone, mida alles nüüd julgen kogeda. Kui mul on kurb, ei oota ma, et mu mees mingi nalja teeks ja mu tuju heaks läheks. Kui mul on kurb, siis on mul lihtsalt kurb ja see tunne on okei ja see tunne peab minu seest välja saama ja selles osas on mul ka mehega kokkulepe, et kui meil on teatud tunded, siis me aksepteerime neid ja laseme üksteisel eraldi nendega tegeleda, sest sel viisil tuleme me nende emotsioonidega toime. Kui ma vajan rinda kus nutta, siis on ta mul alati olemas. Nagu ka esmaspäeval, koju jõudes otsustasin mediteerida, sest pole seda ammu teinud ja üsna tihti aitab see maandada kõik pinged, mis minu sees. Võtsin endale 30 minutit ja kui püsti tõusin olin meeldivas lõõgastuses... aga siis see juhtus.. Tundsin kuidas kogu see kompott, mis minusse kuhjunud oli eelmise nädala lõpust mulle kurku vajus. See oli see hetk, kus mees teadis, miks ma kurb olen ja see oli see hetk, kus ta kõik asjad kõrvale pani ja lihtsalt mu pead silitas niikaua kui ma ennast tühjaks nutsin. Nutsin ja naersin samal ajal.. hästi huvitav kogemus, soovitan proovida, samal ajal öeldes, et nutmine on hinge puhastus ja peale seda lauset, tõusin püsti ja läksin ennast valmis panema, et Tallinnasse teraapia kooli minna, Kuigi ma mõtlesin,et ma sinna ei lähe ja hammas ja halb tuju jms.. olin ma peale enda puhastamist valmis minema ja tegelema endaga. See oli lihtsalt nii hea tunne, olla selle seltskonnaga ja jagada oma mõtteid ja tunda ja tajuda, et see kõik on täiesti okei ja kõigil on hetkel "Ameerika mäed".
Hetk enne Tallinnasse starti.
Praeguseks olen jõudnud endas hetke, kus tajun, et elu on nagu film. Selline "halenaljakas romaan". Mis siis sisaldab ka peatükki- "Kui palju sa veel jaksad kanda?" Tegelikult jõuan kanda küll. Ma olen endas jõudnud kokkuleppele, et kõik raskused, mis mu teel on, on õpetajad ja need pole mitte raskused, vaid "V.Õ.I.M.A.L.U.S.E.D." Alates sellest hetkest, kui ma hakkasin oma elu selle pilguga vaatama kadus mu elust nö ohvrirolli meetod. Mulle tegelikkuses on ju alati meeldinud pajatada sellest, mis kõik valesti on ja mida kõike, ühe väikse Retiga juhtuda võib või juhtunud on. Lihtsalt kuulake, imestage ja andke palun medal vms. Mõneti olen ma oma ämbreid ka püüdnud naljaks pöörata, mis on omakorda tekitanud tunde, et see hull olukord ei olegi nii hull, sest sa vaata lihtsalt seda teiselt poolt :D. Niisiis ma veic hetkel tunnen, et ma ei soovi kellegagi suhelda, sest igast suhtlusest tuleb mingi kaos ja iga lauset või sõna peab kontrollima, sest muidu rebitakse see kontekstist välja või mis hullem, pannakse uskuma kellegi teise versiooni sinu sõnades ja mõtetest, mida sa ei ole mõelnud, ega öelnud. See veic käib selle lause alla- "Kui tahad teada, kuidas sul läheb, siis mine küsi küla pealt!". Minus on ka alati olnud selline nüanss, et ma tahan, et õiglus ja ausus võidaks ja kuna mina olen püüdnud enamasti aus olla, siis käib see nii vastu karva, kui inimestel ei ole taktitunnet, või kui nad käituvad sel viisil, et nad kahjustavad kedagi.. antud hetkel mind ja sealjuures nad isegi ei märka seda. See on see suur põhjus miks mind toonane sõnelus endast väljaviis ja jumala hea, et ma seda siin lahti kirjutan, sest ma just jõudsin selle lahenduseni. Nüüd on aeg sellest kogemusest kõik võtta, mitte kellegilt midagi oodates ja lihtsalt edasi sammuda. Mul lihtsalt ei olegi midagi öelda ja kui ma nüüd aus olen, siis ega ei taha ka .Mida ma tunnen on see, et sünnin üksi, suren üksi ja isegi kui ma peaksin kunagi täiesti üksi olema, siis see on okei ja minu võimuses on palju ressurssi, et tunda ennast iseenda seltskonnas hästi ja see on see, mis on oluline. Mida ei taha- seda ei tohi. Kirjutan seda teksti siin ja vaatan pildi peal olevat prügikasti- suured vabandused, et ma töötlusega ei tegelenud ja seda ei eemaldanud.
Igale olukorrale on lahendus ja peale sombust ilma, paistab alati päike!
Oii kuidas ma igatsen matka. Ma pole reaalselt kordagi sel nädalal metsa jõudnud ja aega iseendale leidnud, mis teeb mind veic kurvaks, aga õnneks on nädalavahetus käes ja vähe rahulikum aeg ka koolide mõistes, seega ma leian!
Minu viimase aja mõtted ja arutelud on toonud mind ka sellesse hetke, kus ma tean, kes ma olen ja kelleks ma saada tahan. Ainult 31 aastat läks.. aga hea, et niigi läks, on väga paljusid inimesi, kes elavad oma elu nii ära, et nad ei tee kunagi neid asju, milleks nad sündisid ja milles nad osavad on. Minu mõtted jõudsid sellesse punkti, kus ma tajusin, et see, mida ma esitlesin ja kirjutasin, see ei olnud minu elu ja minu mõtted ja minu tulevik, see kajastus ka otsuses. See lihtsalt ei ole... Siiski arvan, et need kogemused ja pingutused olid väärt väga palju ja ühte kogemust ja teed ma ju jätkan siiani. Jah, ma tunnen, et minust ei saa maalrit... nüüd kus ma selle välja ütlesin, siis ilmselt saab, sest kõik mida ma elus teinud ei ole, seda ma siiski teen. :D See ei ole minu suund ja see ei ole mina. Need teadmised ja oskused on vajalikud kasvõi kodus remonti tehes, aga seda teenust pakkuda ja seda asja ajada... võtab ju reaalselt aega 2-4 aastat usinat praktiseerimist ja vilumust ja ma kardan, et see lihtsalt ei ole minu tassike teed. Küll, aga olen ma üsna jonnakas ja kui ma selle suuna ja valiku valisin, siis ma selle ka lõpetan. Inimesed ka sel kursusel ja teel on väga inspireerivad, arukad, asjalikud ja mõned ka palju kogenud sel valdkonnal ja väga abivalmid oma nippe jagama ja juba ainiti see annab tunde, et ma saan sellega hakkama, sest selliste vägevate persoonide kõrval... nad ei jätaks mind ju hätta :D :D haha nali.
Suur edasiminek on ka see, et ma väga ei ärritunudki sellel sessil. Täna ühes olukorras- valemid ja tapeedirullide ja paanide ja koguste arvutamiste harjutused- Mehel oli 20 sekundiga vastused ja mina vaatasin vihikut ja numbreid ja mõtlesin, et ma ei saa juu nii loll olla, aga näed saan. See oli ka olukord, mille me tagasi Raplasse sõites koos ära analüüsisime. Ma olen lihtsalt sellise mentaliteediga, et ma ju tegelikult olen sündinud pahtlilabidas käes ja kõik valemid ajus ja tegelikult olengi maailma kõige targem ja tegelikult ma oskan küll ja mismõttes ma ei oska???!!!.Njaaa, istusin seal haudvaikses klassis ja hakkasin siis analüüsima, eelnevalt mees püüdis ka kuidagi seletada, aga minus juba oli trots ja see oli see tunne, et ole lihtsalt vait ja lase mul olla. Ma ei tahagi su vastuseid ja ma ei vajagi neid ja tegelikult ei oska ma ju pahteldada ja nagu näha ei oska ma ka arvutada ja üldse... KÕIK, täiesti kõik! Nüüd on kõrini, võtan asjad ja lähen volvosse ja annan gaasi ja enam tagasi ei vaata. :D Kes nüüd natuke eelmist lõiku analüüsib, saab ju aru, et see oli pisike ja trotsi täis lapsenergia, mis minust õhkas. Sel hetkel oma tundeid ja emotsioone tajudes ja suheldes oma teiste energiatega -naine ja mees... Sain ma aru, et ma olen koolis, ma alles õpin ja ma ei peagi oskama ja mu mees teeb mulle ka selle valemi kodus selgeks ja koju ja gaasi ma andma ei hakka, sest peale lõunat on nagunii hambaarst ja peale seda praktika laboris. Seega.. rahunesin maha ja hiljem mehega seda olukorda analüüsides ütles ta ka, et nii raske on sellises hetkes minuga suhestuda. Kui ta midagi ei ütle, siis ta on süüdi, et ta mind ei aita ja kui ta midagi ülteb, siis ta saab naguni natuke nähvata. Seega oluliselt kergem on kohe midagi kergendavat mulle öelda, mitte hiljem saada raskema valanguga vastupead. Seega ma enda jaoks lahendasin olukorra üsna hästi ja jõudsin teadmisele, et rumal ja harimatu on ka ok olla ning tajusin oma emotsioone üsna tublisti ja mees... jäi ka ellu! :D
Hetkel on lihtsalt nii hea tunne, et mõlemad seinad said täpselt nii kaugele tehtud kui vaja! Järgmine kord läheb ühe seina puhul lihvimiseks ja kruntimiseks ja teisele tuleb teine kiht pahtlit peale panna ja ka eelnevalt lihvida.
Mis mul siis hambaga selgus? Kuna ma olin endale oma hambavalu esimestel päevadel pannud hambaarsti aja tänaseks, oli mul ideaalne see hammas ka Raplas üle näidata. Mu hambal oli sel hetkel esimene raviplomm, mille ma Tallinnas sain. Siinkohal mainin etteruttavalt ära, et ma ei olnud algusest peale nõus, et see hammas väljatõmbamisele läheb ja isegi kui mul seda raha ei olnud ja ei paistunud tulevat, et seda parandada ja ravida, ma olin oma otsuses kinni. Niisiis... vuristasin oma loo ja kogemused ette, kuidas Raplas abi ei saanud ja pidin minema Tallinnasse ja röntgen jms...Asus arst hammast vaatama ja ravimit ja sisu välja võtma. 1. oli seal mäda, mida ei oleks pidanud seal olema. 2. kasutati Tallinnas mingit vati stiili, mida ma ei tea, aga pidi olema väääga vana stiil. 3. oli see täiesti normaalne, et mu hammas taas tuikama oli hakanud. Arst tühjendas terve juurekanali ära ja ka selle, mida Tallinna omad ei teinud, pani uue ravimi ja hamba taas kinni, loputus käis ka asja juurde. Siis näitasin telefonis olevaid pilte hambast ja põletiku koldest ja selgus mis? Selgus see, et seda hammast ei tohi välja tõmmata. Kuna kolle on põskkoopa kõrval, siis tõmmates, võib tõmmata ka välja tükikese põskkoopast. Et kui tulevikus on vajadus tõmbamiseks, siis ainult kirurgiliselt. Seega, aitähh mulle, et ma juba alguses otsustasin, et ma ei ole valmis sellest hambast loobuma ja sirgelt vastu vaidlesin nendele, kes arvasid, et nemad sellist raha alla ei paneks jne.. Oma sisetunnet tuleb kuulata! Aga see, et see hammas on põskkoopaga seotud olen ma ammu tundud, (olin lapsena krooniline kõrvade valutaja ja põskkoobaste põletiku põdeja) kui ab peale sain ja nuuskasin, oli tunne nagu nuuskaksin põskkoobast tühjaks ja nüüd täna peale tööd pahtlit nuusates tundsin samasugust survetunnet põskkoobastes. Mul lihtsalt on see küsimus, et kaua veel ma kannatama pean ja kas see õudus saab üks aasta ka läbi? Praeguseks olen ma tuiganud ja valukaid söönud umbes kuu aega ja ma nüüd siiralt loodan, et tunneli lõpus paistab ka valgus. Praeguseks on väga hea olla ja loodan, et täna öösel unes enam hambaid nägema ei pea ja kell 4 ärkama selleks, et suud loputada ja valuvaigisteid võtta. Mis ei tapa teeb tugevamaks ja kui see valu ükskord möödub, siis saan ma jälle tunda ennast täisväärtusliku inimesena ja nautida oma elu ja hetki 100% produktiivsemalt kui praegu. Kummaline on see, et üks valu asendub ju teisega. Eelmisel aastal samal ajal vaevlesin tsüsti valude käes ja nüüd hamba.. ilmselt on ka see miski, mille olen enda ellu kutsunud.
Hetkel on selline madalseisu aeg ja kogemuste kogemiste aeg ja tunne, et kõik töötab sulle vastu.. aga las ta siis töötab, üks hetk see "kõik" enam ei jaksa vastu töödata ja siis võib päike jälle särada täiel rindel! :) Ja muide! Kergem hakkas! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar