Juureravi ja muud seismised

 Mõtlesin, et kirjutaks oma kogemusest natuke põhjalikumalt kui seni olen teinud. Kindlasti on maailmas või vähemasti Eestis veel neid inimesi, kes enne visiiti arsti juurde otsivad märksõnu "juureravi" "hirm hambaarsti ees" jne. Täpselt nagu mina, kes ma igasuguses raskuses otsin endale infot, või miskit mis rahustaks, või aitaks mind sammuke paranemisele lähemale. 

    Minu teekond algas 3-4 aastat tagasi, just meenus et olen sellest siin kuskil kirjutanud, seega teen lühidalt. Ebaproffesionaalne töö 2x ühel hambal. Viimasel korral teadsin ja tundsin, et asi ei ole õige, aga hammas suleti siiski. Seega käisin oma põletiku koldega pikalt ringi, enne kui sattusin Praxisesse, kus mind suunati minu praeguse arsti juurde. Tema konkreetus ja rahu olid need, mis minu usalduse võitsid ja olin valmis sõitma kasvõi Narva, see kerguse tunne, et lõpuks on keegi, keda ma saan usaldada..

Panen siia pildi, mille järgi te saate päris hästi aru, millega tegu. 

26. hammas on praegune murelaps, 27. hambal on üks kanal veel avada ja puhastada (loodetavasti, nii mulle Märjamaal öeldi).  28. hammast mul ei ole, ma ei mäleta kas see tõmmati preketite pärast välja, või seda lihtsalt ei ole. Nüüd neid hambaid vaadates ja asukohta samuti, on need ühed olulisemad närijad. Seega ma ei saanud (kuigi kaalusin) nõustuda emma kumma eemaldamisega. Vähemalt mitte praegu kui mul on veel võimalus ravida. Hammas 26 (olgu see tema nimi edaspidi), ei teinud mulle tegelikult väga palju haiget kui ta valesti raviti. Seega selle vahepealse perioodi kui ta aeg-ajalt tuikas elasin täitsa usinalt üle kummelitee kotikesega kompressiks ja käsimüügi ravimi "Nalgesin" abil. Muret hakkas 26 tegema, siis kui me hakkasime ja ma otsustasin ravi alustada, mitte eemaldada.  Eks on alati risk, et äkki hammustan selle tulevikus katki, või võiks kohe asendushamba panna, aga see panek ei ole ju samuti mis teab lihtne nagu mulle seletati, kruvimine, paigaldus jne. Seega võtame selle varjandi mis praegu on.  Peale esimest ravikuuri hammas mingi aeg rahunes maha, esimesed 1,5 nädalat oli hell ja tuikas, aga paracetamol kodeiiniga + antibiootikum, tegid head tööd. Teisel korral, ehk eelmine neljapäev kui ma arstil käisin, sain ma väga hästi aru, miks inimesed soovivad narkoosi või rahusteid enne seda protseduuri.  Kui ma õigesti mäletan, siis on mul selles hambas kanaleid 5 ja nende puhastamine, laiendamine ja tippu jõudmine ja loputamine... Ma olen tänulik,et ma seda ei näinud ja ma ei taha ka näha, küll,aga valutas mu tervelõualuu päevi, nüüd on taanduma hakanud ja samuti süsti kohad. I Mean... ma olen siga õnnelik, et on tuimestus olemas, aga seda suulakke teha, (pildil asukoht 26. ja joone keskpaigas)  oli omaette piin, mida kogeda 5 sekundit, olin üsna kindel, et mu elukaaslane kuulis minu reaktsiooni, aga siiski mitte. Peale protseduuri oli pool nägu tuim ja huuled tunnisest pingutusest lumivalged (järgmine kord vaselini peale) ja sisetunne ütles mulle kohe, et oleks antibiootikume vaja, sest isegi kui oli tuimestus, oli mingeid hetki kus ma tundsin tegevust, mille peale arst pani ilmselt hamba sisse tuimestust. Ilmselt on see põletiku koldest, mis hamba all on, et see hammas nii tundlik on.  Preguseks on hammaste (mõlemate tagumiste) tuikamine natuke paranenud, ilmselt tänu valukatele ja sellele, et ma tööl olin, ei pane niivõrd tähele,aga tänasega sain peale uue antibiootikumi kuuri, sest tuikamine on ja mul natuke tunne, et see põletik on rännanud mu põskkoopa suunas, sest nuusata on valus ja korralik nohu hääl on. Seega oli mul eile päris ärev õhtu, küsimustega, kas ma ikka jään ellu ja kas see õudus saab ükskord läbi ka.. aga nagu arst ütles, põletik kaob ca 6 kuu jooksul ja sp seda kutsutaksegi juureraviks.  Selline natuke hale naljakas mõtisklus minus iga kord kui arsti toolil istun.. me maksame rasket raha, et meile haiget tehakse :D, aga mis sa teed, hambad on sinu tervis ja visiitkaart ja maksadki. Küsimus, et kas kartsin? Kardan iga kord, enne eelmist visiiti kartsin tänast valu ja tundub, et põhjusega. Mõnest hirmust peab elus ristis hammastega üle saama, sest ei ole enam palju, kui saame selle hamba teemale joone alla tõmmata ja rõõmsalt edasi mäluda. 

Seniks pean mäluma neid, et elus toimida. Parakas hommikul ja õhtul (teeb uimaseks) ja nalgesin vahepealseks toimetulekuks. Parakal on võimsad omadused, näiteks paneb see mu kõhu kinni, mis on minu puhul uus kogemus. Ja antibiootikumid, sõbrad minuga 7 päeva. Kunagi ma kartsin kangeid rohte, aga ma ei olnud endaga selles valus ja kohas kus praegu ja kui on valu, siis seda kannatama ei pea, nagu minu isa kuldsed sõnad on kõnelenud. 

Samtuti on toitumine mul üsna paika loksunud taas, kaalunumbrid on ilusad ja tunnen end kergelt. Kogu protsessile aitab kaasa ka see, et tahkeid asju ma lihtsalt süüa ei saa, sest mul on tervest suust 50%, mida kasutada ja kui mingi seeme, või kapsas vms vasakule poole satub, kaob söögi ja elu isu koheselt, seega ideaalne võimalus olla köögis loov ja enda kehas sale. 

Kõlan üsna rõõmsalt, aga eks selline kogemus+ liita kogu mu eelneva perioodi kogemus, siis tulemus on see, et ma olen väsinud. Väsinud selliselt, et ma magaks koguaeg. Kui minu senine une vajadus on olnud 7h ja 40 minutit, siis prargusel  hetkel pole mul raske magada 9 h ja mõelda, et ma tahan veel. Aga andsin endale lubaduse, et kui kooli trall läbi, siis luban olla endal laisem ja see on "meest sõnast, härga sarvist ".Eks iga inimene väsib, kui lõputult endale agu anda ja elus midagi saavutada tahad. Võib juhtuda läbipõlemine ja tegelikult ma midagi sellist hetkel kogen. Ma kogen seisakut oma elus ja vaikust. Ma tahan rohkemat, aga ma pole rahul. Ma ilmselt ei olegi endaga kunagi rahul. Samuti ei tea mis hetk või mis saavutus peaks olema mu elus, et ma tunneksin end rahulolevana.Ma tunnen,et mu sees on nii palju küsimusi ja "Big mess" nagu ma oma isale ütlesin kui ta mulle häid soovitusi jagas.  Tema lause oli, et lahenda mess ja liigu edasi, aga somehow mu elu ongi olnud suur mess.

Olen kuulanud palju paeluvaid ja päevakohaseid podkaste, hetkel kõnetab mind Ants Rootslane. Tema teemad, millest ta räägib nii raamatus kui meedias, on kõik omalnahal järgi proovitud.  Ja see sama teema, eneseleidmine ja mitte rahul olemine on kõige suurem hävitaja ja ma tean ja kuulen seda igal minutil, nii tööl, kodus jne. Aga olla rakkus on olnud viis, kuidas ma selles hetkes siin ja praegu üldse eksisteerin. Põgeneda enda eest. Võibolla ka hävitada ennast sel viisil. Oskus mitte olla rahul endaga ja lubada endal vabal päeval olla niisama ja vaikuses on suurim karistus või vähemalt tekitab see sellise tunde, et ma ei teinud midagi asjalikku ja see on peegeldus nii minu lapsepõlvest, edasi kantuna siia hetke. Kui midagi teed, oled tubli, kui tee, siis sa pole märgatud.  Ja eks ma saan ju aru, et kellegi teise arvamus ei maksa mu arveid ja enda sisemine rahulolu on kõige alus. Seega on see kõik taipamine mulle endale, et mul on arenguruumi. 

             Ma tajun segadust on erialal, ma tajun segadust oma plaanides, ma tajun segadust oma unedes, seega "Big mess" on hea väljend. Viimasel ajal on mu uned hakanud mind viima mind oma eelmisesse elusse või siis eelmise eluperioodi ja ma olen selles, ma toimetan selles ja ma tajun, et ma ei ole selles õnnelik ja tahan oma praegusesse ellu tagasi ja ma õnneks saan ka. Nii ongi. Olen palju mõelnud oma eelmisele elule s.h kooselule ja ma tunnen, nagu see oleks 20 a. tagasi olnud. Mitte miski selles ei tekita minus igatsust. Ma ei kanna endas viha ja ma olen minetanud kurbuse, mis sellega kaasnes. Lõpude lõpuks oli see minu otsus seda kogeda, minu otsus selles olla ja minu otsus see lõpetada.  Vaadata neid inimesi, kelle kõrvalt olen ma ära kõndinud ja tunda kergust ja saada aru, et need inimesed kuulusid sellesse aega ja nad ei saagi olla osa minu praegusest elust, sest meid ühendas see sama kogemus seal, toona, me käisime samat teed, me teglesime analoogsete olukordadega. Nii ehedalt elu näitab ja kujundab su ümber täpselt sellised inimesed nagu sinu enda olukord hetkel on ja see sama, mida sina koged. Uus kogemus, uued inimesed. 

Seega ma arvan, et olen enda elus tegelikult heas kohas. Vahe peal  seisak, kuid siiski edasi. Üks tohtult hea lause või küsimus, mida kuulsin hiljuti " Kui sinu ees oleks anum terve maailma inimeste muredega, kas sa oleksid nõus enda mured ära vahetama ja sellest kausist pimesi uue tõmbama?" Pigem ei oleks. Pigem võtan oma elutee, ükskõik kui käänuline ja künklik ta on ja püüan rohkem näha seda, mis mul on, mitte seda mida mul ei ole. Sel teel olen tohutult tänulik nendele võõrastele ja tuttavatele, kes mulle instagrammis kirjutavad, et ma olen nende eeskuju ja minu järjepidevus jne.. Tihti kipun seda enda juures mitte nägema ja vaatama ennast nii nagu need, kellele läheb korda, et mul elus hästi ei läheks. Ka neid peab olema, siis on kaal tasakaalus. 

            

      

"Aeg armidele jõena peale voolab"

 Tahan tänada sind, et oled jõudnud minu mõtete virrvarri. Haara üks mõnus tee ja lähme rännakule.  Ma lihtsalt olen see tädi, kes tunneb end kirjas mugavamalt, mis antud ajahetkel minu elus mulle kasuks ei tule. 

Kuna ma tunnen, et ma olen üsna kindlalt ath, siis on täna üle pika aja kord, mil ma avasin märkmiku ja kirjutasin üles kõik mõtted, mida tahan enda jaoks lahti kirjutada, et jutt ei korduks ja faktid oleks meeles. Mega hea nipp, mille ma aja jooksul olen ära õppinud. Ma kindlasti ei soovi laskuda ohvrirolli, sest teatavasti kõik oma otsused ja valikud teeme me ise, aga vabandan ette kui see juhtub. 

   Ma olen ennast mingismõttes lukku pannud. Enda peas... Nagu ärevuse ja paanikahoogude ja sundmõtetega. Sa ütled endale: "Stopp!!!!" Ma ei mõtle ja ma ei tunne neid tundeid hetkel!" Ma andsin endale lubaduse ja see lukk on teadlik valik, olla terasnaine, nii kaua kui ma selle eksami perioodi ära teen ja see eksam ( puhastusteenindaja -juhendaja tase 4 hoolduskoristussuund) on juba see neljapäev. Mul ei ole võimalik olla habras, mind ei aita keegi ja aita ka fakt, et minus on lein ja täpselt 5.02 kui eksam toimub on kuu aega minu vanaema minekust.

 Keegi ei saa eeldada, et see periood on lihtne ja see teadmine ja harjumine selle mõttega, et Tartu ei võrdu enam minu vanaemaga ja teda ei ole seal majas, mis mind alati ootas, tema öökappi kaunistab tema tuha urn, mis ootab soojemat ilma. On lihtsalt nii õõvastav tunne ja mõte, mida ma ei lase endale ligi. Ja seda ka teadlikult, seega jaanuaris ma Tartu klientide juurde ei läinud. Aga ma tean, et minu vanaema oleks mulle väga kaasa elanud ja ma teen selle eksami puhtalt selle pärast ära, et näidata ja jagada austust tema suhtes. Sest oli ka tema omal ajal ja tegelikult terve elu juhendaja ja õpetaja ja tema käsk oli püha, ilmselt on see tema geen, mis minus välja lüüa tahab ja ma kannan seda uhkusega. Kui vaid ma selle eksami ära teen... Ma eelmine aasta õppisin eripuhastustöid ja ma olen väga tänulik enda valikute üle, et mul  on mõlema suuna oskused, aga see on minu ristikivi, sest see aasta õpin ma juhendmist hoolduskoristusel ja kõik need asjad ja teadmised ja tarvikud ja kasutuskohad ja mis hetkel mida teha, kuidas doseerida, mis võtted .. oh my lorddd! Võibolla minu enda töötamist kõrvalt vaadatuna võib sama küsimus tekkida,aga kordukoristus kui selline on nii eri- kui ka hoolduskoristuse segu, st sa ei jäta plaati mustaks, kui see on must ja ei ütle kliendile, et järgmine nädal või 6 kuu pärast suurpuhastusel teen.  Kõigepealt saa ise selgeks ja siis hakka juhendama. Aga läheb kuidas läheb, ma tean ja olen selle tee läbinud ja mul on vajalikud ja proffesionaalsed teadmised, et jätkata oma teed oma tööturul ja see saab olema imeline ja unistusi täis kui kõrgemalt neid ideid toetatakse. Ma olen 8 aastat töötnud puhastusteenindajana ja ma olen omajagu sellel teel kogenud, nutnud, naernud, oodanud kliente, teinud praaki, õppinud, saanud vastunäppe, aga see ongi areng ja see ongi see koht, kus tuleb liikuda samas valdkonnas edasi, aga nö kõrgemalt. Küll aga, ei lähe ma 5. tasemele. Sest see ei anna mulle hetkel midagi ja kui mul see soov on, saan ma sinna minna. Ma tunnen, et ma vajan peale seda tralli ja oma töökohustusi hetke endale. 

Lihtsalt. aitäh et olid täpselt selline nagu sa olid ja aitäh, et aitasid voolida minust minu!

 Tulles tagasi leina juurde, siis see oli väga raputav sõit. Kuu ajaga muutub su elu kapitaalselt, sa hoiad  iga päev hinge kinni ja sa kardad omaenda vanaemaga kohtumist.. Sest sa tead, et temast pole järgi midagi, mis 2 nädalat enne seal käiku oli. Jah, ma elan Raplas ja see kõik oli raskendav teadmine, et ma ei saa olla temaga nii palju kui ma oleksin tahtnud, aga ma tean, et ma olin talle olemas- helistasime,  ma käisin, rääkisin, koristasin ja aitasin, ka neil päevil kui ma ei jaksanud püsti seista, Ma võiksin end tampida oma eluvalikute osas, aga ma ei tee seda. Aga nagu vanaisa minekuga, me kõik teadsime viimased 25 aastat, et ta tahab minna, aga tema minek oli nii kiire ja armutu, et siiski tõmbas vaiba alt, vanaemaga tajusin ma seda samuti. Viimased pool aastat oli ta vaiksem, ta ei rääkinud vanaisast enam, ta lihtsalt oli ja hakkas rääkima kuidas ta ei jaksa ja on väsinud, ta kadus oma maailma kui ma ümbepöörasin, siis tuli ta tagasi hetke kui temaga suhtlesin. Jah, me kõik teadsime, aga keegi meist ei olnud selleks valmis. Minu viimane füüsiline mälestus temast oli tema käsi soojendada ja tema otsa ette musi andes. See kuidas vanaema "ära" olles, hetke tuli ja ütles "kui hea ja mõnus tunne see on" See oli hetk, mis mind murdis. Nähes teda selliselt ja täiesti vaikselt.Mõeldes, et millal viimati keegi teda selliselt puudutas... ja eile oma lastega väljas süües, nägin kuidas eakas paar käest kinni hoidis ja see oli ilus ja see oli ka see, mida minu vanaema igatses. Oma mehe kätt ja paitust.  Mul on hea meel, et ma oma venna ja vennanaisega käisin seal, kuigi ma ei tahtnud teda selliselt näha otsustasin siiski isa palvel ümber ja läksin. Mul on hea meel, et ma sain teha kõik, et ta oleks rohkem hoitud, sest 30 minutit hiljem helistasin ma kiirabisse ja ta viidi haiglasse ja jäeti sinna hoole alla. Tema eest hoolitseti kõige parimal viisil ja ma leian, et see oli tema jaoks parim viis olla hoitud ja turvalises keskkonnas, mitte kodus, üksi. Rohkem ma seda teemat ei ava, aga need pildid ja mälestused sellest päevast on nagu trauma plaat, mis mind teatud hetkedel üles leiavad ja eks aeg annab arutust. Surm ja sünd on elu osa ja sellega tuleb arvestada. See on ka põhjus, miks ma hindan mälestusi, hetki ja püüan käia võimalikult palju sugulaste ja sõprade sünnipäevadel, Minu jaoks on elus kõige raskem näha  inimesi halvas hetkes, sest ma teeks kõik, et neil parem oleks, see oli ja on minu hirm ja ma lihtsalt loodan, et kui kunagi minu minek on, siis oleks see kiire ja valutu.

         Ma tegelikult kartsin seda hetke, milles ma olen. Eks ma olen alati kartnud sellist üksindust, milles mu vanaema oli, kui üksi elas ja toimetas, aga täpselt nagu tema, leian ka mina erinevad viisid, tegevused ja asjad, mis mind tegevuses ja rõõmsana hoiavad. Nimelt, mu mees läks puhkusele ja tegelikult on see vajalik ja normaalne ja ma kindlasti ei soovi, et ta peaks seal olles mõtlema ja muretsema kuidas ma hakkama saan...:D Naljakas.. iseseisev naine kardab üksindust, milles ta enamus aega on ja toimetab. See ei ole hirm, see on harjumus ja ma tegelikult arvan, et igale suhtele tuleb kasuks kui kaaslased reisivad või liiguvad eemale, sest harjumusel on suur võim. Mulle tohutult meeldib oma mehega aega veeta jah, on ka neid hetki kus ma tahan üksindust ja hetke endale ja ükskõik kui kuri ma olen, on mulle oluline, et mu külje taga ja kaisus on mu mees, kes lükkab mind paika kui ma nohisema hakkan ja võtab mind kaissu kui uni ärev on, kes kannatab mu sonimisi kui ärevad ajad on ja kes on ajas tõestanud, et on olemas mees, keda ma saan usaldada, kellega ma olen hoitud ja kes on alati olemas ja sammu võrra minust ees. Just nimelt, mis puudutab meie kodu, siis pean piinlikusega teatama, et mu mees on väga aktiivne korra armastaja ja neid hetki mil mul piinlik on, et ma ei jõua või ei jaksa, on ikka väga palju olnud, aga ta ei ole see mees, kes koduseid asju tehes seda pärast nina alla hõõrub või meeldetuletaks, et ta vot tegi seda ja mina lihtsalt tõmbasin hinge, see on oskus ja see on mehelikkus. Igastahes sain ma alates laupäevast tungida kodu hoolitsusse- pesumasin uugas, kuivati ka :D, Samuti koristasin ma põhjalikult ära meie korteri ja järgmiste päevade plaan on enda ja laste riidekapp. Kuna ma otsustasin oma juhtme väljavõtta ja minna öösel sõbrannaga välja, siis oli minu pühapäevane koristus täis ärevust ja peavalu, mil enamik inimesi ilmselt telekat vaataks või magaks, aga ma ei suuda, mulle sellistel päevael meeldiks olla koos oma mehega ja kaisutada, aga kui teda pole, siis pole, seega tegin ma 30 minutilisi unepause ja olin väga produktiivne. Samuti tuli mulle laupäeval õde külla, niiet tegime mängude õhtu ja kui tema tuttu läks, läksin mina Rapla peale, sest mulle meeldib väljas käia ja inimsestega suhelda, aga ma ei ole seda ammu teinud ja ma üldiselt teen selliseid aju väljalülitamisi kord kuus, seega viimane kord oli ikka väga ammu, kui jätta vahele Riia jms, kus me mehega käisime. Igastahes, olen ma siiralt tänulik oma õele, et ta tuli, sest selline esimese õhtu vaikus on kõige hullem, kolmanadal päeval saabub rütm ja no mis seal salata tuleb ta varsti tagasi ja ma loodan, et saab puhata ja ennast laadida, talle kulub see ära. Eilse õhtu veetsime ema ja õega Valtu minispaas ja oi kui mõnna see oli. Lihtsalt olla, liguneda ja lobiseda. Ja tegelikult ma hindan ja naudin seda vaikust, kus lapsed on isa juures ja mees on ära. Selles vaikuses on palju mõttestamisi ja endaga olemist, iseenda kuulamist ja taipamist. Seega praeguseks olen ma selle nukra hetke enda jaoks pööranud positiivseks ja olen tänulik, et mul on võimalus tegeleda enda, enda eksami närvi ja emotsioonidega.

Täna vajas mu õde transporti ja ta andis mulle issi tehtud maailma parimaid ja magusamaid küpsiseid ja noo see oli suur kalli kaugelt ja nii vajalik!

 

 
 

Enda ja oma mehe suhtes olen ma arusaanud, et suhtes peab olema austus. Ma arvan, et see sõna "austus" on lisaks aususele jms üks kõige olulisemaid aluseid. Miks ma seda mainin, sest ma olen kogenud seda nii enda suunas kui ka ise välja andes. Kui me kõik hommikul ärgates iseenedale ütleks: 

" Täna ma austan ennast, enda paarilist ja perekonda!" Oleks maailm palju ilusam koht kus elada. Ma ütlen otse, ma pole kindlasti musternäide ja olen olnud iseendaga selles kohas, kellega ma ise samamoodi teed ei jätkaks ja eks see osa tuli ka minu eelmisest elust kaasa, see lihtne harjumus, millele järgi andes sa rikud ja rikud ja rikud. Ma ei tambi ennast selle eest, et ma ei ole olnud endaga heas kohas ja ma ei tambi ennast selle eest, et minuga ei ole käitutud austusega. Sest austus on see, mida ma võibolla oleksin rohkem näha soovinud oma lapsepõlves, teismeeas ja täiskasvanu eas, siiani... Ma ilmselt ei oleks praegu selline pundar enda emotsioonide ja tunnetega ja kogetuga, aga jällegi ma tajun, et kõik on millegi jaoks vajalik. Minu  mees õpetas mulle, mis on austus ja mis on suhe ilma austuseta, see oli suhte lõpp, mil ma tajusin, et ma hoolin oma mehest väga ja kui see päriselt läbi on, on maailm tühi ja milleks üldse mida jne.. Eks sellel hetkel olid paljud asjad viltu ja ma mõistan, miks need asjad nii olid, aga ma tänan teda elu lõpuni selle eest, et ta võttis selle julguse näidata, mis on valesti ja näidata kuidas seda muuta. Seega on tema minu suur õpetaja ja meenutaja, et ükskõik kes on sinu kõrval ja sinuga sinu teed kõnnib, sa austad teda. Olgu selleks kes tahes. Ja selle kõigega käib kaasas hea ütelus, mis mul  igal hetkel meeles on - käitu teistega nii, nagu sa soovid, et sinuga käitutakse ja seda kõikidega.

  

Tulles korra tagasi vanaema juurde, siis minus oli üks küsimus. "Miks ta otsustas minna nüüd?" Tema minek tundus mulle nii valel ajal ja valesti ajastatud, aga see ei ole ju mitte kellegi teha. Neid mõtteid lasin ma endas keerata kui voodis nuuksusin ja ennast enesehalesse lükkasin. Tegelikult olen ma talle tänulik, sest tänu koolile ja elukohustustele ma tajun, et tulen sellega võibolla paremini toime kui muul ajal, sest fookus on paigas. Samuti olen ma nii tänulik raamatutele, mida ma ohtralt loen, sest see on viis kuidas oma mõtteid vaigistada ja ennast stressist välja viia. Minu peas on hakanud toimuma taas midagi, mille kohta teadjad ütlevad- kui sa saad sellest unistada, siis sa saad seda teha. Seega ma loon oma peas unistusi kuhu edasi, mis edasi ja see pilt meeldib mulle. Seega ma võtan iga päev väheamlt 30 minutit, et mõelda mis on minu unistused, kuidas ma nendes olen ja toimetan ja ma usun, et need unistused jõuavad minuni. Nähes, mida ma olen endale unistanud, olles selle sees ja sõites sellega tööle, või pannes selga või kasutades, või tehes... on unistustel suur võim. Seega julget unistamist, et kõik mida sa unistad läheks täide ja ära loobu nendest, unista suuremalt ja rohkem! Kui leiad unistused, leiad viisi ja lahendused kuidas nendeni liikuda ja see ongi elu areng. Ma lihtsalt püüan endale kogu aeg meeldetuletada, et rännakut unistusteni tuleks ka nautida, mitte kihutada ja ennast lõhki tõmmata. Asjad, uskumused, unistused jms võtavad aega, õppimist, kogemust ja  jõuavad sinuni siis, kui sa oled valmis nendeks! :) 

Ath, bipolaarsus või läbipõlemine?

 Naljakas on istuda siin ja kirjutada. Püüan mitte laskuda enesehalesse ja lihtsalt jagada oma mõtteid. Mõtteid, mis on minuga sel kiirel karussellil, kus eneseaeg ja "vaatan lage" tundub nii kauge tulevik. Mida ma halan? See on minu elu , mida loon ja need on minu valikud. 

 Kust alustada? Alustan kooliga. Olen aastaid tundnud end läbipõlenuna. See töö ehk koristus ei sütitanud mind enam. See oli kohustus, mida teha, et arved maksud oleks ja söök laual. Seega otsustasin, et lähen kooli. Kui ma ise seda elu lõpuni teha ei soovi, siis on mõistlik harida end nii kaugele, et ma oskan oma ettevõttes inimesi välja koolitada ja juhendada. Mul on endaga vahest nii raske. Sest kui ma endale midagi luban, siis ma seda ka teen. Läbi valu, higi ja pisarate.. teate ju küll :) Minu pea ja süda otsustas, et tase 3, 4 ja 5 tuleb ära teha, siis olen ma piisavalt pädev ennast laiendama, teadlik koristusest, tarvikutest, keemiast, juhendamisest ja mida objektijuhina silmas pidada. Aga nüüd kui algas ka praktika, olen ma endaga täiesti lost. Võib olla tunnen ma end nii, sest eilne praktika lõppes 23.30 ja hommikul 8.10 alustasin sõitu enda kliendi juurde. Seega unetundidega ei saa hiilata ja ilmselt peale seda blogi, teen ma ühe pika une, enne kui oma trenne andma lähen.  Eks ma jah, olen mõelnud, et võtan akadeemilise ja jätkan järgmisel aastal, aga ma ju tean, et see tee on järgmine aasta sama raske ja järgmine aasta on mul kooli (mitte koolituste) vaba aasta. Seega tuleb need 2 kuud üle elada, võimalikult palju puhkust endale anda ja kui ma kevadeks lõpetan 4. taseme, algab meil 5. tase. Selline mõnus 2 in 1 võimalus ühel aastal ära teha, sest 5. taseme grupis ei ole piisavalt inimesi ja sul peavad olema need tasemed ja teadmised, seega meif oodatakse ära. 5. taseme puhul on õnn see, et on ainult teooria ja lõputöö, ei ole praktikat, seega see annab mulle lisa tuhhi see 73h ära teha. 

   Praktika koha leidmine oli minu jaoks max stress. Enamus teevad seda eriala oma töö raames, aga kuna ma olen iseenda tööandja, siis see ei ole mõeldav. Leidsin ettevõtte, aga sellega ei saabunud kergus. Saabus teadmine, et meid, kes meie grupis tegid eelmine aasta 3. taseme koristuses ära, meid on õnnistatud info suluga. Seega Kuidas sa palun läbi räägid oma praktika juhendajaga kui sa ei tea kaua su praktika kestab ja  kuna meie 4. taseme grupis on võimalik teha ka 3. tase, siis need kes 2 taset korraga teevad, nemad peavad läbima 520 h praktikat. Meie, kes me juba 3. läbisime teeme AINULT juhndamispraktikat, seega peame meie läbima 73h. Tegelikult pole ju mitte midagi keerulist ju?!

Ei olegi, aga seda infot oleks võinud ju jagada kui me kõik ilusti, kenasti 1.5h infotunnis istusime ja kuulasime taaskord üle kuidas isic dokumenti saab ja kuidas transpordi kompi saada (kuulub neile, kes bussiga käivad).  Seega oli selline info seis, et ma ei teadnudki, mis saab 4. tasemest, sest infot ei olnud, kus ja mis. Siis sai räägitud eraldi nii kooli kui juhendajaga, et jah, sellises mahus ja kõik hästi. Kogu see info otsimine, läbirääkimine ja asjade käik oli nii väsitav, nagu Eesti riigis: kui tahad ranitsatoetust, siis pead ise teadma ja avalduse saatma.  Seega oli mul eile 5h praktika kus mu aju lihtsalt tõrgub seda kõike tunnistamast- mis tasu eest inimesed, mis tööd teevad?! ja ma tegelikult tundsin end odava tööjõuna. Minu juhendaja tänane kommentaar sellele oli, et õpid tööd tundma (jep, 7 aastat täpselt samu võtteid ja ruume) ja siis ilma juhendaja juhendamiseta teen ma nö juhendamise testi. Väga proffesionaalne. Lisaks on teretulnud ka kõik puudujäägid ja märkused juhendajale, mis võiks olla teisiti, et luua paremat kvaliteeti. See maht, mida need koristajad seal hoones läbivad on kohutav. Samas on nad selle ise endale valinud, otseselt keegi ju ei sunni.  Ja see tasu..... ma ei paneks oma autotki tööle selle raha eest. Jällegi koht kus ma saan aru, et selles maailmas see kõik nii käibki ja koht kus ma saan aru, et ma teen nii kuradi õiget asja ja need summad, mida mina olen oma abilistele maksnud ja vajadusel ka kompi kütte eest, need on olnud õiglased ja inimväärilised.  Jällegi palju mõtteainet, mida oma tulevikku kaasa võtta. 

Samuti sain teada, et mu end poolt väljakoolitatud abiline, kes pidi mu objekte aitama teha, ei saa mind siiski aidata. Jällegi koht kus ma olin natuke pahane, aga kuna mul ei ole hetkel resurssi ja aega kedagi enam välja koolitada, teen ma need objektid siiski ise ja eks tulevik näitab.Natuke jälle kohustusi juurde mu hunnikusse :)

Üldise elu kirjeldus:

Ujumistrennid on mega toredad ja need on need hetked, kus aeg lendab ja lapsed töötavad. Selles valdkonnas kavatsen ma järgmisel aastal korrektuure teha, iseenda osas. Aga fakt on see, et parim viis õppeks on siiski see kui treener on ise vees, aitab, suunab ja näitab. Seega ootan ma huviga oma ujumiskombesid, sest ma võin seda konna jalga kaldal vehkida, aga ega seda enne nii tehta kui ma ise ette näita. Kui ma olen ise vees, näeb ja saab laps aru, et see on võimalik ja olla kellegi mentor- võimas! Küll, aga on mul paljusid hetki mil ma olen mõelnud ja oma elukaaslasega arutanud, et kas ma olen pädev või oskan seda piisavalt, et neid õpetada?   Ja ma arvan, et sa või ma ei ole oma töös proffesionaalne kui me neid küsimusi endale ei esita. Alati on ruumi arenguks.

Mu elu on karussell ja seda mitte ainult füüsilises mõttes, vaid ka vaimses. Kui palju kiiremini ma üle keen. Kui palju on neid hetki kus ma lihtsalt niisama murdun ja nutan. Kui palju ma olen lubanud endal kodu seinte vahel nõrk olla.  Siia sobib ainus ja parim pisarakiskuja, mida ma alati kasutan kui kõike on palju :

https://www.youtube.com/watch?v=R1EwKwayzLM&list=RDR1EwKwayzLM&start_radio=1

Mnjah, nendes sõnades selles laulus peitub palju sügavust ja tõde. Kui ma olen väsinud ja katki, ei vaja ma kedagi enda kõrvale, ma ei vaja sõnu, et kõik saab korda, ma ei vaja lahendusi. Ma vajan hetke, et end kokkulappida ja edasi astuda. Sest tugevad nutavad ja ma teen seda palju ja ma luban endal olla ka nõrk ja habras ja naine ja väike tüdruk, kes sel hetkel vajab pai, rinda kus nuuksuda ja tunda, et tegelikult paistab päike ja tegelikult on mul 10 tuhat erinevat põhjust olla tänulik elu ja enda ja kaasteeliste üle ja nagu mu kullakallis õde ütleb : "Kui su latv vahest ei lappaks sellise koormuse all, siis ma küsiks, mis sul viga on?!" Sest ma reaalselt tunnen, et ma olen vahest bipoolarne või ath või kõikide nende kombo ja kui me lisame sinna ka naiselikud hormoonid, siis tulemus on kaos. Ma olen nii tänulik, et mu kõrval on selline mees, kes on vana rahu ise, kes hoiab, toetab ja innustab mul tõusma. Kes teab mu sügavaid hingehaavu, millest üle astuda ja kes aitab panna plaastri või niidi haava, mis kohati kipub veritsema. 

Mul ei ole vaja kuulda lauset, et "sa oled ju veel nii noor" mul ei ole vaja teada kui palju mul veel ees on... Kas sina, sina või sina oskate mulle öelda täpse surma aasta ja kuupäeva? Mul on praegune hetk, see hetk mis täna võib olla nõrk ja valus, aga homme väge ja päikest täis. 

Kõikide toimetuste ja tegevuste kõrval olen ma ka ema. Ja saan pihta väga palju sellega, mis toona jäi tegemata. Võibolla võtan ma liialt seda hinge ja ma tahaksin oma lastele lihtsalt parimat. Nüüd on see koht, mida ei ole ma avalikult rääkinud ja ma usaldan selle sulle siia lugemiseks. Minu poeg on suuretõenäosusega Ath laps. Selleni jõudmine oli nii pikk protsess. Alustades arenguga tite eas kuni tänase päevani. Kui palju tuge, soovitusi ja nõu olen ma saanud inimestelt, kes seda ise läbi on teinud ja selles on. See on uskumatu, mis ajastu ja millised vaimsed mured meil on. Aga emana olen ma püüdnud ja ennast vormida selle järgi, et mu laps saaks koolis hakkama, et ta ei oleks tõrjutud, et ma ei peaks iga päev lugema, mida kõike mu laps ei oska või ei suuda. Seega meie ravi tee algas eelmisel aastal rajaleidjast ja kestab siiani, sest järjekorrad on väga pikad. Ja kõige selle keskel kui talle on vaja pähe saada korrutustabel kuni 10 korrutades ja ta mulle järgmine päev otsa vaadates teatab, et ta eilsest 3h õppimisest mitte midagi ei mäleta... on need, need samad hetked kus ma oleksin nagu lõksus, abitu ja õhku napib. Ma näen millist pingutust vajab tema fookusesse toomine, kui raske on tal toime tulla ja oledki olukorras, kus sa ootad, mil saab testi tegema minna (ath ja kognitiiv ja logopeediline) ja sa ei tea kas see toimub järgmine või ülejärgmine aasta.  Kogu selles loos on nii palju eelmise elu peegeldust, mida ma oma nahal jälle läbi olen kogenud ja tegelenud. Nii palju etteheiteid.. kuigi me oleme vähemalt 4 aastat teadnud, et poeg on arengust maas umbes 1 aasta. Ja nii valus kui see ka pole, võibolla oleksin ma pidanud panema tema arengusse rohkem aega ressurssi, aga ajad olid teised ja oleks poleks mind enam ei aita. Igastahes mu poeg käib eriklassis ja vahest on mul tunne, et ma pean õpetajale ise andma vihjeid kuidas tulla toime sellega, et tunnid toimuda saaksid ja samuti kontrolltööd. Muus osas olen ma väga rahul ja pidev kontakt ja vaev nii meil lapsevanematel kui õpetajal, on end ära tasuma hakanud. Kahtedest on saanud 4 ja 5 ja poja hakkab vaikselt rõõmsamaks ja ka ise  huvituma õpppimisest. Eks see nii ole jah, et kiites ja heaga

tuleb lastel paremini välja. See on ka põhjus, miks ma oma trenni lapsi kiidan iga väiksemagi saavutuse eest, sest mul on isiklik kogemus. 

                                       

Täna oli konkreetselt selline hommik, et autos valasin end kohviga üle. Omletti valasin 1 lusikatäie pipart liiga palju, aga sellised hetked ja taipamised on fine ja ma püüan nende üle naerda. Sest ma tean, et tegelikult kogu torm ja karusell vaibub, ma tean mis on mu eesmärgid ja ma tean mida ma soovin saavutada ja ma tean, et see hetk siin ei ole igavesti. Luues endale enda oma, pead tihti astuma samme ja tegema valikuid, mis ei ole lihtsad, see vajab julgust, tahet ja vastupidavust. Mida mul on ja ei ole ka.

Väga õpetlik ja treeniv aeg. Ma tänan, et võtsid aja lugeda. Mida rohkem ma endast seda välja räägin, seda kergem on mul endas selgust luua. 

Siia ka väike kütte laul, mida kuuldes see mu kehas külmavärinaid tekitas:

https://www.youtube.com/watch?v=ro5_Ur3kJPk&list=RDro5_Ur3kJPk&start_radio=1

See Billy näeb välja nagu mina oma esimesel vabal hommikul peale sellist aastal :) :D

Aitäh!

Retuk

Kuidas ma treeneriks hakkasin?

 Täitsa tabav küsimus mu tänastele mõtetele. See hakkamine oli tegelikkuses juba pikemat aega põlle all küpsenud sai. Peale eelmise suhte lõppu vedasin ennast taas basseini. Seisin silmitsi- nagu ikka - selle tundega, et ma ei ole piisavalt hea ja lapsepõlve halvad mälestused kiusamisest ja raskest tööst kuklas terendamas. 

  Jah, ma mõneti teen ennast maha. Kas see on teadlik lati alla toomine või siis ennast ettevalmistav postiisvsema kogemuse saamine. Sest ma nagunii feilin ja mingit head nahka ei tule, aga kui tuleb, siis on selline "wow" moment. Ühesõnaga, nii ma vaikselt seal basseinis ujusin ja tajusin mälestusi ja meenutusi kuidas minu treener Anneli toona kaldal minult nõudis ja kui see mälestus absoluutselt iga kord kui ma krooli ujun meelde tuli, siis oli aeg ka see eesmärk täide viia. Ma kindlasti ei pea ennast proffesionaalseks treeneriks. Minu kõige suurem hirm, seda "oma asja" ajama hakates oli see, et mida teised treenerid, kes sama stiili viljelevad, minust arvavad. Äkki nad arvavad, et ma tahan nende õpilasi endale, äkki nad mõtlevad, et üks Murutari muti tütar siin proovib klassi näitada vms. Teate, üldiselt arvan ma, et meist kõik alateadlikult maalivad kokku endast kõige hullema pildi, mida üldse saab ja siis pärast saavad aru, et tegelikuses teeme me kõik oma asja ja tegelikkuses meid väga ei huvita kuidas ja mis viisil keegi leiva laule saab ja tegelikkuses need "need hirmasalt vaenulikud" treenerid on hetkega sinu kõrval. Kohalik laste treener ja vesiaeroobika andja Natlaja, no vot tema on kärts tädi. Ta tundub ja ilmselt ka mõneti on selline kuri, aga kui sa teed kooliujumist, siis ei saagi 15- pealise laste massiga endale tähelepanu kui kõvema hääle tegemine. Käisin tema trenne vaatlemas, kui ujumispraktikat tegin ja see oli vau! 2-3 trenniga lapsed hüppasid peakat, hõljusid, sukeldusid jms.  Seega see sama Natalja tuli ja näpistas mind kannist kui oma esimesele trennile paber allkirja panin ja ütles, et mul on uus soeng, mida ta näinud pole. 

Selle soengu nimi on kukal ja küljed paljad, sest nendes alades kasvavad mul juuksed, mis on krussis, mis mitte mingil viisil ei püsi kinni ja ega nad erilist kasvu ka  viska. 

Järgmine treener, kelle hambu ma kartsin jääda, oli Leho. Eile närviliselt basseini ääres hingates (esimene grupitrenn) küsisin ta käest, et mis kell ta lõpetab ja, et võtan siis sama raja endale. Ootasin kui kell 20.00 sai ja läksin trenni alustama kui basseini servas Leho nägin, kes naeratas rõõmsalt ja näitas põialt. See oli see hetk, kus ma sain aru, et ma olen ikka korralikud kollid endale mananud. 

Loomulikult oli mul ärevus ja mul on teatav ärevus kogu aeg, see on minu ärevus, mida ma nimetan " Sa suudad paremini" . See ärevus kaob täpselt sel hetkel kui ma kohtun oma õpilasega ja trenn ja töö algab. See, et ma selles hetkes siin olles, seda kõike suudan, on väga suur saavutus. Mina, kes ma sotsiaalärevik olin ja mina, kes ma suheldes alati puterdan.. siiani.. vahest :D

Ühesõnaga trennidega on nüüd nii, et mul on umbes 8 inimest vb rohkem, treenida. Samuti ootavad Märjamaa emmed vastust, et millal ma saaksin nende lastele aega pakkuda. Ma tegelikult ei taha lastega tegeleda. Sest väärkohtlemise teemad ja vanemate kius on antud hetkel päris suur teema. Kui oled liiga nõudev, või kuri, siis on vanem see, kes sulle selga lendab. Ja see ei ole minu väljamõeldud, vaid reaalsus ja see on ka suur põhjus, miks ma valisin treenida täiskasvanuid, sest ma loodan ja eeldan, et kui neil on miksit öelda, siis nad seda ka teevad. 

   Minu eesmärlk ei ole rikkaks, kuulsaks ja edukaks saada. Minu esimene eesmärk on ennast selles ametis tunda ja tajuda ja soovikorral töötada ennast proffesionaalsete ujujate treeneriks. Samuti on minu eesmärk anda panus ühiskonda, kus saavad ka täiskasvanud õppida ujuma ja mine sa tea, ehk olen mina osake rõõmust, kui keegi sel suvel ei upu või keegi saab oma teadmisi, mis ta minu trennist sai, paljundada nii, et oskaksid ka suurem ring inimesi. Minu trennides käivad algajad. Jah, nad kõik oskavad ujuda iseõpitud konna. Samas on neid, kes ühe trenniga ja õpituga sisuliselt algajast, edasijõudnute juurde kuuluvad. Samuti on inimesi, kellel võtab rohkem aega ja aega, seda meil on. Mina ei ole see kes neid kiirustab, vahest nad teevad seda ise, siis meenutan neile, et miks me seda teeme ja meil ei ole kuskile kiiret ja üleüldse.. meil ju esimene trenn ka :D

Minu hirmudele vastav laul ja muusika, mis kannab seda eelnevat teksti:

https://www.youtube.com/watch?v=5FVhN8F8qxs

 

Vahest ma tunnen, et mul võiks olla keegi, kes tegeleks kirjade vastamisele, sest mu põhitöö on ju koristamine ja see on see aeg, kus ma ei soovi ja ei taha tegeleda ujumisega. Miks? Sest ujumine on kogu aeg mul mõtetes. Mis kava, mis hinnad, mida võiks paremini, mis kell ma kus olen jne. Vahest on mu aju nagu ületöötanud pärdik. Lihtsalt lööb stoiliselt trumme kokku. Miks ma halan? Tegelikult ma ei hala. Ma olen terve elu ise hakkama saanud. Olnud töökas ja teadnud, et no matter what... endale olemas ja enda peale 100% saan ma alati loota.Seega on üks suur harjumise koht ka see, et mu kõrval on üli pühendunud,abivalmis ja koguaeg kohal meesterahvas. Minu elus on mind alati aidanud hambad ristist läbi minna see sama teadmine, et endale loota saan ma alati. Toona  keerulistel hetkedel hoidis see mind vee peal kui peale kooselu kakskätt taskus minema kõndisin ja sellest 12.a mulle jäi 2 imelist last ja elu näinud mazda/ auto, mille parandamine nõudis ka oma ja kevadel läheb see minu reklaamikleepija kätte hooldusesse, et saaks rooste ja mõned riivamised korda tehtud. Ma ei ole palju nõudlik ja oma elus enda arved ja soovid olen ma pidanud kinni maksma juba nooremas eas. Selle kõige kõrvalt kuidagi tekib hinge näriv tunne, sest eelmine suhe ja öeldud sõnad ja tekkinud uskumused on suutnud mind korralikult endas kahtlema panna. Ja võin öelda, et siiamaani on mul teatav lein, mitte selles osas, et ma seda inimest igatsen.. hell noo.. pigem selles osas, et ma igatsen seda noort Retit, kes oli veel rõõmsam ja särasilmsem ja usaldas elu ja ei kartnud pea ees näiteks 3 päevaks Tallinnasse sisuliselt võõrastega sõita. Eks teatav elu on minust ülekäinud ja teatavad haavad on see minusse jätnud. Nagu ka toona, tean ma ka nüüd, et kõik mis ma maha jätsin tuleb mulle kuhjaga tagasi. Aga minu eesmärk ei ole rikastuda. Minu eesmärk on olla piisavalt vaba ja iseseisev. Reguleerida oma graafikut, aega mil ma mida teen. Mul oli enne lahkuminekut palju eesmärke ja mõtteid. Mõni kadus, aga põhilised jäid. See on suur osa minust, mis näitab, et ma ei valinud oma suunda ja oma elu sellepärast, et ma arvasin, et mujal on parem. Ma valisin sellepärast, et ma võisin olla üksi ka üksi, mitte suhtes olles ja rajada endale oma tee, mitte seda, mida minult oodati. See taipamine, et ma olen selline ja selline ja selliselt ma tegelikkuses ju oma mehele ei meeldiks ja see kus ma hetkel olen ei toeta minu valikuid, vaid pidurdab. See oli suur põhjus, miks ma valisin enda ja oma elu. Oli see nii raske kui tahes. Üksinda majandades, lastele pakkuda seda, mida võimaldasin, või ei võimladanud. See oli täpselt see sama tunne ja äratundmine, mida kogesin Malluka "Salapäevikut" lugedes. Ma pean tunnistama, ma skippisin palju lehti. Ma lihtsalt ei suuda heietamist lugeda, või oli seda lihtsalt valus lugeda, nagu minu mees mulle seda teemat arutades ütles. Ma tundsin end nii ära.. et teatud hetked ja kohad sellest ajast kui ma iseseisvalt elama hakkasin, tekitavad siiani jõnkse keres. Nendesse hetkedesse tagasi minna on lihtsalt enesepiinamine. Ma sain hakkama, samal ajal kui ma armsas väikses korteris elasin ja kõige eest ise maksin, käisin ma tööl, tegelesin lastega, trenniga ja kuna koristuses on suved tippajad, siis puhkust kui sellist mul väga ei olnud.Samuti ostetud mazda istus paranduses ja kohati oli tunne, et sõidan rendiautoga rohkem kui enda omaga. Aga näe. sain hakkama ja seda kõike üksinda. Ise ma ju valisin selle tee?!. Seega oskan ma kohe väga hästi hinnata seda, et mu kõrval on mees, kes mind error hetkedel rahustab ja meenutab, miks ma mida teen ja samuti hindan ma seda, millise kodu ta/me loonud oleme. Mu lastel on omad voodid ja oma tuba, meil kõigil on siin privaatsus.. jah, sellised lihtsad asjad, millega harjud, aga endale ei teadvusta.  Nagu ka see, et oma esimesed  ilusad riided ostsin ka mina endale. Üleüldse ma ei tea, miks ma seda kõike lahkan, aga välja see tulla tahtis.

Kogu olukorra võtan kokku selle lauluga ja see naisvokaal---- külmavärin!

https://www.youtube.com/watch?v=SRXH9AbT280

Igastahes ma ole jälle enda jaoks avastanud raamatud. Malluka raamat on imeline relv , rahustada mõtteid ja suunata fookus mujale. Kui ma tegin story sellest, et mu musu tegi mulle õdusa nurga lugemiseks, siis Malluka raamat jäi ka pildile. Mulle soovitati lugeda ka Märteni oma, seega mõeldud tehtud. Märteni raamat jõudis täna minuni, niiet ideaalne ajastus, sest Malluka raamatut on mul veel 20 lk. See mõnus magus "happy end" peale kõike kogetut, lendab ilmselt kiirelt mu käes. Seega jah, minu öökapile maandusid nüüd sellised raamatud. Ma arvan, et ideaalne ajastus. Ma ei ole nende suur fänn ja on hetki mil ma ei nõustu nende välja ütlemistega, aga mõneti mulle Malluka väljaütlemised meeldivad ja Märteni eluvaated samuti. Nii Malluka/Kristina  kui ka Märteni podcastid on mul seoses tööga kuulatud. Eks see lihtne uudishimu ju ole, miks sellised raamatud kodudesse jõuavad ja samuti soov teada saada, et mis siis päriselt toimus, sest kõik teemad on meedias läbi käinud, aga sellist full ülevaadet, saab siiski ainult nende kaantevahelt ja noh, ma kõlaka austaja pole, loen pigem ise. Seega Malluka raamat lendab õe koju kapile ja sealt müüki ja Märteni oma läheb ka ilmselt müüki, sest ma ei loe enamasti selliseid raamatuid mitu korda. Kodus riiulil on mul nö eneseabi raamatud, või sügavama tähendusega, seega jah, kes neid raamatuid endale soovib, mingi hetk.. siis võtke rivvi.  Aaa ja naljakas on ka see, et mõlemad raamatud tundusid üsna õhukesed, nii palju kui neid piltidelt nägin, kohale jõudes avastasin, et ikka korralik lugemine mõlema raamatu puhul!

Niis see tulevane abielupaar mu voodisse jõudis, ok see oli nõmedalt öeldud. :D

Tulles koristuse juurde, siis ma olen jätkuvalt mega õnnelik, et ma Hapsallu sisse ei saanud ja valisin hoopis puhastusteenindaja eripuhastus suuna. Sest oioioioiiii kui palju ma olen sellel teel teadmisi omandanud. Lappide niisutamine, erinevad võtted, vahendid, mida olen katsetanud ka töös, mõne asja puhul tahaks vaielda, sest ma tean, mis on räpane kodu, aga kiudelapp põranda pühkija/kuivatajaga ei pruugi anda sellist tulemust, kui me koolis linaleumi pühkides näeme. Samuti olen vaikselt juurde soetanud tarvikuid, keemiat, vahendeid, lappe.. ja tegelikkuses on see kõik mulle ainult kasuks tulnud. Täna käisin ostsin endale ka põrandapühkija/kuivataja, sest kodud, kus on läikiv plaat või ilusti hooldatud parkett/puit- need pinnad lausa nõuavad niisket, mitte märga koristust. Ja üks kõige olulisem ja suurem põhjus, miks ma ostsin põrandapühkija/kuivataja, on see, et me peame kõik eksamil oskama mõlema käega põrandat puhastada ja see on mulle endale nö eksamiks harjutamiseks. Muidugi on veel selline ime vahend nagu sappax mopp, aga 1. mulle ei meeldi tema liikuvus põrandal, teiseks mulle meeldi sellele moppi külge panna ja eemaldada. 3. ei oska ka vanad profid selle lapiga nö tõstmist teha, et kui lapi osa on määrdunud, tõstad sappaxit edasi ja koristus jätkub, seega need põhjused olid  kaaluvad ja valisin eelmainitud pühkija, millele saab lapid kinnitada kas krõpsu või klambritega (kus kurat ma need veel leian).  Samuti on meil hetkel koolis ka praktika aeg. Praktikat teen ma ofc töö juures, vnoh klientide juures, kellele teenust pakun. Üldiselt olen ma hoolduskoristaja, aga on ka neid hetki, mil mu töö kaldub eripuhastus- ehitusjärgne, diivanite/vaipade puhastus jms. Kui ma eri suuna valisin, siis sellel eesmärgil, et õppida uusi viise ja masinaid, sest kodukoristuses ma näen põrandaid ja pindu, mis vajavad eripuhastust. Olen koristusega tegeleud 6 aastat ja ma ei julge öelda, et ma proff oleksin, On objekte kus ma olen feilinud ja tahtnud lapid nurka visata ja mitte kunagi enam.. aga siiski ma jätkan, tuleb uus päev, uus klient ja uus feeling. Ma arvan, et see on ka asi, mis mind tänasesse hetke on toonud... täna võib olla torm- homme paistab päike!

Kaua igatsetud kaunike! Vars jäi autosse, sest mul oli vaja leida 

sellele lapp, aga Raplas seda kahjuks polnud. Keemia poes

sai lobisetud ka Valtu treeneriga, kes eakatele vesivõimlemist 

pakub ja jõuame jälle sinna momenti - "et kõik arvad, et astun

nende kandadele" . Vana ea ülemõtlejast Reti.

Järgneva lõigu meeleolu loob Sandra- no need sõnad ja  tema hääl..

https://www.youtube.com/watch?v=kpEaX_ytS2s

Üldiselt olen ma tänulik, et olen oma elus kitsikust tunda saanud, need on need hetked, mis teevad loovaks ja neid hetkeid kasutan ka koristuses. Kui on vaja keemiat või tarvikuid, tean ma alati kust ma mida soodsamalt saan. Siin kohal soovin jälle reklaamida Stokkerit, kõik oma masinad ma sealt tellin ja samuti imuri kotid, mis kohalikus E -ga algavas ehituspoes maksid 30.- sain ma sealt 17.- ja eile tellisin, täna käes. Seega jah, ma olen mega tänulik oma oskustele ja teadmistele. 

  Ja lõppu üks huvitav uudis ka! Ma lähen neljapäeval tätoveerimaaaaa! Lõpuks! See idee küpses kaua ja lõpuks ma idee leidsin, aga vahetasin seda mitmeid kordi, aga see mida ma plaanin, on nii mina. Tugeva, jõulise ja enesekindla naise meelespea ja affirmatsioon :) Sellest ka omal ajal, kui tehtud. 

Mulle täiega pakkus nalja see, et käisin ujumas ja üks naisterahvas bikiinides seisis mu ees umbes samasuguse tätoveeringuga ja ma vaatasin teda ja küsisin, et kas oli valus ka? 

"Ma juba enne tätoveerimist panin pildi taskusse" noo tänks! See oli just täpselt see, mida ma kuulda tahtsin. Aga ma lasen ja saan ilmselt tuimestava geeliga, aga vb pole üldse valus. See idee mida ma plaanin on antud hetkel moes ja ma ei tea kui paljud selle kandajatel ka mingi tähendus on oma pildile, aga mina tunnen, et see kui ma selle oma kehale teha lasen ja riskin sellega, et ma pikalt basseini ja solaariumisse ei saa, siis sellel peab olema ka tähendus, seda enam, et ma vaatan seda peeglist oma elu lõpuni. Seega vihjeks, et bikiinidega joonistama ja kui ma endalt küsisin ujulas pestes, et kas ma olen ikka kindel, siis tuli lõviosa ideest mu ette maha vahuna. Vb ma olen lihtsalt kummaline ja veider, aga see oli kuidagi nii naljakas olukord, et pidin seda jäädvustama:

Mis ma muud oskan öelda, kobin nüüd õhtusööki  tegema ja siis raamatusse. Homme on esmaabi koolitus ujumistreeneri taseme jaoks.. aaa kui keegi teab, kust ma saaksin taseme eksamiks materjale, siis ootan huviga, sest 20. jaanuaril saabus mulle ujumisliidu poolt teade, et 16, kordan! 16. jaanuar oli eksamiks valmistuv koolitus, seega minu järgmiste nädalate plaan koos ujumisliiduga on leida need materjalid, et septembriks võiks oma taseme ka ära kinnitada. Ja sealt püüda edasi järgmisi tasemeid, nii ujumises kui koristamises!

Seega jah, olen isehakanud treener ja koristaja. Aga ma ütlen sulle seda, et kui sa ikka ise midagi tahad, siis sa leiad viisid kuidas end koolitada, arendada ja kurssi viia, kuidas mis ja mida. Ma ei pea ennast profiks ujujaks, ma ei pea ennast profiks koristajaks. Sest kui ma seda teeks, see näitaks ju kohe ära, et ma seda pole. Olen inimene, elan hetkes ja ainult korra!

Ja lõpetuseks laul, mida röögin laulda kui ärevus uue trenni või päeva eest!

https://www.youtube.com/watch?v=OVddgyswUps

Kõike kaunist ja näeme jälle!

"Puhu tuul ja tõuka paaaaati.."

Annan teada, et kogu loo kirjutamisel on mul oma isalt saadud luba kasutada pildi materjali ja ka luba rääkida enda kogemusest sel teel.. 25. juulist siiani. 

Kuna mu elu on üsna liikuv, st seda et palju tunde veedan autoroolis, siis mõneti tunnen, et mul on nii palju hingel ja nii palju rääkida sellest loost. Kuidas autoroolis käed krampi tõmbavad ja õhk otsa saab- selline jõuetuse tunne, nagu oleksin läbinud trauma. Nagu oleksin taas selles hetkes, kus sa oled ja mitte midagi teha ei saa. Kus sa hommikul alustad teekonda lastega lõunasse, et isa haiglasse vaatama minna ja 10 km pärast asulat pöörad sa metsa teele. Sest sul saab lihtsalt õhk otsa. See ei olnud selle pärast, et laste nääklemine tagaistmel sind sellesse olukorda viis, see oli sellest, et ma tundsin, et see süda ja hing mu sees on nii raske, kuidas sa tunned, et kogu su jõud, tahe ja olemine on piiritletud. See on see tunne, kus sa peatad auto, astud välja, langed põlvedele, vaatad taevasse ja küsid endale, et miks? Kui palju veel? Mis saab edasi? See on see hetk kus sa palud jumalat ja kaitseingleid, et nad oleksid kohal ja aitaksid. Ometi iga olukord ja hetk, tuleb meid õpetama ja selles on vaiksed sosinad- "vanaviisi edasi ei saa". 

      Ma soovin tänada oma õde Brigitat, kes vaatamata katki olekust, ikka ja jälle informeeris mind, mis isaga toimub ja jagas infot, mis sellises olukorras edasi võib juhtuda ja juhtus ka, sest tema info pärines tema sõbranna käest, kes on arsti taustaga. Need info killud olid nii südant lõhesetavad, et ma ei uskunud, et selles olukorras minu enda, oma, armas isa on. See ei jõuagi sulle enne kohale kui alles nüüd, kus vaikselt hakkab see torm lahustuma. 

Suundusin oma lastega lõunasse- haiglasse. Kuhu mõned päevad enne, mu isa ise pöördus, kasutades kiirabi. Teadsin, et olukord on halb, sest need kõned isaga, mis olid... need olid kohutavad. Kuidas läbi valude ja kurgu hääle su tugev ja vapper isa ütleb, et " väga halb on". See oli see hetk kus ma olin tööl, paanikas, mu tegevus katkes ja ma ei osanud mitte midagi öelda. Mida sa ütled? Kõik saab korda? 

Su isa on haiglas, mitte keegi ei tea mis tal on, kuidas teda aidata. Ta on üleni valudes, veest paistes nagu õhupall ja mitte ükski asi ei aita?!

Nii me seal voodi kõrval kõik seisime. Brigita, Aleks, Sofi ja meie. Püüad pastakast mingeid teemasid välja puhuda, sest isa ei jaksa ise rääkida. Vaatad teda ja mõistad, et asjad on ikka pärsis perses. 

Kuidas isa oli valuvaigisteid täis, kuidas ta nägi hallukaid, aga ei tahtnud, et õde sellest arstidele räägiks. Lõpuks me otsustasime, et peame tema soovist üle astuma ja rääkima, aga selleks oli juba hilja, sest järgmisel hetkel helistas mulle Brigita, keset Tallinna ja teatas, et isa viiakse kunstlikku koomasse.

   Sest tema põletik on vuhama hakanud ja terve tema selgroog on koldeid täis. Arstidele ei meeldinud see kolle, mis oli kuklasse tekkinud ja sellesse olukorda tuli kohe sekkuda. 

Jõudsime mehe ja tema pojaga linna. Nemad läksid poodi, mina jäin autosse, sest ma olin selleks hetkeks nii katki. Vaatad autoaknast õue ja pisarad lihtsalt voolavad. Parklas võtsin telefoni ja rääkisin taas Brigiga. Kus ta kirjelda seda, kuidas ta issile laulis enne opile/kooma minekut. Kuidas kõik tema sõpradest arstid olid kohal ja püüdsid arusaada, mis seis on ja kas ta tuleb sellest välja. Kuidas tema sõbrad kiriku isad ja hingehoidjad käisid haiglas palveid kaasa saatmas. Sa oled lihsalt selles parklas, teisel pool  toru on õde, kes püüab oma pisaraid tagasi hoida ja siis oled sina, kes lihtsalt nutab ja palub, et see ei saa nii lõppeda. 

Esialgne plaan oli arstidel isa hoida 2-3 päeva koomas. Kohe järgmisel päeval peale oppi leppisime õdede ja vendadega (imekombel olid kõik sel hetkel koos) kokku, et lähme haiglasse ja toome ta tagasi. 

Olime teadlikud, et meid lastakse kahe kaupa sisse, intensiivosakond ikkagi. Nii me istusime puhaste kätega ja ootasime ruumis, niikaua kui meid sisse lasti. Esmalt läksime mina ja Minni, siis Priit ja Brigi, Aleks ja Sofi ja siis viimasena meie vanim vend Rix. 

Seal ta oli! Üleni voolikutes, siiani paistes ja võitlemas

enda elu eest. 

Arstid tulid ja rääkisid, mis temaga tehti, mis voolikud tal küljes on, mis asi mida teeb ja mis plaan edasi on. Tema voodi  vastas oli arstide laud, nii et teda jälgiti kogu aeg. 

Isa nime öeldes ta reageeris. Tegi silmad lahti, vaatas ja siis jälle sulges. 

Kõik ilusad soovid teele pandud, vaatasin otsa Minnile, kes samuti häälevärinaga pisaraid poetas. 

See oli see hetk kui ma tundsin, et aeg on ühte tema lemmikut meremehe laulu laulda. "Puhu tuul ja tõuka paati.."Eelmainitud laul..

Musitatasime issi üle ja läksime tagasi ooteruumi kui tuli õde ja teatas, et laupäeviti ei ole haiglas palju rahvast, seega kogu meie punt sai uuesti issi juurde minna ja nii me laulsime seda laulu uuesti terves koosseisus ja selles hetkes oli midagi sellist... ilmselt kutse tagasi enda kehasse..

Et järgmine päev kirjutas isa "Papsi gruppi" "OK".

Issi jõudis tagasi, meie tõime ta tagasi! 

Miks ma nii ütlen? Sest meil kõigil oli jäänud mulje, et viimastel aastatel kadus issil siht. Ta oli ja ta nagu polnud.

Meid kõiki on loodud siia ilma midagi tegema, eesmärke seadma, elus edasi liikuma, arenema, aga temal seda kuidagi ei olnud.

Praegu tagasivaadates on see korralik raputus. Kas sa tahad elada? Või ei? 

Nagu me Brigitaga rääkisime- kas sa täidad oma eesmärki siin planeedil või sind koristatakse ära ja kui isa oleks elanud ca 50-100 aastat tagasi, siis teda meie seas enam ei ole.

Jah, see olukord oli meile kõigile raputus. See olukord tõi meid kõiki taas kokku ja ka vanu häid sõpru. Kelle abiga sai ka isa maja uue ilme ja soojaks, Puud riita, rõdud parandust, värvid seina, uksed ette ja samuti ka aknad mööblist jms rääkimata.

Meie issi ülesandeks oli ennast koguda, panna paika uuesti elu eesmärgid, õppida kõndima, tugevadada terve keha lihasmassi ja leida end uuesti. Ja nii me 4 kuud pidevalt haiglas käies, helistades ja ehitades oma vabasid päevi ja hetki kujundasime. 

Me kõik õppisime sellest midagi. Me kõik saime aru, et miski ei ole enesestmõistetav, et elu on elamiseks. 

Et asjad tulevad ja lähevad, aga inimesed ja perekond on see, mida tuleb hoida nii heas kui halvas.

Me saime aru, kui võimas punt me oleme, me saime aru kui võimsad me kõik isikutena oleme, me saime aru kui palju häid ja toredaid inimesi meid ja meie issit ümbritsevad. 

Me saime aru, et meie isa on kangelane. 

Me saime aru, et kui sul on tahet, saad sa ka lamajast kõndijaks.

Me saime aru, et koos on alati parem kui üksi.

Ma sain aru, et mul on üks kuradi tugev õde, kes vedas seda laeva eest. Kes tegeles nii isa tervise, arstidega suhtlemisega kui isa äri asjadega. Kes kunagi ei andnud alla ja ei murdunud. Kes alati naeratas kui ühisloomised isa juures toimusid. Kes juhatas vägesid ja andis ülesandeid. 

Mõneti tundsin, et see pauk oli mulle endale vajalik, sest olin lisaks isa olukorraga ka tegelemas lahutusega ja vara jagamisega. 

Kogu see olukord õpetas mulle, et ennnast annab alati uuesti üles ehitada ja peale igat tormi paistab päike.

Iga muutus on vajalik kui see tähendab enda sihi leidmist ja enda õnnelikuks tegemist. 

Nii nagu ma ütlen, et mu õde on võimas, vaatan ma ka endale alt ülesse. Täpselt samamoodi nagu eelmisel pildil, surudki hambad huulde ja astud sellest läbi või välja. Sellest? Ehk elust. 

Jätkuvalt tänan ma kõrgemat selle eest, et mu kõrval on vankumatu mees, kes sisendas mulle koguaeg, ka siis kui ma oma pisaratesse uppusin, et mu isa tuleb sellest välja, tema uskus seda algusest peale. 

Tema nägi olukorda kõrvalt, tema oli see kes minuga järgmisel päeval isaga intensiivi kaasa tuli. 

Tema oli see, kes lihtsalt oli, oli alati olemas ja on ka nüüd, kui eneseusk kipub aeg-ajalt võnkuma. 

Tal on oskus näha minus seda, mida mina veel õpin nägema. 

Enesekaotus ja eneseleidmine ja ülestöötamine on pikk protsess. 

Nagu kehagagi, mis on suureks söödud. Selleks, et vormi saada, kulub sama palju või rohkemgi aega, kui suureks süües.

Mul on siiralt hea meel, et issi on nüüd oma kodus tagasi ja, et siitmaalt lähevad asjad ainult ülesmäge.

Mul on siiralt hea meel, et meie plaanid on ka tuleviku osas paigas- minna koos ujuma ja Tartu objektide puhul saame koos aega veeta. 

Jah, eks minus on palju tühimikku isa armastuse osas. Palju puudujääke, aga keegi ei keela seda kõike nüüd täitma hakata, sest see on areng, see on elu ja elu, see sõidab täiskäiguga edasi, kui sul on siht ja eesmärk!

Aitäh elu!

Kui püüaks olla enda vastu kenam?

 Täna kohe tekkis vajadus kirjutada. Mida rohkem kell õhtusse jõudis, seda rohkem hakkas pitsitama.

Ilmselt selle pärast, et olen üle pika aja üksi ja natuke tagasi selles hetkes kui ma oma eelmise pika kooselu lõpetasin ja lastega koos toimetasin. Ilmselt sellepärast, et need ajad panevad kõige rohkem endasse vaatama ja analüüsima seda, kas ma olen endaga rahul, mis on minu elulised arengud natuke ka "kes ma olin aasta tagasi ja kes ma olen nüüd". Meil oli koolis täna uus aine "Õpitee", mis minu jaoks oli väga huvitav, sest selles samuti oli palju eneseanalüüsi ja erinevate mängude toel said vaadata endasse.

Sõnade hunnikust tuli välja võtta 5 sõna, mis iseloomustavad sind, nendest 5st sõnast andsime ära järjest neli. Minu esimene mineja oli "majanduslik kindlustatud", teisena läks "huumor", kolmandana läks " usaldus", siis "Väärikus" ja mulle jäi "perekond". Miks ma sellise otsuse tegin? Sest ma olen selle kõik läbi teinud, samm haaval ja see kõik pani neelatama nagu ka õpetaja hoiatas. Kõike muud saad sa üles ehitada, aga perekond ja sina ise.. neist kedagi kaotada ei soovi meist keegi. 

     Ma olen aus, mulle on inimste arvamus korda läinud. Olen kogu selle protsessi jooksul kuulnud enda kohta palju karvaseid sõnu ja need on haiget teinud. On olnud hetki kus olen saanud ülekohut inimestelt, kes mind ei tunne ja eks see osa on meis kõigis nii lapsepõlves, nooruki eas kui ka täiskasvanu eas. Me kõik otsime end terve oma elu, püüame pakkuda endale parimat võimalikku ja kui me peame selleks tegema vajalikud sammud, nagu mina tegin, sest kuklas terenda terve see aeg tunne, et ma ei ela enda elu, ma ei ole selles elus õnnelik ja samuti ei olnud ka minu lapsed selles elus õnnelikud, sest kogu vaba aeg kulus selle lappimisele, mida lappida ei andnud ja mida mina enam ei soovinud. Mitte keegi k.a need, kes minu poole sõrmega näitasid, ei olnud kandnud minu saapaid ja kogenud minu elu. Seega oli see lihtsalt tühine arvamus nende poolt, kelle olemus kõrgemale ei jõua kui oma väikesesse raamitud ja pimedasse maailma. Kellegi arvamus ei maksa minu arveid ja see lause on minuga alates sellest ajast kui valisin ennast. Jah, ma pean seda endale pidevalt meeldetuletama, aga see lause on minuga. 

Ma olen inimene, tüdruk, naine, laps, kes vajas seda, mida me kõik. Mõistmist, armastamist sellisena nagu olen ja olla hinnatud sellisena nagu ma olen ka neil hetkedel kui ma mitte midagi ei tee. 

See on suur võitlus iseendaga, mitte olla "people pleaser". Järjekordselt saada samu õppetunde, olla olemas kõikidele teistele, aidata, teha head ja luua ootused ja lootused ja saada tagasi mitte midagi. Sest kui mul on abi vaja, siis seda ma ei küsi ja olukorrad ju seda ka tõestavad, et need keda oled aidanud ja hoidnud, neid pole ja elu on üllatanud hoopis uute inimeste ja olukordadega. See on ka suur põhjus, miks ma ei taha ja ei soovi kellegi külge klammerduda. Kui mõni ekssõbranna oma nuga mu seljas keeras, või asus mu seljataga mind maha tegema. Ma olen õnnelik selle üle, et ma olen iseendale tõestanud, et ainus kes mul alati 100 protsenti olemas on, olen mina. 

Oeh, läks deepiks ära. Natuke jätkan ja siis suundun kergusesse. Nimelt olen ma täna ka enda peas veeretanud mõtet või lauset, mida mu mees mulle eile ütles. "Iga hetk, mis mul sinuga kaotsi läheb, on kaotus minu jaoks!" Selle lause taga on nii palju, mida ma eile ei mõistnud ja täna mõistan hästi. See on ka suur põhjus, miks ma hindan neid hetki mil mu mees reisil on, et ma saaks tunda ja kogeda üksindust ja seda tunnet kui teda pole ja see salajane igatsus, mis hinge kriibib.. Eks see suhte puhul tavaline ole, et selles esineb nurkade lihvimisi ja no ma ikka olen tuline solvuja ja tülitseja, tema mitte. Tema oskus rahulik olla ajab mind selles hetkes nii närvi, aga tagantjärgi vaadates jällegi asi, mida mina endas arendama pean. Me ei tülitse, ei karju ei kakle, meie tülid on sellised, et ma tõmban endasse ja analüüsin ja olen vait, tegelen selle emotsiooni ja tunde lahti mõtisklemisega nagu tema ütleb " kiusan ennast", siis tõenäoliselt teen ma ühe hea trenni ja siis olen ma tagasi kerguses, aga siis ei kaasne "elu läheb edasi" nagu vanasti, siis kaasneb tüütu olukorra lahti kirjeldamine ja analüüsimine koos partneriga, see on osa mida ma ei ole osanud kunagi teha. Keerulised olukorrad nii neiupõlves kui endises elus jäid kuskile hõljuma, ilma lahendusteta ja nii oli. Keerulised olukorrad käisid mu kõrval aastaid, niiet iga natukese aja tagant olin ma voodis, teotahtmatult lage vaatamas, kurba muusikat kuulamas ja lahistamas. Nüüd on mul selleks trenn, mees kes soovib olukordasid lahendada ja oskus ennast maandada ja eluga kiirelt edasi minna. Sealt ka minu trenni sõltuvus. Muide! Suurimad otsused on mul kas trennis või matkal tehtud, sest need on need hetked kus vastused jooksevad sinuni ja need on need hetked kus sa võid valusaid ja nõmedaid küsimusi endalt küsida. 

Eks selline "vajun voodisse" tunne oli mul ka eile. Selline koguja inimene olen ma alati olnud ja see aasta on lihtsalt palju teateid ja uudiseid, mis mõjutavad sellist harmoonilist keskmes olemist nii, et mingitel hetkedel ma lihtsalt küsin, et miks ei võiks olla nii, et kõik on lihtsalt hästi, aga ei.. ikka peab iga nurga taga olema mingi si**. See on elu. Läbi raskuste õpime me hindama neid hetki mil kõik on hästi ja läbi selle hindama neid si**asid hetki palju kergemaks ja samuti tulema nendest rahulikumalt läbi. Ka selles osas olen ma suuri arenguid teinud, see tulisus ja võitlus minus on oluliselt vähenenud ja eks see elu üks osa ole, et aja jooksul kasvab suur seanahk ja vott sellest enam selline jama läbi ei tule. 

Nüüd kergematele teemadele. Tundub, et lapsed hakkavad oma uue elukorralduse ja uute inimestega enda ümber kohanema. Samuti on lastel nüüd kaks kodu, mille vahet nad sõidavad. Mis minule on mõneti kergendav. Sest eelmises elus ei olnud mul palju selliseid hetki kus ma oleksin saanud lihtsalt olla, aga nüüd on mul lausa 14 päeva kuus, mil anda üle vastutus teisele poolele. Eks ma ikka tegelen oma lastega ka siis kui minu nädal ei ole- transport koolist koju, 2x nädalas ujuma jne. Ma lihtsalt ise ei suuda nii kaua nendest eemal olla. Kõige raskem uue elu korraldusega oli Karlil, Hannal ka muidugi, aga tema on suurem ja temaga on natuke lihtsam suhelda nendel teemadel, sest ta oli siis ja on ka nüüd ja ta teab mis oli siis ja on nüüd. Poja on mul tundlikum, meenutab mulle väikest mind. Kes hõljub ära, samuti valmistab talle keerukust õppimine ja keskendumine. Seega näeme päris palju vaeva, et mõlemal lapsel nii Hannal, kes kooli vahetas kui Karlil, kellele lahutus vanemate vahel 

korralikult haiget tegi, vaeva et nende õppe edukus stabiliseeruks ja nende elus oleks ühtlane rütm. Kuna ma laste isaga saan hästi läbi, siis meie koostöö sujub ja see on lastele üli oluline. 

Samuti läheb mu isal paremini. Ka tema olukord on meid omavahel lähedasemaks teinud. Me helistame ja räägime ja suur rõõm on oma telefonis õhtul näha sõnumit " Retu, kuidas sul läheb?" Need lihtsad küsimused ja üksteisel olemas olemised ununevad kiiresti kui kõik hästi on, aga meenuvad kiiresti siis kui enam hästi ei ole.  Seega ilmselt varsti on lootus, et issi saab oma koju, mis sai kõikide tema sugulsate ja sõpradega suure pai.

Samuti on mu elu jätkuvalt kiire ja tegus. Käisin ujumisvõistlusel ja täna kutsuti nädalavahetusel spordihoonesse 500 m sõudma, sest vald vajab ja ma sportlik naine, seega ma lähen, missest et hetkel paneb kõhu keerama ja tekitab normilt ärevust, siis iga asi on millegi jaoks vajalik.  

Töö osas on mu november kliente täis. Samuti on kool  ja möödunud nädal oli ka 3. taseme treenerite koolitus Tartus, kus osalesin oma mehega koos ja kus oli meeletult mõnus hetk, mil saime taas aja maha võtta ja 3 päeva rutiinist väljas olla. 

"Kunst pole kunsti teha, kunst on kunstis kunsti näha!"

Samuti külastasime spordihoone jõusaali kus sai tutvuda erinevate masinate ja lisadega, aga kuna ma taastusin nohust, siis eriti jaksu seal tavalist higistavat trenni teha polnud, aga lihas sai toonusesse ja uus hingamine kerre siiski. 

Kõik ööd veetsime Vspas, käisime nautisime saunasid, hellitasime oma keha hea söögiga, kohtusin Tartus oma eesti keele õpetajaga, kellega sai pikk vestlus peetud " Kuidas Reti elu veereb" ja " Kuidas läheb Tartu Waldrofgümnaasiumil" kus ka mina omal ajal käisin, aga väga väiksemal pinnal ja võimalustega. 

Samuti kohtasin ma samal õhtul ka oma klassiõde, seega selline huvitav tagasivaatamine ja aegade meenutus oli.

Tegelikult on mu elu hetkel veel parem kui kunagi unistada oleksin osanud ja kõik on paigas ja hästi. Lihtsalt hinnata neid, kes meie kõrval on, hinnata und, kvaliteetset sööki, head trenni ja muud, mis su hinge helisema paneb. See on see, mis päeva lõpus loeb. 

Kõik, rohkem ja veel midagi!

 Mu elu on läinud kuidagi kiireks, aga samas nii paika. Ega see lause niisama öeldud ole, et usalda elu ja elu usaldab sind vms. Eks ta oli suur amps, mille ma ettevõtsin.  Lahutus, kolimine, lastekasvatamine, ainult iseendale toetumine, töötamine nii vabal suunal kui ka valmistumine uuteks suundadeks ja suve keskpaigas kohutav uudis Tartust, kus selgus, et mu isa on kehvas seisus. See kõik, millest ma olen läbi tulnud ja välja kasvanud on ikka päris suur amps. Ma tänan elu ja end selle kogemuse eest, aga uuesti seda kõike kogeda ja läbi elada. EI TAHA!                                                                                                             
Hmmm samal hetkel kukkus alla purk ülevalt korruselt ja ma tänan õnne, et ma õues polnud. See kõik on tõetuseks, et elu hoiab ja see on tõestuseks, et elu on habras ja meist keegi ei tea, mis hetkel me vale sammu teeme või meie aeg lõppeb siin maises kehas. See viimane osa lausest on minu nö viimase poole aasta tagatausta muusika. Kas ma tahan nii elada terve elu? Kas ma elan elu täiel rinnal? Kas see mida ma praegu teen, teeb mind õnnelikuks? 

Täna on ka üsna tuuline ja pole ime, et lahtised asjad minema

lendavad, aga siiski on tore mõelda, et see mu kuklas või peas ei maandunud. 

Rääkides isast. Siis kogu see (vabandust väljenduse eest) sitt, mida ma viimasel ajal oma nahal tunda olen saanud, pole karvavõrdki nii keeruline kui kogu see teadmatus, kurbus, ootus ja telefoni põrnitsemine, et millal keegi helistab ja ometi mingeid häid uudiseid saadab. Selline pidev lämbumistunne ja kui kogu see õudus intsensiivsemaks läks, oli küll see hetk kus terve pere hingas pinna pealselt. Kuidas me mehe ja tema pojaga linnas käisime ja ma õega telefoni otsas istudes lihtsalt nutsin ja ütlesin, et see ei ole aus! See peab kõik hästi lõppema ja see ei ole lihtsalt võimalik. Kogu selle loo juures, mis oli ja on, võtan ma maha mütsi, nähes seda kui palju toredaid ja häid sõpru ja sugulasi mu isal on. Kuidas teda toetatakse ja aidatakse, lõbustatakse ja ollakse olemas. Jah, tahan ka mina olla 24/7 temaga koos, aga minu elu on Raplas ja selle kõrvalt olen ma isegi usinalt sinna kanti jõudnud. 

Ma kindlasti ei räägi avali, mis juhtus ja mis toimub, aga kuna see on mu blogi, siis võiks väike märge selle kõige kohta olla, kuidas me kõik jälle kokku saime ja lõime. 

Kogu selle olukorra kõrval, unetud ööd ja hirmuga tulevikku vaatamise osas, soovitan ma ikka jälle olla olemas ja öelda oma lähedastele neid asju, mida sa tunned ja  mõtled ja teha tahad. Sest ühel hetkel võib olla liiga hilja. Minu ja mu isa suhe on olnud selline praktiline pigem. Me oleme aidanud üksteist, tema on andnud nõu ja alati olnud olemas kui teda vajan. Kui esimene armastus tegi haiget, kui depressioon ja ärevus võttis võimust ja  ma ei suutnud näha ühtegi ilusat värvi siin ilmas jne. 

Nüüd ise, olla tema kõrval ja teada, et sa ei saa teda mitte kuidagi füüsilises osas aidata. Ega ka tema ju toona ei saanud. Ta oli mul lihtsalt olemas, andis oma rinna kus nutta ja andis lootuse, et kõik saab korda. Täpselt seda sama püüan maka talle pakkuda ja anda.

Kogu selle õõva kõrval unustad sa ära kõik need valud, nõmedalt  käitumised jms, mis lahkumineku jms juurde kuuluvad. See kõik on lihtsalt nii tühine. 

Jah, ma tunnen, et olen teinud korraliku sammu täiskasvanuks saamise osas, või siis pigem enda eest vastutamise osas. See hetk, kui ma hambad ristis otsustasin, et maksku, mis maksab. Lahkun ühiselt ehitatud talust kakskätt taskus ja ehitan end uuesti üles. Ja mul polegi seda vara vaja. Sest olen ju ammu kuulnud väljendit, et kui koged seda hetke kus sul pole midagi, siis saab uus ja parem sinu juurde jõuda. Kui palju hirme ja kõhklusi, aga samas teadmisi, et no matter what! I can make it! Lase lihtsalt elul head asjad ja võimalused enda juurde tulla. 

Ma vaatan ennast ja mõtlen, et ma olen saavutanud rahu. Minu elust on ära kadunud ärevus ja vähenenud ülemõtlemine, samuti on mu elust ära kadunud kõik sõbrannad, kes draamat keerutasid. Ma olen rahus ja ma ei igatse mitte ühtegi neist, sest ma tean, et kui vana on läinud, on ruumi tulla uutel asjadel ja inimestel. 

Ma õpin puhastusteenindust eripuhastussuunal. Ma teen seda ülima huviga ja lasen endal olla täiesti rumal ja alguses tagasi. Sest see on viis saamaks parimat haridust ja kogemust sel teel.

Samuti on mul ujumise algõpe läbitud, mis annab mulle jällegi tõestust, et kui sa midagi väga soovid, siis see jõuab sinuni kui sa natukenegi pingutad ja endasse usud. Sel teekonnal olen ma maha jätnud sotsiaalärevuse ja ma naudin jälle olemist enda rollis, see kes ma olin aastaid tagasi, aga parema, kogenenuna ja teadlikumana. 

 Lisaks kõigele virrvarrile kolisin ma oma mehega kokku. Ca 3 päevaga. Vot see oli tempo. Kuna mu teine pool läks tööreisile, siis oli ajaline piirang. Kõik sai orgunnitud ja kõik toimis ja toimib nii nagu pidi ja peab. Seega minul on nüüd see nädal selline üksinda sisseelamine jakohanemine uues kodus kui v.a 3 last! 😁 See välja ja sissekolimine oli õudus kuubis. Ma suhtlen oma eksmehega jätkuvalt, seega kui ma öösel 00.30 lõpetasin oma eelmise korteri puhastuse, siis puhastuteenindajana sa ju tead, et sa ei lähe oma tööd dušhinurka nullima, seega nii ma öösel oma eksmehe ja oma eks koju sõitsin, et keemia oma kehalt maha saada enne tuttu keeramist.  Ise muiates, et oh jahh.. elu on kummaline, aga no mis sa teed. Olgu siinkohal öeldud, et teda ei olnud kodus. 

Üldse olen ma oma endise elu ja valuga (loodetavasti )lõpparve  teinud. Miks ma mütlen loodetavasti, sest elu  ja kogemused on näidanud, et mingitel hetkedel meid elu teatud varjud ikka jälitavad. Olgu selleks mõni kõhklus või arvamus enda või teiste kohta vms. Olles elanud ca 13 aastat ühe inimesega koos, kinnistuvad teatud uskumused ja arvamused nii enda kui elu suhtes, mida on üpris huvitav murdma hakata. Selles osas on mul vedanud. Mu kõrval on minus vanem, rahulikum, intelligentne ja sümpaatne inimene, kes kogu selle jama kõrval oli alati olemas. EI kiirustanud meid kokku kolima ja andis lastele ruumi kohaneda ja tutvuda uue inimesega ja vastupidi. Selle sama inimesega on lihtsalt imeline suhelda. Ma võin rääkida kõikidest hirmudest, muredest ilma häbita. Meil pole olnud ühtegi tüli, sest me ennetame neid ja suhteleme pidevalt ja no neid kõhklusi ja hirme ja minema jooksmise tundeid on mul ikka omajagu olnud. Ikka on ta minuga ja hinfab ja näeb mind sellisena ja paremana kui ma olen. Ma ei tea kas ma olen ainus, kes vahest mõtleb, et mida teinepool minus näeb vms? Njaa, see on üks osa ja vari minu eelmisest/dest eludest, mida ma ei ole valmis avali jagama. Selle kohta on üks hea lause, aga ka seda ma ei jaga. Ma arvan, et käes on aeg, kus enesehala jätta eelmisesse aega ja nautida seda kes ja kus ma olen ja uinitada ja olla fooksuses sellest kuhu ma soovin jõuda ja seda kõike koos nendega, kes olid mu kõrval, hoidsid mind elus ja  eelkõige tänud mulle, et ma vastupidasin ja seisan, hetkel küll istun siin ooteruumis kus mu mazdat nokitsetakse ja ma ei näe ühtegi põhjust, miks nuriseda.

Elu on täpselt nii ilus kui ilusana me seda näeme ja mõnda ilusat asja me ikka oskame ju igas päevas näha! :)

Sain oma uue dokumendi ka kätte, alumine on siis praegune ja ülemine tehtud mõnda aega tagasi. 

Pole ehedamat näidet kui see, mis siin kajastub. 

Kui panna fookus iseenda peale ja teha tööd nii vaimse kui füüsilise keha ja olemusega, siis tulemuseks on särav, enesekindel ja elule avatud inimene.

Ma üldiselt olen hakanud tajuma ka seda, et mul ei ole vaja olla kogu aeg instagrammi pildis. Ma tajun ka seda, et kellegi arvamus pole mulle enam oluline. See on see osa millest ma välja kasvasin. Kõige suurem arvamuse ja hinnangu andja oled sa ise iseendale. Jah, ma tajun, et ma olen iseenda vastu üsna kuri ja õel olnud, eks me kõik oleme olnud teatud eluperioodidel. Jah, ma nõuan endal üsna palju kui ma ennast treenin ja 5x nädalas ei ole väike koormus kehale. Samuti tunnen ja suhtlen iseendaga pidevalt, et kas ma tunnen väsimust ja kui keha ei jaksa või mingi väike tõbi ala nagu kurgu paha mis mul hetkel on, siis ma tean, et mõne koha pealt ma pean tagasi tõmbama.Mu päevade plaani peab nüüd mahtuma ka treeningud teiste ehk laste ja täiskasvanutega ja lisaks on vaja reklaam valmis teha, siis hetkel on see arusaadav selle kõige kõrval, et ma lihtsalt olen natuke väsinud ja nii ma endale ütlesin, et mul ei ole kiiret kuskile ja praegustele lastele ja nende vanematele andsin teada, et treeningud hakkavad uuel nädalal ja nagu ikka, elu hoiab ja juhatab, siis nagu palutud sain ka täna basseini broneeringu ajad, mis kinnitab seda, et mu plaanid on kooskõlas ülemiste jõududega vms. 

Samuti mazdat hoolduses oodates saatsin ära oma kodutöö viimase osa, ehk siis enda trenni läbiviimise kokkuvõtte ja analüüsi ja nii maandus mu postkasti ka tunnistus. Samuti algavad novembris nö ujumistreeneri taseme eksami läbimiseks koolitused. Seega see  siin on üks osa minu plaanis ja järgmisel aastal ka järgmine tase. Sama kehtib ka puhastusteenindusega. Üks lõputu tasemete tagaajamine. Aga ma ei vingu. Mul on eesmärgid ja sihid ja nende poole ma sammun. Olen nende üle mega õnnelik ja tänulik, teades, et aastaid ei saanud ma üldse aru, miks ma milleks olen ja mida teen, nüüd saan ma täpselt aru, et see kõik oli nö eelmäng ja ettevalmistus praeguseks

. 

Jah! Ma olen tubli, piisav, vägev ja võimas!