Täitsa tabav küsimus mu tänastele mõtetele. See hakkamine oli tegelikkuses juba pikemat aega põlle all küpsenud sai. Peale eelmise suhte lõppu vedasin ennast taas basseini. Seisin silmitsi- nagu ikka - selle tundega, et ma ei ole piisavalt hea ja lapsepõlve halvad mälestused kiusamisest ja raskest tööst kuklas terendamas.
Jah, ma mõneti teen ennast maha. Kas see on teadlik lati alla toomine või siis ennast ettevalmistav postiisvsema kogemuse saamine. Sest ma nagunii feilin ja mingit head nahka ei tule, aga kui tuleb, siis on selline "wow" moment. Ühesõnaga, nii ma vaikselt seal basseinis ujusin ja tajusin mälestusi ja meenutusi kuidas minu treener Anneli toona kaldal minult nõudis ja kui see mälestus absoluutselt iga kord kui ma krooli ujun meelde tuli, siis oli aeg ka see eesmärk täide viia. Ma kindlasti ei pea ennast proffesionaalseks treeneriks. Minu kõige suurem hirm, seda "oma asja" ajama hakates oli see, et mida teised treenerid, kes sama stiili viljelevad, minust arvavad. Äkki nad arvavad, et ma tahan nende õpilasi endale, äkki nad mõtlevad, et üks Murutari muti tütar siin proovib klassi näitada vms. Teate, üldiselt arvan ma, et meist kõik alateadlikult maalivad kokku endast kõige hullema pildi, mida üldse saab ja siis pärast saavad aru, et tegelikuses teeme me kõik oma asja ja tegelikkuses meid väga ei huvita kuidas ja mis viisil keegi leiva laule saab ja tegelikkuses need "need hirmasalt vaenulikud" treenerid on hetkega sinu kõrval. Kohalik laste treener ja vesiaeroobika andja Natlaja, no vot tema on kärts tädi. Ta tundub ja ilmselt ka mõneti on selline kuri, aga kui sa teed kooliujumist, siis ei saagi 15- pealise laste massiga endale tähelepanu kui kõvema hääle tegemine. Käisin tema trenne vaatlemas, kui ujumispraktikat tegin ja see oli vau! 2-3 trenniga lapsed hüppasid peakat, hõljusid, sukeldusid jms. Seega see sama Natalja tuli ja näpistas mind kannist kui oma esimesele trennile paber allkirja panin ja ütles, et mul on uus soeng, mida ta näinud pole.
Selle soengu nimi on kukal ja küljed paljad, sest nendes alades kasvavad mul juuksed, mis on krussis, mis mitte mingil viisil ei püsi kinni ja ega nad erilist kasvu ka viska.
Järgmine treener, kelle hambu ma kartsin jääda, oli Leho. Eile närviliselt basseini ääres hingates (esimene grupitrenn) küsisin ta käest, et mis kell ta lõpetab ja, et võtan siis sama raja endale. Ootasin kui kell 20.00 sai ja läksin trenni alustama kui basseini servas Leho nägin, kes naeratas rõõmsalt ja näitas põialt. See oli see hetk, kus ma sain aru, et ma olen ikka korralikud kollid endale mananud.
Loomulikult oli mul ärevus ja mul on teatav ärevus kogu aeg, see on minu ärevus, mida ma nimetan " Sa suudad paremini" . See ärevus kaob täpselt sel hetkel kui ma kohtun oma õpilasega ja trenn ja töö algab. See, et ma selles hetkes siin olles, seda kõike suudan, on väga suur saavutus. Mina, kes ma sotsiaalärevik olin ja mina, kes ma suheldes alati puterdan.. siiani.. vahest :D
Ühesõnaga trennidega on nüüd nii, et mul on umbes 8 inimest vb rohkem, treenida. Samuti ootavad Märjamaa emmed vastust, et millal ma saaksin nende lastele aega pakkuda. Ma tegelikult ei taha lastega tegeleda. Sest väärkohtlemise teemad ja vanemate kius on antud hetkel päris suur teema. Kui oled liiga nõudev, või kuri, siis on vanem see, kes sulle selga lendab. Ja see ei ole minu väljamõeldud, vaid reaalsus ja see on ka suur põhjus, miks ma valisin treenida täiskasvanuid, sest ma loodan ja eeldan, et kui neil on miksit öelda, siis nad seda ka teevad.
Minu eesmärlk ei ole rikkaks, kuulsaks ja edukaks saada. Minu esimene eesmärk on ennast selles ametis tunda ja tajuda ja soovikorral töötada ennast proffesionaalsete ujujate treeneriks. Samuti on minu eesmärk anda panus ühiskonda, kus saavad ka täiskasvanud õppida ujuma ja mine sa tea, ehk olen mina osake rõõmust, kui keegi sel suvel ei upu või keegi saab oma teadmisi, mis ta minu trennist sai, paljundada nii, et oskaksid ka suurem ring inimesi. Minu trennides käivad algajad. Jah, nad kõik oskavad ujuda iseõpitud konna. Samas on neid, kes ühe trenniga ja õpituga sisuliselt algajast, edasijõudnute juurde kuuluvad. Samuti on inimesi, kellel võtab rohkem aega ja aega, seda meil on. Mina ei ole see kes neid kiirustab, vahest nad teevad seda ise, siis meenutan neile, et miks me seda teeme ja meil ei ole kuskile kiiret ja üleüldse.. meil ju esimene trenn ka :D
Minu hirmudele vastav laul ja muusika, mis kannab seda eelnevat teksti:
https://www.youtube.com/watch?v=5FVhN8F8qxs
Vahest ma tunnen, et mul võiks olla keegi, kes tegeleks kirjade vastamisele, sest mu põhitöö on ju koristamine ja see on see aeg, kus ma ei soovi ja ei taha tegeleda ujumisega. Miks? Sest ujumine on kogu aeg mul mõtetes. Mis kava, mis hinnad, mida võiks paremini, mis kell ma kus olen jne. Vahest on mu aju nagu ületöötanud pärdik. Lihtsalt lööb stoiliselt trumme kokku. Miks ma halan? Tegelikult ma ei hala. Ma olen terve elu ise hakkama saanud. Olnud töökas ja teadnud, et no matter what... endale olemas ja enda peale 100% saan ma alati loota.Seega on üks suur harjumise koht ka see, et mu kõrval on üli pühendunud,abivalmis ja koguaeg kohal meesterahvas. Minu elus on mind alati aidanud hambad ristist läbi minna see sama teadmine, et endale loota saan ma alati. Toona keerulistel hetkedel hoidis see mind vee peal kui peale kooselu kakskätt taskus minema kõndisin ja sellest 12.a mulle jäi 2 imelist last ja elu näinud mazda/ auto, mille parandamine nõudis ka oma ja kevadel läheb see minu reklaamikleepija kätte hooldusesse, et saaks rooste ja mõned riivamised korda tehtud. Ma ei ole palju nõudlik ja oma elus enda arved ja soovid olen ma pidanud kinni maksma juba nooremas eas. Selle kõige kõrvalt kuidagi tekib hinge näriv tunne, sest eelmine suhe ja öeldud sõnad ja tekkinud uskumused on suutnud mind korralikult endas kahtlema panna. Ja võin öelda, et siiamaani on mul teatav lein, mitte selles osas, et ma seda inimest igatsen.. hell noo.. pigem selles osas, et ma igatsen seda noort Retit, kes oli veel rõõmsam ja särasilmsem ja usaldas elu ja ei kartnud pea ees näiteks 3 päevaks Tallinnasse sisuliselt võõrastega sõita. Eks teatav elu on minust ülekäinud ja teatavad haavad on see minusse jätnud. Nagu ka toona, tean ma ka nüüd, et kõik mis ma maha jätsin tuleb mulle kuhjaga tagasi. Aga minu eesmärk ei ole rikastuda. Minu eesmärk on olla piisavalt vaba ja iseseisev. Reguleerida oma graafikut, aega mil ma mida teen. Mul oli enne lahkuminekut palju eesmärke ja mõtteid. Mõni kadus, aga põhilised jäid. See on suur osa minust, mis näitab, et ma ei valinud oma suunda ja oma elu sellepärast, et ma arvasin, et mujal on parem. Ma valisin sellepärast, et ma võisin olla üksi ka üksi, mitte suhtes olles ja rajada endale oma tee, mitte seda, mida minult oodati. See taipamine, et ma olen selline ja selline ja selliselt ma tegelikkuses ju oma mehele ei meeldiks ja see kus ma hetkel olen ei toeta minu valikuid, vaid pidurdab. See oli suur põhjus, miks ma valisin enda ja oma elu. Oli see nii raske kui tahes. Üksinda majandades, lastele pakkuda seda, mida võimaldasin, või ei võimladanud. See oli täpselt see sama tunne ja äratundmine, mida kogesin Malluka "Salapäevikut" lugedes. Ma pean tunnistama, ma skippisin palju lehti. Ma lihtsalt ei suuda heietamist lugeda, või oli seda lihtsalt valus lugeda, nagu minu mees mulle seda teemat arutades ütles. Ma tundsin end nii ära.. et teatud hetked ja kohad sellest ajast kui ma iseseisvalt elama hakkasin, tekitavad siiani jõnkse keres. Nendesse hetkedesse tagasi minna on lihtsalt enesepiinamine. Ma sain hakkama, samal ajal kui ma armsas väikses korteris elasin ja kõige eest ise maksin, käisin ma tööl, tegelesin lastega, trenniga ja kuna koristuses on suved tippajad, siis puhkust kui sellist mul väga ei olnud.Samuti ostetud mazda istus paranduses ja kohati oli tunne, et sõidan rendiautoga rohkem kui enda omaga. Aga näe. sain hakkama ja seda kõike üksinda. Ise ma ju valisin selle tee?!. Seega oskan ma kohe väga hästi hinnata seda, et mu kõrval on mees, kes mind error hetkedel rahustab ja meenutab, miks ma mida teen ja samuti hindan ma seda, millise kodu ta/me loonud oleme. Mu lastel on omad voodid ja oma tuba, meil kõigil on siin privaatsus.. jah, sellised lihtsad asjad, millega harjud, aga endale ei teadvusta. Nagu ka see, et oma esimesed ilusad riided ostsin ka mina endale. Üleüldse ma ei tea, miks ma seda kõike lahkan, aga välja see tulla tahtis.
Kogu olukorra võtan kokku selle lauluga ja see naisvokaal---- külmavärin!
https://www.youtube.com/watch?v=SRXH9AbT280
Igastahes ma ole jälle enda jaoks avastanud raamatud. Malluka raamat on imeline relv , rahustada mõtteid ja suunata fookus mujale. Kui ma tegin story sellest, et mu musu tegi mulle õdusa nurga lugemiseks, siis Malluka raamat jäi ka pildile. Mulle soovitati lugeda ka Märteni oma, seega mõeldud tehtud. Märteni raamat jõudis täna minuni, niiet ideaalne ajastus, sest Malluka raamatut on mul veel 20 lk. See mõnus magus "happy end" peale kõike kogetut, lendab ilmselt kiirelt mu käes. Seega jah, minu öökapile maandusid nüüd sellised raamatud. Ma arvan, et ideaalne ajastus. Ma ei ole nende suur fänn ja on hetki mil ma ei nõustu nende välja ütlemistega, aga mõneti mulle Malluka väljaütlemised meeldivad ja Märteni eluvaated samuti. Nii Malluka/Kristina kui ka Märteni podcastid on mul seoses tööga kuulatud. Eks see lihtne uudishimu ju ole, miks sellised raamatud kodudesse jõuavad ja samuti soov teada saada, et mis siis päriselt toimus, sest kõik teemad on meedias läbi käinud, aga sellist full ülevaadet, saab siiski ainult nende kaantevahelt ja noh, ma kõlaka austaja pole, loen pigem ise. Seega Malluka raamat lendab õe koju kapile ja sealt müüki ja Märteni oma läheb ka ilmselt müüki, sest ma ei loe enamasti selliseid raamatuid mitu korda. Kodus riiulil on mul nö eneseabi raamatud, või sügavama tähendusega, seega jah, kes neid raamatuid endale soovib, mingi hetk.. siis võtke rivvi. Aaa ja naljakas on ka see, et mõlemad raamatud tundusid üsna õhukesed, nii palju kui neid piltidelt nägin, kohale jõudes avastasin, et ikka korralik lugemine mõlema raamatu puhul!
Niis see tulevane abielupaar mu voodisse jõudis, ok see oli nõmedalt öeldud. :D
Tulles koristuse juurde, siis ma olen jätkuvalt mega õnnelik, et ma Hapsallu sisse ei saanud ja valisin hoopis puhastusteenindaja eripuhastus suuna. Sest oioioioiiii kui palju ma olen sellel teel teadmisi omandanud. Lappide niisutamine, erinevad võtted, vahendid, mida olen katsetanud ka töös, mõne asja puhul tahaks vaielda, sest ma tean, mis on räpane kodu, aga kiudelapp põranda pühkija/kuivatajaga ei pruugi anda sellist tulemust, kui me koolis linaleumi pühkides näeme. Samuti olen vaikselt juurde soetanud tarvikuid, keemiat, vahendeid, lappe.. ja tegelikkuses on see kõik mulle ainult kasuks tulnud. Täna käisin ostsin endale ka põrandapühkija/kuivataja, sest kodud, kus on läikiv plaat või ilusti hooldatud parkett/puit- need pinnad lausa nõuavad niisket, mitte märga koristust. Ja üks kõige olulisem ja suurem põhjus, miks ma ostsin põrandapühkija/kuivataja, on see, et me peame kõik eksamil oskama mõlema käega põrandat puhastada ja see on mulle endale nö eksamiks harjutamiseks. Muidugi on veel selline ime vahend nagu sappax mopp, aga 1. mulle ei meeldi tema liikuvus põrandal, teiseks mulle meeldi sellele moppi külge panna ja eemaldada. 3. ei oska ka vanad profid selle lapiga nö tõstmist teha, et kui lapi osa on määrdunud, tõstad sappaxit edasi ja koristus jätkub, seega need põhjused olid kaaluvad ja valisin eelmainitud pühkija, millele saab lapid kinnitada kas krõpsu või klambritega (kus kurat ma need veel leian). Samuti on meil hetkel koolis ka praktika aeg. Praktikat teen ma ofc töö juures, vnoh klientide juures, kellele teenust pakun. Üldiselt olen ma hoolduskoristaja, aga on ka neid hetki, mil mu töö kaldub eripuhastus- ehitusjärgne, diivanite/vaipade puhastus jms. Kui ma eri suuna valisin, siis sellel eesmärgil, et õppida uusi viise ja masinaid, sest kodukoristuses ma näen põrandaid ja pindu, mis vajavad eripuhastust. Olen koristusega tegeleud 6 aastat ja ma ei julge öelda, et ma proff oleksin, On objekte kus ma olen feilinud ja tahtnud lapid nurka visata ja mitte kunagi enam.. aga siiski ma jätkan, tuleb uus päev, uus klient ja uus feeling. Ma arvan, et see on ka asi, mis mind tänasesse hetke on toonud... täna võib olla torm- homme paistab päike!
Kaua igatsetud kaunike! Vars jäi autosse, sest mul oli vaja leida
sellele lapp, aga Raplas seda kahjuks polnud. Keemia poes
sai lobisetud ka Valtu treeneriga, kes eakatele vesivõimlemist
pakub ja jõuame jälle sinna momenti - "et kõik arvad, et astun
nende kandadele" . Vana ea ülemõtlejast Reti.
Järgneva lõigu meeleolu loob Sandra- no need sõnad ja tema hääl..
https://www.youtube.com/watch?v=kpEaX_ytS2s
Üldiselt olen ma tänulik, et olen oma elus kitsikust tunda saanud, need on need hetked, mis teevad loovaks ja neid hetkeid kasutan ka koristuses. Kui on vaja keemiat või tarvikuid, tean ma alati kust ma mida soodsamalt saan. Siin kohal soovin jälle reklaamida Stokkerit, kõik oma masinad ma sealt tellin ja samuti imuri kotid, mis kohalikus E -ga algavas ehituspoes maksid 30.- sain ma sealt 17.- ja eile tellisin, täna käes. Seega jah, ma olen mega tänulik oma oskustele ja teadmistele.
Ja lõppu üks huvitav uudis ka! Ma lähen neljapäeval tätoveerimaaaaa! Lõpuks! See idee küpses kaua ja lõpuks ma idee leidsin, aga vahetasin seda mitmeid kordi, aga see mida ma plaanin, on nii mina. Tugeva, jõulise ja enesekindla naise meelespea ja affirmatsioon :) Sellest ka omal ajal, kui tehtud.
Mulle täiega pakkus nalja see, et käisin ujumas ja üks naisterahvas bikiinides seisis mu ees umbes samasuguse tätoveeringuga ja ma vaatasin teda ja küsisin, et kas oli valus ka?
"Ma juba enne tätoveerimist panin pildi taskusse" noo tänks! See oli just täpselt see, mida ma kuulda tahtsin. Aga ma lasen ja saan ilmselt tuimestava geeliga, aga vb pole üldse valus. See idee mida ma plaanin on antud hetkel moes ja ma ei tea kui paljud selle kandajatel ka mingi tähendus on oma pildile, aga mina tunnen, et see kui ma selle oma kehale teha lasen ja riskin sellega, et ma pikalt basseini ja solaariumisse ei saa, siis sellel peab olema ka tähendus, seda enam, et ma vaatan seda peeglist oma elu lõpuni. Seega vihjeks, et bikiinidega joonistama ja kui ma endalt küsisin ujulas pestes, et kas ma olen ikka kindel, siis tuli lõviosa ideest mu ette maha vahuna. Vb ma olen lihtsalt kummaline ja veider, aga see oli kuidagi nii naljakas olukord, et pidin seda jäädvustama:
Mis ma muud oskan öelda, kobin nüüd õhtusööki tegema ja siis raamatusse. Homme on esmaabi koolitus ujumistreeneri taseme jaoks.. aaa kui keegi teab, kust ma saaksin taseme eksamiks materjale, siis ootan huviga, sest 20. jaanuaril saabus mulle ujumisliidu poolt teade, et 16, kordan! 16. jaanuar oli eksamiks valmistuv koolitus, seega minu järgmiste nädalate plaan koos ujumisliiduga on leida need materjalid, et septembriks võiks oma taseme ka ära kinnitada. Ja sealt püüda edasi järgmisi tasemeid, nii ujumises kui koristamises!
Seega jah, olen isehakanud treener ja koristaja. Aga ma ütlen sulle seda, et kui sa ikka ise midagi tahad, siis sa leiad viisid kuidas end koolitada, arendada ja kurssi viia, kuidas mis ja mida. Ma ei pea ennast profiks ujujaks, ma ei pea ennast profiks koristajaks. Sest kui ma seda teeks, see näitaks ju kohe ära, et ma seda pole. Olen inimene, elan hetkes ja ainult korra!
Ja lõpetuseks laul, mida röögin laulda kui ärevus uue trenni või päeva eest!
https://www.youtube.com/watch?v=OVddgyswUps
Kõike kaunist ja näeme jälle!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar