Mõtlesin, et kirjutaks oma kogemusest natuke põhjalikumalt kui seni olen teinud. Kindlasti on maailmas või vähemasti Eestis veel neid inimesi, kes enne visiiti arsti juurde otsivad märksõnu "juureravi" "hirm hambaarsti ees" jne. Täpselt nagu mina, kes ma igasuguses raskuses otsin endale infot, või miskit mis rahustaks, või aitaks mind sammuke paranemisele lähemale.
Minu teekond algas 3-4 aastat tagasi, just meenus et olen sellest siin kuskil kirjutanud, seega teen lühidalt. Ebaproffesionaalne töö 2x ühel hambal. Viimasel korral teadsin ja tundsin, et asi ei ole õige, aga hammas suleti siiski. Seega käisin oma põletiku koldega pikalt ringi, enne kui sattusin Praxisesse, kus mind suunati minu praeguse arsti juurde. Tema konkreetus ja rahu olid need, mis minu usalduse võitsid ja olin valmis sõitma kasvõi Narva, see kerguse tunne, et lõpuks on keegi, keda ma saan usaldada..
Panen siia pildi, mille järgi te saate päris hästi aru, millega tegu.
26. hammas on praegune murelaps, 27. hambal on üks kanal veel avada ja puhastada (loodetavasti, nii mulle Märjamaal öeldi). 28. hammast mul ei ole, ma ei mäleta kas see tõmmati preketite pärast välja, või seda lihtsalt ei ole. Nüüd neid hambaid vaadates ja asukohta samuti, on need ühed olulisemad närijad. Seega ma ei saanud (kuigi kaalusin) nõustuda emma kumma eemaldamisega. Vähemalt mitte praegu kui mul on veel võimalus ravida. Hammas 26 (olgu see tema nimi edaspidi), ei teinud mulle tegelikult väga palju haiget kui ta valesti raviti. Seega selle vahepealse perioodi kui ta aeg-ajalt tuikas elasin täitsa usinalt üle kummelitee kotikesega kompressiks ja käsimüügi ravimi "Nalgesin" abil. Muret hakkas 26 tegema, siis kui me hakkasime ja ma otsustasin ravi alustada, mitte eemaldada. Eks on alati risk, et äkki hammustan selle tulevikus katki, või võiks kohe asendushamba panna, aga see panek ei ole ju samuti mis teab lihtne nagu mulle seletati, kruvimine, paigaldus jne. Seega võtame selle varjandi mis praegu on. Peale esimest ravikuuri hammas mingi aeg rahunes maha, esimesed 1,5 nädalat oli hell ja tuikas, aga paracetamol kodeiiniga + antibiootikum, tegid head tööd. Teisel korral, ehk eelmine neljapäev kui ma arstil käisin, sain ma väga hästi aru, miks inimesed soovivad narkoosi või rahusteid enne seda protseduuri. Kui ma õigesti mäletan, siis on mul selles hambas kanaleid 5 ja nende puhastamine, laiendamine ja tippu jõudmine ja loputamine... Ma olen tänulik,et ma seda ei näinud ja ma ei taha ka näha, küll,aga valutas mu tervelõualuu päevi, nüüd on taanduma hakanud ja samuti süsti kohad. I Mean... ma olen siga õnnelik, et on tuimestus olemas, aga seda suulakke teha, (pildil asukoht 26. ja joone keskpaigas) oli omaette piin, mida kogeda 5 sekundit, olin üsna kindel, et mu elukaaslane kuulis minu reaktsiooni, aga siiski mitte. Peale protseduuri oli pool nägu tuim ja huuled tunnisest pingutusest lumivalged (järgmine kord vaselini peale) ja sisetunne ütles mulle kohe, et oleks antibiootikume vaja, sest isegi kui oli tuimestus, oli mingeid hetki kus ma tundsin tegevust, mille peale arst pani ilmselt hamba sisse tuimestust. Ilmselt on see põletiku koldest, mis hamba all on, et see hammas nii tundlik on. Preguseks on hammaste (mõlemate tagumiste) tuikamine natuke paranenud, ilmselt tänu valukatele ja sellele, et ma tööl olin, ei pane niivõrd tähele,aga tänasega sain peale uue antibiootikumi kuuri, sest tuikamine on ja mul natuke tunne, et see põletik on rännanud mu põskkoopa suunas, sest nuusata on valus ja korralik nohu hääl on. Seega oli mul eile päris ärev õhtu, küsimustega, kas ma ikka jään ellu ja kas see õudus saab ükskord läbi ka.. aga nagu arst ütles, põletik kaob ca 6 kuu jooksul ja sp seda kutsutaksegi juureraviks. Selline natuke hale naljakas mõtisklus minus iga kord kui arsti toolil istun.. me maksame rasket raha, et meile haiget tehakse :D, aga mis sa teed, hambad on sinu tervis ja visiitkaart ja maksadki. Küsimus, et kas kartsin? Kardan iga kord, enne eelmist visiiti kartsin tänast valu ja tundub, et põhjusega. Mõnest hirmust peab elus ristis hammastega üle saama, sest ei ole enam palju, kui saame selle hamba teemale joone alla tõmmata ja rõõmsalt edasi mäluda.
Seniks pean mäluma neid, et elus toimida. Parakas hommikul ja õhtul (teeb uimaseks) ja nalgesin vahepealseks toimetulekuks. Parakal on võimsad omadused, näiteks paneb see mu kõhu kinni, mis on minu puhul uus kogemus. Ja antibiootikumid, sõbrad minuga 7 päeva. Kunagi ma kartsin kangeid rohte, aga ma ei olnud endaga selles valus ja kohas kus praegu ja kui on valu, siis seda kannatama ei pea, nagu minu isa kuldsed sõnad on kõnelenud.
Samtuti on toitumine mul üsna paika loksunud taas, kaalunumbrid on ilusad ja tunnen end kergelt. Kogu protsessile aitab kaasa ka see, et tahkeid asju ma lihtsalt süüa ei saa, sest mul on tervest suust 50%, mida kasutada ja kui mingi seeme, või kapsas vms vasakule poole satub, kaob söögi ja elu isu koheselt, seega ideaalne võimalus olla köögis loov ja enda kehas sale.
Kõlan üsna rõõmsalt, aga eks selline kogemus+ liita kogu mu eelneva perioodi kogemus, siis tulemus on see, et ma olen väsinud. Väsinud selliselt, et ma magaks koguaeg. Kui minu senine une vajadus on olnud 7h ja 40 minutit, siis prargusel hetkel pole mul raske magada 9 h ja mõelda, et ma tahan veel. Aga andsin endale lubaduse, et kui kooli trall läbi, siis luban olla endal laisem ja see on "meest sõnast, härga sarvist ".Eks iga inimene väsib, kui lõputult endale agu anda ja elus midagi saavutada tahad. Võib juhtuda läbipõlemine ja tegelikult ma midagi sellist hetkel kogen. Ma kogen seisakut oma elus ja vaikust. Ma tahan rohkemat, aga ma pole rahul. Ma ilmselt ei olegi endaga kunagi rahul. Samuti ei tea mis hetk või mis saavutus peaks olema mu elus, et ma tunneksin end rahulolevana.Ma tunnen,et mu sees on nii palju küsimusi ja "Big mess" nagu ma oma isale ütlesin kui ta mulle häid soovitusi jagas. Tema lause oli, et lahenda mess ja liigu edasi, aga somehow mu elu ongi olnud suur mess.
Olen kuulanud palju paeluvaid ja päevakohaseid podkaste, hetkel kõnetab mind Ants Rootslane. Tema teemad, millest ta räägib nii raamatus kui meedias, on kõik omalnahal järgi proovitud. Ja see sama teema, eneseleidmine ja mitte rahul olemine on kõige suurem hävitaja ja ma tean ja kuulen seda igal minutil, nii tööl, kodus jne. Aga olla rakkus on olnud viis, kuidas ma selles hetkes siin ja praegu üldse eksisteerin. Põgeneda enda eest. Võibolla ka hävitada ennast sel viisil. Oskus mitte olla rahul endaga ja lubada endal vabal päeval olla niisama ja vaikuses on suurim karistus või vähemalt tekitab see sellise tunde, et ma ei teinud midagi asjalikku ja see on peegeldus nii minu lapsepõlvest, edasi kantuna siia hetke. Kui midagi teed, oled tubli, kui tee, siis sa pole märgatud. Ja eks ma saan ju aru, et kellegi teise arvamus ei maksa mu arveid ja enda sisemine rahulolu on kõige alus. Seega on see kõik taipamine mulle endale, et mul on arenguruumi.
Ma tajun segadust on erialal, ma tajun segadust oma plaanides, ma tajun segadust oma unedes, seega "Big mess" on hea väljend. Viimasel ajal on mu uned hakanud mind viima mind oma eelmisesse elusse või siis eelmise eluperioodi ja ma olen selles, ma toimetan selles ja ma tajun, et ma ei ole selles õnnelik ja tahan oma praegusesse ellu tagasi ja ma õnneks saan ka. Nii ongi. Olen palju mõelnud oma eelmisele elule s.h kooselule ja ma tunnen, nagu see oleks 20 a. tagasi olnud. Mitte miski selles ei tekita minus igatsust. Ma ei kanna endas viha ja ma olen minetanud kurbuse, mis sellega kaasnes. Lõpude lõpuks oli see minu otsus seda kogeda, minu otsus selles olla ja minu otsus see lõpetada. Vaadata neid inimesi, kelle kõrvalt olen ma ära kõndinud ja tunda kergust ja saada aru, et need inimesed kuulusid sellesse aega ja nad ei saagi olla osa minu praegusest elust, sest meid ühendas see sama kogemus seal, toona, me käisime samat teed, me teglesime analoogsete olukordadega. Nii ehedalt elu näitab ja kujundab su ümber täpselt sellised inimesed nagu sinu enda olukord hetkel on ja see sama, mida sina koged. Uus kogemus, uued inimesed.
Seega ma arvan, et olen enda elus tegelikult heas kohas. Vahe peal seisak, kuid siiski edasi. Üks tohtult hea lause või küsimus, mida kuulsin hiljuti " Kui sinu ees oleks anum terve maailma inimeste muredega, kas sa oleksid nõus enda mured ära vahetama ja sellest kausist pimesi uue tõmbama?" Pigem ei oleks. Pigem võtan oma elutee, ükskõik kui käänuline ja künklik ta on ja püüan rohkem näha seda, mis mul on, mitte seda mida mul ei ole. Sel teel olen tohutult tänulik nendele võõrastele ja tuttavatele, kes mulle instagrammis kirjutavad, et ma olen nende eeskuju ja minu järjepidevus jne.. Tihti kipun seda enda juures mitte nägema ja vaatama ennast nii nagu need, kellele läheb korda, et mul elus hästi ei läheks. Ka neid peab olema, siis on kaal tasakaalus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar