Tahan tänada sind, et oled jõudnud minu mõtete virrvarri. Haara üks mõnus tee ja lähme rännakule. Ma lihtsalt olen see tädi, kes tunneb end kirjas mugavamalt, mis antud ajahetkel minu elus mulle kasuks ei tule.
Kuna ma tunnen, et ma olen üsna kindlalt ath, siis on täna üle pika aja kord, mil ma avasin märkmiku ja kirjutasin üles kõik mõtted, mida tahan enda jaoks lahti kirjutada, et jutt ei korduks ja faktid oleks meeles. Mega hea nipp, mille ma aja jooksul olen ära õppinud. Ma kindlasti ei soovi laskuda ohvrirolli, sest teatavasti kõik oma otsused ja valikud teeme me ise, aga vabandan ette kui see juhtub.
Ma olen ennast mingismõttes lukku pannud. Enda peas... Nagu ärevuse ja paanikahoogude ja sundmõtetega. Sa ütled endale: "Stopp!!!!" Ma ei mõtle ja ma ei tunne neid tundeid hetkel!" Ma andsin endale lubaduse ja see lukk on teadlik valik, olla terasnaine, nii kaua kui ma selle eksami perioodi ära teen ja see eksam ( puhastusteenindaja -juhendaja tase 4 hoolduskoristussuund) on juba see neljapäev. Mul ei ole võimalik olla habras, mind ei aita keegi ja aita ka fakt, et minus on lein ja täpselt 5.02 kui eksam toimub on kuu aega minu vanaema minekust.
Keegi ei saa eeldada, et see periood on lihtne ja see teadmine ja harjumine selle mõttega, et Tartu ei võrdu enam minu vanaemaga ja teda ei ole seal majas, mis mind alati ootas, tema öökappi kaunistab tema tuha urn, mis ootab soojemat ilma. On lihtsalt nii õõvastav tunne ja mõte, mida ma ei lase endale ligi. Ja seda ka teadlikult, seega jaanuaris ma Tartu klientide juurde ei läinud. Aga ma tean, et minu vanaema oleks mulle väga kaasa elanud ja ma teen selle eksami puhtalt selle pärast ära, et näidata ja jagada austust tema suhtes. Sest oli ka tema omal ajal ja tegelikult terve elu juhendaja ja õpetaja ja tema käsk oli püha, ilmselt on see tema geen, mis minus välja lüüa tahab ja ma kannan seda uhkusega. Kui vaid ma selle eksami ära teen... Ma eelmine aasta õppisin eripuhastustöid ja ma olen väga tänulik enda valikute üle, et mul on mõlema suuna oskused, aga see on minu ristikivi, sest see aasta õpin ma juhendmist hoolduskoristusel ja kõik need asjad ja teadmised ja tarvikud ja kasutuskohad ja mis hetkel mida teha, kuidas doseerida, mis võtted .. oh my lorddd! Võibolla minu enda töötamist kõrvalt vaadatuna võib sama küsimus tekkida,aga kordukoristus kui selline on nii eri- kui ka hoolduskoristuse segu, st sa ei jäta plaati mustaks, kui see on must ja ei ütle kliendile, et järgmine nädal või 6 kuu pärast suurpuhastusel teen. Kõigepealt saa ise selgeks ja siis hakka juhendama. Aga läheb kuidas läheb, ma tean ja olen selle tee läbinud ja mul on vajalikud ja proffesionaalsed teadmised, et jätkata oma teed oma tööturul ja see saab olema imeline ja unistusi täis kui kõrgemalt neid ideid toetatakse. Ma olen 8 aastat töötnud puhastusteenindajana ja ma olen omajagu sellel teel kogenud, nutnud, naernud, oodanud kliente, teinud praaki, õppinud, saanud vastunäppe, aga see ongi areng ja see ongi see koht, kus tuleb liikuda samas valdkonnas edasi, aga nö kõrgemalt. Küll aga, ei lähe ma 5. tasemele. Sest see ei anna mulle hetkel midagi ja kui mul see soov on, saan ma sinna minna. Ma tunnen, et ma vajan peale seda tralli ja oma töökohustusi hetke endale.
Lihtsalt. aitäh et olid täpselt selline nagu sa olid ja aitäh, et aitasid voolida minust minu!
Tulles tagasi leina juurde, siis see oli väga raputav sõit. Kuu ajaga muutub su elu kapitaalselt, sa hoiad iga päev hinge kinni ja sa kardad omaenda vanaemaga kohtumist.. Sest sa tead, et temast pole järgi midagi, mis 2 nädalat enne seal käiku oli. Jah, ma elan Raplas ja see kõik oli raskendav teadmine, et ma ei saa olla temaga nii palju kui ma oleksin tahtnud, aga ma tean, et ma olin talle olemas- helistasime, ma käisin, rääkisin, koristasin ja aitasin, ka neil päevil kui ma ei jaksanud püsti seista, Ma võiksin end tampida oma eluvalikute osas, aga ma ei tee seda. Aga nagu vanaisa minekuga, me kõik teadsime viimased 25 aastat, et ta tahab minna, aga tema minek oli nii kiire ja armutu, et siiski tõmbas vaiba alt, vanaemaga tajusin ma seda samuti. Viimased pool aastat oli ta vaiksem, ta ei rääkinud vanaisast enam, ta lihtsalt oli ja hakkas rääkima kuidas ta ei jaksa ja on väsinud, ta kadus oma maailma kui ma ümbepöörasin, siis tuli ta tagasi hetke kui temaga suhtlesin. Jah, me kõik teadsime, aga keegi meist ei olnud selleks valmis. Minu viimane füüsiline mälestus temast oli tema käsi soojendada ja tema otsa ette musi andes. See kuidas vanaema "ära" olles, hetke tuli ja ütles "kui hea ja mõnus tunne see on" See oli hetk, mis mind murdis. Nähes teda selliselt ja täiesti vaikselt.Mõeldes, et millal viimati keegi teda selliselt puudutas... ja eile oma lastega väljas süües, nägin kuidas eakas paar käest kinni hoidis ja see oli ilus ja see oli ka see, mida minu vanaema igatses. Oma mehe kätt ja paitust. Mul on hea meel, et ma oma venna ja vennanaisega käisin seal, kuigi ma ei tahtnud teda selliselt näha otsustasin siiski isa palvel ümber ja läksin. Mul on hea meel, et ma sain teha kõik, et ta oleks rohkem hoitud, sest 30 minutit hiljem helistasin ma kiirabisse ja ta viidi haiglasse ja jäeti sinna hoole alla. Tema eest hoolitseti kõige parimal viisil ja ma leian, et see oli tema jaoks parim viis olla hoitud ja turvalises keskkonnas, mitte kodus, üksi. Rohkem ma seda teemat ei ava, aga need pildid ja mälestused sellest päevast on nagu trauma plaat, mis mind teatud hetkedel üles leiavad ja eks aeg annab arutust. Surm ja sünd on elu osa ja sellega tuleb arvestada. See on ka põhjus, miks ma hindan mälestusi, hetki ja püüan käia võimalikult palju sugulaste ja sõprade sünnipäevadel, Minu jaoks on elus kõige raskem näha inimesi halvas hetkes, sest ma teeks kõik, et neil parem oleks, see oli ja on minu hirm ja ma lihtsalt loodan, et kui kunagi minu minek on, siis oleks see kiire ja valutu.
Ma tegelikult kartsin seda hetke, milles ma olen. Eks ma olen alati kartnud sellist üksindust, milles mu vanaema oli, kui üksi elas ja toimetas, aga täpselt nagu tema, leian ka mina erinevad viisid, tegevused ja asjad, mis mind tegevuses ja rõõmsana hoiavad. Nimelt, mu mees läks puhkusele ja tegelikult on see vajalik ja normaalne ja ma kindlasti ei soovi, et ta peaks seal olles mõtlema ja muretsema kuidas ma hakkama saan...:D Naljakas.. iseseisev naine kardab üksindust, milles ta enamus aega on ja toimetab. See ei ole hirm, see on harjumus ja ma tegelikult arvan, et igale suhtele tuleb kasuks kui kaaslased reisivad või liiguvad eemale, sest harjumusel on suur võim. Mulle tohutult meeldib oma mehega aega veeta jah, on ka neid hetki kus ma tahan üksindust ja hetke endale ja ükskõik kui kuri ma olen, on mulle oluline, et mu külje taga ja kaisus on mu mees, kes lükkab mind paika kui ma nohisema hakkan ja võtab mind kaissu kui uni ärev on, kes kannatab mu sonimisi kui ärevad ajad on ja kes on ajas tõestanud, et on olemas mees, keda ma saan usaldada, kellega ma olen hoitud ja kes on alati olemas ja sammu võrra minust ees. Just nimelt, mis puudutab meie kodu, siis pean piinlikusega teatama, et mu mees on väga aktiivne korra armastaja ja neid hetki mil mul piinlik on, et ma ei jõua või ei jaksa, on ikka väga palju olnud, aga ta ei ole see mees, kes koduseid asju tehes seda pärast nina alla hõõrub või meeldetuletaks, et ta vot tegi seda ja mina lihtsalt tõmbasin hinge, see on oskus ja see on mehelikkus. Igastahes sain ma alates laupäevast tungida kodu hoolitsusse- pesumasin uugas, kuivati ka :D, Samuti koristasin ma põhjalikult ära meie korteri ja järgmiste päevade plaan on enda ja laste riidekapp. Kuna ma otsustasin oma juhtme väljavõtta ja minna öösel sõbrannaga välja, siis oli minu pühapäevane koristus täis ärevust ja peavalu, mil enamik inimesi ilmselt telekat vaataks või magaks, aga ma ei suuda, mulle sellistel päevael meeldiks olla koos oma mehega ja kaisutada, aga kui teda pole, siis pole, seega tegin ma 30 minutilisi unepause ja olin väga produktiivne. Samuti tuli mulle laupäeval õde külla, niiet tegime mängude õhtu ja kui tema tuttu läks, läksin mina Rapla peale, sest mulle meeldib väljas käia ja inimsestega suhelda, aga ma ei ole seda ammu teinud ja ma üldiselt teen selliseid aju väljalülitamisi kord kuus, seega viimane kord oli ikka väga ammu, kui jätta vahele Riia jms, kus me mehega käisime. Igastahes, olen ma siiralt tänulik oma õele, et ta tuli, sest selline esimese õhtu vaikus on kõige hullem, kolmanadal päeval saabub rütm ja no mis seal salata tuleb ta varsti tagasi ja ma loodan, et saab puhata ja ennast laadida, talle kulub see ära. Eilse õhtu veetsime ema ja õega Valtu minispaas ja oi kui mõnna see oli. Lihtsalt olla, liguneda ja lobiseda. Ja tegelikult ma hindan ja naudin seda vaikust, kus lapsed on isa juures ja mees on ära. Selles vaikuses on palju mõttestamisi ja endaga olemist, iseenda kuulamist ja taipamist. Seega praeguseks olen ma selle nukra hetke enda jaoks pööranud positiivseks ja olen tänulik, et mul on võimalus tegeleda enda, enda eksami närvi ja emotsioonidega.
Täna vajas mu õde transporti ja ta andis mulle issi tehtud maailma parimaid ja magusamaid küpsiseid ja noo see oli suur kalli kaugelt ja nii vajalik!
Enda ja oma mehe suhtes olen ma arusaanud, et suhtes peab olema austus. Ma arvan, et see sõna "austus" on lisaks aususele jms üks kõige olulisemaid aluseid. Miks ma seda mainin, sest ma olen kogenud seda nii enda suunas kui ka ise välja andes. Kui me kõik hommikul ärgates iseenedale ütleks:
" Täna ma austan ennast, enda paarilist ja perekonda!" Oleks maailm palju ilusam koht kus elada. Ma ütlen otse, ma pole kindlasti musternäide ja olen olnud iseendaga selles kohas, kellega ma ise samamoodi teed ei jätkaks ja eks see osa tuli ka minu eelmisest elust kaasa, see lihtne harjumus, millele järgi andes sa rikud ja rikud ja rikud. Ma ei tambi ennast selle eest, et ma ei ole olnud endaga heas kohas ja ma ei tambi ennast selle eest, et minuga ei ole käitutud austusega. Sest austus on see, mida ma võibolla oleksin rohkem näha soovinud oma lapsepõlves, teismeeas ja täiskasvanu eas, siiani... Ma ilmselt ei oleks praegu selline pundar enda emotsioonide ja tunnetega ja kogetuga, aga jällegi ma tajun, et kõik on millegi jaoks vajalik. Minu mees õpetas mulle, mis on austus ja mis on suhe ilma austuseta, see oli suhte lõpp, mil ma tajusin, et ma hoolin oma mehest väga ja kui see päriselt läbi on, on maailm tühi ja milleks üldse mida jne.. Eks sellel hetkel olid paljud asjad viltu ja ma mõistan, miks need asjad nii olid, aga ma tänan teda elu lõpuni selle eest, et ta võttis selle julguse näidata, mis on valesti ja näidata kuidas seda muuta. Seega on tema minu suur õpetaja ja meenutaja, et ükskõik kes on sinu kõrval ja sinuga sinu teed kõnnib, sa austad teda. Olgu selleks kes tahes. Ja selle kõigega käib kaasas hea ütelus, mis mul igal hetkel meeles on - käitu teistega nii, nagu sa soovid, et sinuga käitutakse ja seda kõikidega.
Tulles korra tagasi vanaema juurde, siis minus oli üks küsimus. "Miks ta otsustas minna nüüd?" Tema minek tundus mulle nii valel ajal ja valesti ajastatud, aga see ei ole ju mitte kellegi teha. Neid mõtteid lasin ma endas keerata kui voodis nuuksusin ja ennast enesehalesse lükkasin. Tegelikult olen ma talle tänulik, sest tänu koolile ja elukohustustele ma tajun, et tulen sellega võibolla paremini toime kui muul ajal, sest fookus on paigas. Samuti olen ma nii tänulik raamatutele, mida ma ohtralt loen, sest see on viis kuidas oma mõtteid vaigistada ja ennast stressist välja viia. Minu peas on hakanud toimuma taas midagi, mille kohta teadjad ütlevad- kui sa saad sellest unistada, siis sa saad seda teha. Seega ma loon oma peas unistusi kuhu edasi, mis edasi ja see pilt meeldib mulle. Seega ma võtan iga päev väheamlt 30 minutit, et mõelda mis on minu unistused, kuidas ma nendes olen ja toimetan ja ma usun, et need unistused jõuavad minuni. Nähes, mida ma olen endale unistanud, olles selle sees ja sõites sellega tööle, või pannes selga või kasutades, või tehes... on unistustel suur võim. Seega julget unistamist, et kõik mida sa unistad läheks täide ja ära loobu nendest, unista suuremalt ja rohkem! Kui leiad unistused, leiad viisi ja lahendused kuidas nendeni liikuda ja see ongi elu areng. Ma lihtsalt püüan endale kogu aeg meeldetuletada, et rännakut unistusteni tuleks ka nautida, mitte kihutada ja ennast lõhki tõmmata. Asjad, uskumused, unistused jms võtavad aega, õppimist, kogemust ja jõuavad sinuni siis, kui sa oled valmis nendeks! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar