Mu elu on läinud kuidagi kiireks, aga samas nii paika. Ega see lause niisama öeldud ole, et usalda elu ja elu usaldab sind vms. Eks ta oli suur amps, mille ma ettevõtsin. Lahutus, kolimine, lastekasvatamine, ainult iseendale toetumine, töötamine nii vabal suunal kui ka valmistumine uuteks suundadeks ja suve keskpaigas kohutav uudis Tartust, kus selgus, et mu isa on kehvas seisus. See kõik, millest ma olen läbi tulnud ja välja kasvanud on ikka päris suur amps. Ma tänan elu ja end selle kogemuse eest, aga uuesti seda kõike kogeda ja läbi elada. EI TAHA!
Hmmm samal hetkel kukkus alla purk ülevalt korruselt ja ma tänan õnne, et ma õues polnud. See kõik on tõetuseks, et elu hoiab ja see on tõestuseks, et elu on habras ja meist keegi ei tea, mis hetkel me vale sammu teeme või meie aeg lõppeb siin maises kehas. See viimane osa lausest on minu nö viimase poole aasta tagatausta muusika. Kas ma tahan nii elada terve elu? Kas ma elan elu täiel rinnal? Kas see mida ma praegu teen, teeb mind õnnelikuks?
Täna on ka üsna tuuline ja pole ime, et lahtised asjad minema
lendavad, aga siiski on tore mõelda, et see mu kuklas või peas ei maandunud.
Rääkides isast. Siis kogu see (vabandust väljenduse eest) sitt, mida ma viimasel ajal oma nahal tunda olen saanud, pole karvavõrdki nii keeruline kui kogu see teadmatus, kurbus, ootus ja telefoni põrnitsemine, et millal keegi helistab ja ometi mingeid häid uudiseid saadab. Selline pidev lämbumistunne ja kui kogu see õudus intsensiivsemaks läks, oli küll see hetk kus terve pere hingas pinna pealselt. Kuidas me mehe ja tema pojaga linnas käisime ja ma õega telefoni otsas istudes lihtsalt nutsin ja ütlesin, et see ei ole aus! See peab kõik hästi lõppema ja see ei ole lihtsalt võimalik. Kogu selle loo juures, mis oli ja on, võtan ma maha mütsi, nähes seda kui palju toredaid ja häid sõpru ja sugulasi mu isal on. Kuidas teda toetatakse ja aidatakse, lõbustatakse ja ollakse olemas. Jah, tahan ka mina olla 24/7 temaga koos, aga minu elu on Raplas ja selle kõrvalt olen ma isegi usinalt sinna kanti jõudnud.
Ma kindlasti ei räägi avali, mis juhtus ja mis toimub, aga kuna see on mu blogi, siis võiks väike märge selle kõige kohta olla, kuidas me kõik jälle kokku saime ja lõime.
Kogu selle olukorra kõrval, unetud ööd ja hirmuga tulevikku vaatamise osas, soovitan ma ikka jälle olla olemas ja öelda oma lähedastele neid asju, mida sa tunned ja mõtled ja teha tahad. Sest ühel hetkel võib olla liiga hilja. Minu ja mu isa suhe on olnud selline praktiline pigem. Me oleme aidanud üksteist, tema on andnud nõu ja alati olnud olemas kui teda vajan. Kui esimene armastus tegi haiget, kui depressioon ja ärevus võttis võimust ja ma ei suutnud näha ühtegi ilusat värvi siin ilmas jne.
Nüüd ise, olla tema kõrval ja teada, et sa ei saa teda mitte kuidagi füüsilises osas aidata. Ega ka tema ju toona ei saanud. Ta oli mul lihtsalt olemas, andis oma rinna kus nutta ja andis lootuse, et kõik saab korda. Täpselt seda sama püüan maka talle pakkuda ja anda.
Kogu selle õõva kõrval unustad sa ära kõik need valud, nõmedalt käitumised jms, mis lahkumineku jms juurde kuuluvad. See kõik on lihtsalt nii tühine.
Jah, ma tunnen, et olen teinud korraliku sammu täiskasvanuks saamise osas, või siis pigem enda eest vastutamise osas. See hetk, kui ma hambad ristis otsustasin, et maksku, mis maksab. Lahkun ühiselt ehitatud talust kakskätt taskus ja ehitan end uuesti üles. Ja mul polegi seda vara vaja. Sest olen ju ammu kuulnud väljendit, et kui koged seda hetke kus sul pole midagi, siis saab uus ja parem sinu juurde jõuda. Kui palju hirme ja kõhklusi, aga samas teadmisi, et no matter what! I can make it! Lase lihtsalt elul head asjad ja võimalused enda juurde tulla.
Ma vaatan ennast ja mõtlen, et ma olen saavutanud rahu. Minu elust on ära kadunud ärevus ja vähenenud ülemõtlemine, samuti on mu elust ära kadunud kõik sõbrannad, kes draamat keerutasid. Ma olen rahus ja ma ei igatse mitte ühtegi neist, sest ma tean, et kui vana on läinud, on ruumi tulla uutel asjadel ja inimestel.
Ma õpin puhastusteenindust eripuhastussuunal. Ma teen seda ülima huviga ja lasen endal olla täiesti rumal ja alguses tagasi. Sest see on viis saamaks parimat haridust ja kogemust sel teel.
Samuti on mul ujumise algõpe läbitud, mis annab mulle jällegi tõestust, et kui sa midagi väga soovid, siis see jõuab sinuni kui sa natukenegi pingutad ja endasse usud. Sel teekonnal olen ma maha jätnud sotsiaalärevuse ja ma naudin jälle olemist enda rollis, see kes ma olin aastaid tagasi, aga parema, kogenenuna ja teadlikumana.
Lisaks kõigele virrvarrile kolisin ma oma mehega kokku. Ca 3 päevaga. Vot see oli tempo. Kuna mu teine pool läks tööreisile, siis oli ajaline piirang. Kõik sai orgunnitud ja kõik toimis ja toimib nii nagu pidi ja peab. Seega minul on nüüd see nädal selline üksinda sisseelamine jakohanemine uues kodus kui v.a 3 last! 😁 See välja ja sissekolimine oli õudus kuubis. Ma suhtlen oma eksmehega jätkuvalt, seega kui ma öösel 00.30 lõpetasin oma eelmise korteri puhastuse, siis puhastuteenindajana sa ju tead, et sa ei lähe oma tööd dušhinurka nullima, seega nii ma öösel oma eksmehe ja oma eks koju sõitsin, et keemia oma kehalt maha saada enne tuttu keeramist. Ise muiates, et oh jahh.. elu on kummaline, aga no mis sa teed. Olgu siinkohal öeldud, et teda ei olnud kodus.
Üldse olen ma oma endise elu ja valuga (loodetavasti )lõpparve teinud. Miks ma mütlen loodetavasti, sest elu ja kogemused on näidanud, et mingitel hetkedel meid elu teatud varjud ikka jälitavad. Olgu selleks mõni kõhklus või arvamus enda või teiste kohta vms. Olles elanud ca 13 aastat ühe inimesega koos, kinnistuvad teatud uskumused ja arvamused nii enda kui elu suhtes, mida on üpris huvitav murdma hakata. Selles osas on mul vedanud. Mu kõrval on minus vanem, rahulikum, intelligentne ja sümpaatne inimene, kes kogu selle jama kõrval oli alati olemas. EI kiirustanud meid kokku kolima ja andis lastele ruumi kohaneda ja tutvuda uue inimesega ja vastupidi. Selle sama inimesega on lihtsalt imeline suhelda. Ma võin rääkida kõikidest hirmudest, muredest ilma häbita. Meil pole olnud ühtegi tüli, sest me ennetame neid ja suhteleme pidevalt ja no neid kõhklusi ja hirme ja minema jooksmise tundeid on mul ikka omajagu olnud. Ikka on ta minuga ja hinfab ja näeb mind sellisena ja paremana kui ma olen. Ma ei tea kas ma olen ainus, kes vahest mõtleb, et mida teinepool minus näeb vms? Njaa, see on üks osa ja vari minu eelmisest/dest eludest, mida ma ei ole valmis avali jagama. Selle kohta on üks hea lause, aga ka seda ma ei jaga. Ma arvan, et käes on aeg, kus enesehala jätta eelmisesse aega ja nautida seda kes ja kus ma olen ja uinitada ja olla fooksuses sellest kuhu ma soovin jõuda ja seda kõike koos nendega, kes olid mu kõrval, hoidsid mind elus ja eelkõige tänud mulle, et ma vastupidasin ja seisan, hetkel küll istun siin ooteruumis kus mu mazdat nokitsetakse ja ma ei näe ühtegi põhjust, miks nuriseda.
Elu on täpselt nii ilus kui ilusana me seda näeme ja mõnda ilusat asja me ikka oskame ju igas päevas näha! :)
Sain oma uue dokumendi ka kätte, alumine on siis praegune ja ülemine tehtud mõnda aega tagasi.
Pole ehedamat näidet kui see, mis siin kajastub.
Kui panna fookus iseenda peale ja teha tööd nii vaimse kui füüsilise keha ja olemusega, siis tulemuseks on särav, enesekindel ja elule avatud inimene.
Ma üldiselt olen hakanud tajuma ka seda, et mul ei ole vaja olla kogu aeg instagrammi pildis. Ma tajun ka seda, et kellegi arvamus pole mulle enam oluline. See on see osa millest ma välja kasvasin. Kõige suurem arvamuse ja hinnangu andja oled sa ise iseendale. Jah, ma tajun, et ma olen iseenda vastu üsna kuri ja õel olnud, eks me kõik oleme olnud teatud eluperioodidel. Jah, ma nõuan endal üsna palju kui ma ennast treenin ja 5x nädalas ei ole väike koormus kehale. Samuti tunnen ja suhtlen iseendaga pidevalt, et kas ma tunnen väsimust ja kui keha ei jaksa või mingi väike tõbi ala nagu kurgu paha mis mul hetkel on, siis ma tean, et mõne koha pealt ma pean tagasi tõmbama.Mu päevade plaani peab nüüd mahtuma ka treeningud teiste ehk laste ja täiskasvanutega ja lisaks on vaja reklaam valmis teha, siis hetkel on see arusaadav selle kõige kõrval, et ma lihtsalt olen natuke väsinud ja nii ma endale ütlesin, et mul ei ole kiiret kuskile ja praegustele lastele ja nende vanematele andsin teada, et treeningud hakkavad uuel nädalal ja nagu ikka, elu hoiab ja juhatab, siis nagu palutud sain ka täna basseini broneeringu ajad, mis kinnitab seda, et mu plaanid on kooskõlas ülemiste jõududega vms.
Samuti mazdat hoolduses oodates saatsin ära oma kodutöö viimase osa, ehk siis enda trenni läbiviimise kokkuvõtte ja analüüsi ja nii maandus mu postkasti ka tunnistus. Samuti algavad novembris nö ujumistreeneri taseme eksami läbimiseks koolitused. Seega see siin on üks osa minu plaanis ja järgmisel aastal ka järgmine tase. Sama kehtib ka puhastusteenindusega. Üks lõputu tasemete tagaajamine. Aga ma ei vingu. Mul on eesmärgid ja sihid ja nende poole ma sammun. Olen nende üle mega õnnelik ja tänulik, teades, et aastaid ei saanud ma üldse aru, miks ma milleks olen ja mida teen, nüüd saan ma täpselt aru, et see kõik oli nö eelmäng ja ettevalmistus praeguseks
.
Jah! Ma olen tubli, piisav, vägev ja võimas!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar