Minu jaoks on kogu selle aja vältel olnud kaks põhilist muret/hirmu, millega ma olen nö pidanud silmitsi seisma ja toime tulema. Püüan olla oma blogis aus, ma kindlasti ei soovi haletsust, sest endast mul enam hale ei ole, pigem uhke ja kindlasti soovin ma jagada oma kogemusi selleks, et kellegil oleks teadmine, et ta ei ole selles üksi. Niisiis, minu kaks suurt hirmu viimase kolme aasta jooksul on olnud- 1. üksi olemine. 2. suures seltskonnas, kontserdil, simmanil, laadal, sünnipäeval olemine, võõraste inimestega ja üksi. Varasemalt ei ole mul eelmainitud hirmudega probleeme olnud, minu puhul olid need pigem ägedad ja vajalikud hetked. Ma olen enda sees igale olukorrale leidnud lahenudse. Pigem siis hirmule. Kui on lahendus ja ettekujutus sellest,et midagi ei juhtu ja kui juhtub, on mul inimesed, kes mind kokku korjavad või kellele alati loota saan. Midagi sellist, mida ma oma peas endale ettekujutanud olen, ei ole eales juhtunud, sest ma isiklikult arvan,et need mõtted ja hirmud ongi need, mis mind ja minusuguseid selles hetkes ja emotsioonis kinni hoiavad. Vastutus kogu oma elu ja kogu oma oleku ees võib tunduda küllaltki suur. Vastutada enda heaolu ja harmoonia eest, kui see tundub lõputu unistus ja soov, vastutada oma töö ja kvaliteedi eest, et kõik oleks rahul k.a mina ise, vastutada selle eest, et lapsed oleks söönud, riides, kammitud, rõõmsad ja lõbustatud ja eelkõige armastatud.
See mõte ja teadmine, et minu kätes on kahe lapse tulevik ja soov tagada neile kõik, mida minul polnud, hetked, mida mina ei saanud ja tagada neile teadmised,et nad on alati olnud armastatud ja vajatud. Usun,et see on iga vanema soov ja proovikivi, aga elu on areng. Me kõik eksime ja kõik püüame parimat, isegi kui alati ei kuku asjad välja nii nagu soovid, on ju võimalus kõike heastada, niikaua kui sa elad ja oled. Ma ei väida, et ma olen parim ema, ma ei väida, et mu nägu on koguaeg naerul, et minus ongi rahu ja harmoonia ja kõik sujub. Vastupidi, ma tunnen end mõni hetk läbikukkununa ja väikese sütikuga inimesena. Ma hindan alati seda võimalust, et kui mõni hetk läheb hääletoon kõrgemaks ja ma ei oska ennast nii väljendada nagu ma sooviks, ideaalis... siis on mul võimalus analüüsida antud olukorda ja vabandada, just nimelt vabandada selle eest, et ma olin kellegi suhtes ülekohtune, või ma sain asjadest valesti aru, või ma lihtsalt, lihtsa inimesena reageerisin üle. Sellist käitumist ja seletamist oleksin ma ka enda suhtes oodanud minevikus. Sellised hetked ja emotsioonid, lahendamata olukordest jäävad saatma, mind küll. Ma arvan, et ma ei oleks selles hetkes ka osaliselt siis, kui ma oleksin osanud oma emotsioone väiksena paremini väljendada. Tean, et toona ja sellel ajal ei olnudki kombeks lastele öelda, et "ma armastan sind" vähemalt 2 korda päevas, ei olnud kombeks lasta emotsioonidel tulla ja minna ja läbi selle saada aru, et iga emotsioon on normaalne ja me võime neid tunda ja läbi selle kasvada tugevateks, just siis vaimselt tugevateks inimesteks. Mina, aga kasvasin kinniseks inimeseks, Kes nuttis alles siis, kui hing väga haige oli. Minu elus oli ka toona, alates 13 eluaastal aeg, millest pilte ma ei suuda siiani vaadata. Sest hing oli haige ja endaga kaasas kanda kõige mustemaid aegu ja nendega mitte tegeleda, oli ühe tüdruku jaoks natuke palju. See kõik on nii seletamatult raske, armastada ennast sellisena nagu sa oled ja tegelikult ma peaksingi seda tegema, aga mõne asja ja emotsiooniga elus, ei ole nii kerge kui sa loodaksid ja tahaksid ja kõik lahendamata olukorrad ja välja laskmata emotsioonid talletuvad meis endis, mis tulevikus siis kas haigusena või veana keres välja lööb, k.a minul praegu. Raskete aegadega toime tulekuks on mul läbi aegade olnud imeline nipp, selleks on muusika ja klaveri mängimine, see on see mis aitab emotsioone vabastada ja minul siis nö vajalik teraapia osa. Laulmine on meie suguvõsas olnud ajast aega ja ilmselt ka tänu sellele see mind ka terve elu saadab, nii samuti on muusika saatnud ka mu õdesid ja vendi ja alati on hea saada kokku ja laulda neid vanu häid ühislaule. Muusika kuulamise ja laulmise juurde käis mul vanasti ja ka nüüd jalutamine looduses. See on üli vabastav ja vajalik rasketel hetkedel. Lisaks muud loomingulised tegevused, minu puhul näiteks kudumine, lugemine,joonistamine jne.
Üldiselt olen ma terve elu nö üksik hunt olnud. Pigem kodune, looduses avastav ja üksindust nautiv. Mulle on oluline, et mul oleks paar head sõbrannat kellega aeg-ajalt kohvitada, aga siis on jälle aeg urgu või endasse tõmbuda. Olen kasvanud maal metsade ja põldude vahel, seega ei ole minu jaoks ükski töö väga konti murdev olnud. Lisaks on kodus nokitsemine ja toimetamine minu jaoks üsna laadiv ja vajalik tegevus. Oma kodu oleme koos mehega koos renoveerinud, alustades lammutamisega ja lõpetades tapeedi panekuga. Ma küll ei oska 100 protsenti nii nagu üks korralik ehitaja, aga oma mehe kõrvalt olen ma väga suure teadmiste pagasi saanud. Meie majas ei ole kunagi seda, et on meeste töö või naiste töö, kui süüa on vaja, võib ka mees teha, kui puid on vaja, võin ma ka need ise tuua. Üldiselt tunnen ma, et sügava enesesse vaatlemise ja teraapiate käigus olen ma saanud tagasi selle rahu. Kulgeda nii nagu keha ja vaim nõuab. Kodus üksi ja lastega olla on nüüd taas väga meeldiv ja nii palju on teha,aga vahest kohe üldse ei viitsi. Täna oli mul selline korralik "ei viitsi" päev. Muidu varasemalt ärevusega maadeldes ma endale selliseid päevi ja hetki ei lubanud, koguaeg nagu orav rattal, nüüd ja täna ma seda nautisin ja naudin väga. Ärkasin mehe äratuse peale 7 paiku ja ülejäänud päev kella 14ni ma lihtsalt kulgesin. Muidugi on mul seoses kaalu alandusega vahvad selja ja jala valud, mis on tingitud selja kõverusest, mis tekkisid ilmselt peale kaalulangetust, seega ma püüan nüüd endale rohkem aega anda ja venitusi teha nii palju kui võimalik. Hommikul ärgates tervitas mind ka taas munasarja valu, nimelt on mul seal verevalum, mille põhjust ma täpselt ei tea, aga üks väidetav põhjus on ovulatsiooni häire, raviks määrati beebipillid, et kehal jääks ovukas ja valulikud päevad ära. Ma ütlen ausalt,et mulle ei meeldi neid tablette võtta, aga antud hetkel ei näe ma ka muud lahendust, sest muid lahendusi mul väga ei ole. Hormoon kui selline mu kehale ei sobi ja mulle ei meeldi need kõrvalnähud, aga arsti käest sain lahjad minibillid, seega närin need lõpuni ja siis võtan taas ühendust. EI ole meeldiv, kohe üldse ei ole meeldiv olla 2 nädalat vahest ka rohkem valudes. Hommikuti on hull, päeva jooksul läheb kergemaks, aga sellist tunnet, et ma nüüd oma munasarja ei tunne, vähemalt 2 nädala jooksul ei ole. Üsna painav ja tüütu, aga mis teha, ju ka seda kogemust on mulle vaja ja selle nö rikke tulekut ennustas mulle üks massöör kunagi, et kui ma oma muredega ei tegele ja välja ei lase,siis see tekib ja seda oli ka juba siis tunda. Seega ma vedelesin täna üsna pikalt, kord tiktokis, siis kududes ja siis üles tõustes ja lõunale suundumas. Maja kütsin hommikul soojaks ja nõud lappasin enne lõunat koos lapsega ära, et õhtuks nõude merd ei jääks. Meie majas ei lõpe ealeski vist need mustad nõud ja mustad riided, selline lõputu ring on, oled juba lõpetanud ja siis alustad otsast peale. Vähemalt ei pea ma kumbagi varjanti käsitsi pesema ja see on 21. sajandi luksus ju küll :D. Lubasin endal olla jah laisk, sest eile koristasin oma maja põhjalikult ära,aga antud hetkel seda enam väga näha ei ole- kellel on lapsed, need saavad aru. Palju ma laiselda ikka t saan,homme ja ülehomme olen taas rakkus, seega tark ei torma ja võtab selle aja tänases. Naljakas ongi just see, et kui sa oled otsustanud(minul vähemalt), et tuleb lahja päev, siis su keha ka otsustas nii ja terve päev kulgedki zombi sammul,väsinuna ja nagu kergelt pilves. Eile käisime lastega ilusat päikest Seli terviserajal nautimas, täna käisin algavat lumesadu Pakamäel lastega kelgutades nautimas. Mille käigus ma mäest puu suunas vuhiseva poja kinni püüdes ka oma parema pöidla välja väänasin, algul kahtlustasin murdu, aga ei seda mulle ei anta,paistes pole ja röökima ei aja :D. 30 aastat ja mitte ühtegi murdu, ainult põrutuste meri :D.Seega kodus on hea olla, aga kodust välja saada on ka väga mõnus.
Selil said lapsed esimese koha, nali! Võinohh, nad on alati kõiges esimesed, või number 1 :D
Väiksena veeti mind ja mu õdesid palju kontserditele, näidenditele ja silmaringi avardavatele üritustele.
Seega pean ma väga palju lugu sellistest meelelahutus viisidest. Minu jaoks 2-3 aastat tagasi välja minek tähendas ca nädal aega marineerimist enda sees, ülemõtlemist ja kollide ettekujutamist seal, kus neid ei olnud. Selleks hetkeks kui sammud välja sean, on kõik hirmud ületatud ja hirmudest nii kõrini, et tulgu mis tuleb, aga nüüd on minek. Tegelikult tulebki väljas käia ja meelt lahutada, sest siis sa tõestad endale, et sa suudad seda ja su hirmud on alusetud. Järgmine kord samas olukorras on oluliselt kergem. Võin julgelt öelda, et ükski meelelahutus mul 3 aasta jooksul oma "kollide" pärast ära jäänud ei ole. Mul on lihtsalt nii ägedad inimesed kõrval, et nendega koos ei saakski midagi halba juhtuda, vaid vägevaid ja unustamatuid hetki terveks eluks meenutamiseks tekitada.
Haapsalus " Mida mehed päriselt või tegelikult? tahavad" vaatamas/kuulamas. Seda sai kaks korda näha, esimene kord oli parem, sest ükski nali ei kesta igavesti :)
Lisaks sellele,et ma ei ole endale midagi keelanud, seda ei tohigi. Olen ma lugenud väga palju oma seisundi kohta ja kuulanud ka erinevaid allikaid. Enne seda kui ma teadlikult kaalu alandama hakkasin kuulasin ma youtubist ärevuse kohta. Kui mõni hetk tunded üle pea, siis koduste toimetuste kõrvale väga sügavad mõtted kuluvad minu puhul alati ära. Seal siis räägiti seda, et nr 1- vähenda kohvi joomist. Mina, kes ma päeva jooksul 3 kohvi joon.. nali vä? Nii ma langesin esialgu ühele kohvile päevas ja nüüdseks ei vaja ma ka seda ühte enam. Olen nüüd mõned korrad proovinud ja see ei ole tundunud hiljem hea mõttena, sest ärevus on kohe platsis. Mitte ärevus, vaid selline veider tunne, et nagu ei oska olla, raske südame tunne ja peale seda tunnet meeletu väsimus. Seoses allergiaga ma ei joonud kohvi üldse ja selle kolme nädalaga harjus mu keha ilma ära, nii et praegusel hetkel ärkan ma soolavee ja rohelise teega söögi kõrvale. Uskumatu, aga see sool seal vees tõmbab päeva korralikult tööle ja kui sa sinna veel kohvi lajatad, siis on korras, ühe korra proovisin, enam ei taha :D. 2. Toitumine, see on nüüd paigas ja mina isiklikult oma uue rütmiga väga rahul. 3. Vesi! Mina joon seda päeva jooksul umbes 3x0.6 liitrit, rahulikumatel päevadel ca 2. Regulaarne magamamineku aeg iga päev k.a nädalavahetusel ja unetunde 7-8. Mis on minu puhul huvitav tähelepanek, et ma ei peagi magama 9h nagu vanasti,et olla puhanud, minu max unetunnid on 8, 9 h tekitab mulle väsimust ja zombi olekut. Ma nüüd teen siia kaalualanduse ja päeva rütmi paika saamise reklaami- ma olin ca 2 aastat nagu liikuv zombi, neid päevi kui ma reibas terve päeva suutsin olla oli väga vähe, nüüd olen zombi siis kui rutiini pole ja laisk päev on. Nädalavahetusel olen oma magama minekut natuke edasi lükanud, aga nädala sees maandun voodisse enne 23, vahest juhtub, et uni murrab ka varem. Uinumisega mul halvasti ei ole, 4-5 minutit ja unes, seega olen ma oma une ka korda saanud, looduslikul viisil.
Lõpetuseks siia ei oskagi ma muud öelda, kui et luba endal tunda oma emotsioone. See on üks huvitav teekond, Kuula end ja kuula oma keha ja lähtu sellest, mida sisetunne ütleb. Mind viib see alati võiduni :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar