Kell on täpselt 5.00 hommikul, ma ärkan selle peale, et mu süda peksab/taob, selg on märg ja mind valdab tunne, et ma kohe suren ära. Tõusen voodist, võtan xanaxi ja lähen magama tagasi, sest siis kui ma uuesti ärkan, algab päev.
Lähen algusesse tagasi, kus ma kogesin taltsutamatut ärevust ja paanika hooge. Kõik algas sellest, et ma ei jaksanud enam peavalu tablette närida. Ma sõin neid nagu herneid. Iga päev algas ibukaga ja vahest kulus neid ca 3 tki päevas ja nii aastaid. Toona ei olnud mul tarka sõbrannat, kes oleks öelnud, et ibukal ongi selline mõju, et sa nö jääd sõltuvusse ja siis hakkab peavalu ise tekkima ja ketradki oma plaati nii kaua, kuni magu enam ei jaksa ja siis lisandub kõhulahtisus. Peale selle,et ma ennast enam hästi ei tundnud, mainis ka abikaasa, et liiale ei lähe või? Sai otsus tehtud, lähen perearstile, kes siis suunab mind edasi kuhu vaja. Prearst saatis mind Tallinnasse neuroloogi juurde, kus tehti esmane uuring- nõelaga torgiti kere läbi, ilmselt et kontrollida kas närvid töötavad nii nagu peab, või noh ma ei tea. Edasi saadeti mind kompuutertomograafiasse, et saada üldine pilt minu sisemusest ja, et mul ei oleks mingeid kasvajaid, mis peavalu ehk migreeni tekitavad ja ei olnudki. Neuroloog kirjutas mulle ka antidepressandid ja tema sõnad olid: "Need on nii lahjad, et need ei tee sulle midagi!". Hakkasin siis neid mitte midagi tegevaid tablette võtma, esialgu pool tableti õhtul ja kahe nädala pärast terve tablett. Käisin ära ka sõbranna juubelil ja pärast juubelit, umbes 6. jaanuaril 2019 olin oma köögis, tegin süüa ja tunnen,et midagi on väga valesti. Selline tunne,et maailm variseb kohe kokku ja see ei läinud paremaks. Jooksin õue ukse peale värsket õhku hingama ja helistasin õele ja küsisin, et kas ta ka midagi sellist kogenud on. Ärevus ei kadunud, ärevus läks hullemaks, päev päevalt tundsin ennast aina hullemini. Lisaks tekkisid mingid veidrad mõtted ja pildid, mille kustutamiseks ja minema laskmiseks võttis oma hea aasta. Praegu tagasi vaadates olin ma täpselt sellises olukorras, kus mõtted elasid minu eest. Tuli mõni kohutav mõte ja ma arvasin, et see läheb täide, see omakorda tekitas minus ärevust ja ärevus kulmineerus taas paanikaks nö sundmõtted. Ad-d viskasin nurka/ahju, sest need mind ju katki tegid ja neid ei tohi kasutada.. teadmata, et neid ei tohi päeva pealt lõpetada. Mida aeg edasi seda hullemaks läks. Minu elus oli selline periood, kus dr google andis lootust, et üks päev läheb paremaks. Aeg kus ma ei julgenud tuleviku plaane teha, sest kartsin, et ma ei ela nendeni, aeg kus ma ei usaldnud ennast üldse. Olin nagu katkine hing/pärdik, kellel oli enda kehas väga raske olla. Seega läksin ma uuesti perearstile, kes mulle abi ei andnud ja soovitas pöörduda Tallinnasse taas, aga seekord siis Paldiski mnt-le, ehk siis hullumajja. Seal ma siis istusin, läbi pisarate suhtlesin äiga ja lootes, et nüüd saab kõik korda ja rahu minus tuleb tagasi. Kabinetis selgus, et mul ei ole sinna asja, otsa vaadates täitsa terve inimene ja palun helista nüüd siin ja kohe oma perearstile, kes peab sinuga tegelema, mitte siia saatma. Kõnes olles pereõega, rääkis kohalik arst mida ta asjast arvab ja üsna kohkunud õde kirjutas hetkega mulle mingid uued rohud. Läksin autosse tagasi, kus mind ootas mu mees ja suundusime apteeki, kus ma siis oma rohud välja ostsin(hiljem selgus,et uued antidepressandid). Pärast tabletti saabus rahu, nagu reaalne puhkus. Jõudsime koju ja ma lihtsalt maandusin voodisse unne ja nii kuradi hea oli. Võtsin neid tablette ja tundsin,et jah need aitavad, aga selline suva tunne ja emotsioone ei olnud. Nagu üldse. Seekord suhtlesin emaga, kes suunas mind oma tuttava arsti vastuvõtule ja nii me koos sinna sõitsime. Seekord ei tahtnud ma midagi valesti teha, tahtsin lihtsalt vana ennast tagasi saada. Sain raviskeemi, rahustid ja teadmise kuidas nendest tablettidest võõrduda, liskaks kirjutas mulle ka üsna kangeid unerohtusid, et ma saaksin öösel rahulikult magada. Magasingi rahulikult,aga nii kui mõju kadus, oli ka silm lahti(umbes 6 h), siis panin arvutist meditatsiooni mängima ja võtsin xanaxi sisse. Mina kes ma terve elu olen kuld tuduja olnud nii enne kui pärast depressiooni. Päevasel ajal käisin meeletult palju jalutamas, sõin, sest pidin sööma, aga isu ei olnud. Kuulasin muusikat, jõin teed ja olin isa juures maal need 2 võõrutus nädalat, töölt võtsin haiguslehe, sest ilmselgelt noortega sellisel hetkel väga ei tööta, sest toona olin noorsootöötaja.
See pilt on tehtud selle aja alguse, kui hakkasin ennast võõrutama keemiast.
Elasin 2 nädalat oma isa juures, lapsepõlve kodus. Enne sinna minekut käisin ma Eesti ühe tuntud nõia eraseansil, kes siis aitas valu endast välja saada ja andis edaspidiseid soovitusi. Mis mind isiklikult aitasid ja siiani aitavad. St prioriteet sellises olukorras on jalutamine ja liikumine värskes õhus ja 10 päeva üksindust, et vaadata endasse, see osa oli kõige raskem. Olla üksi endaga, kui ma ennast ei usalda?
Tagasi Raplasse tulles panin paika endale rutiini, see on ka üks väga vajalik osa sinust,kui sa oled nö vaimselt terve ja siis kui sa pole. Hommikul endiselt pärast xanaxi võtmist magatud, lapsed laiali ja ise ujulasse ujuma. Isa tegi mulle ujumiseks kava, kuna olen oma elust ca 10 aastat ujunud ja peaaegu ka Tartu meister olnud, st nipa napa jäi puudu viitsimisest, siis oli see ainuke sportimis viis, mis mind aitas. Rahulik hingamine iseendaga hommikuti 45 minutit. Peale seda hommikusöök ja siis jalutama jne. Tööl käisin ka jälle, sest ei saa ju igavesti koju jääda. Tööl käies sai selgeks, et see amet ei ole mulle. Ma ei oska isegi öelda, mis selles mind häiris, aga lihtsalt oli tunne,et see on nii ammendunud. Ülikoolist tulin ära, sest enda olukorras ei oleks ma end ettekujutanud õppides - kui tuleb ärevus/paanika.. mis siis saab? Seega tulin ülikoolist ära. tulin töölt ära, see tunne oli pigem kergendav, mitte süümekaid tekitav. Olin kodune ja hakkasin mõtlema, et mis edasi saab, mida ma teha saaksin/tahaksin ja siis jäi ühes grupist facebookis silma ühe naise soovitus, mis ilmselt kajab minus elu lõpuni- "Hakka ettevõtjaks, tee oma asja, siis ei ole sul aega lollustega oma peas tegeleda!" Samal hetkel jõudsin lõpuks teadmiseni, kes ma tahan olla. Tahan aidata inimesi, kes ise selleks suutelised pole nt pensionäärid. Esialgu võtsin vastu kõik mida pakuti, Aitasin vutitalus vuttide eest hoolitseda, niitsin muru, trimmerdasin hoove, aitasin rohida, värvisin maju ja vajadusel olin ka abiks taludes, nö hoidja kui peremehed/perenaised ära olid. Hobustega kogemus oli mul olemas, sest hobustega olen tegelenud niikaua kui ennast mäletan. Lõpuks jõudsin ma välja kodukoristuseni. Leidsin, et see on see millega tegeleda tahan. Hakkasin omalkäel õppima, uurima ja katsetama nii kodus, kui tööl. Soovin siiralt tänada kõiki neid kliente, kes mind usaldadasid ja avasüli vastuvõtsid ja kiitussõnu jagasid. Sellisel perioodil, kus sa vaimselt lost oled, on oluline teada, et sa oled vajalik. Seega sai minu tööst minu teraapia. Mõtted mujal, palju toimetamisi ja õhtuks läbi nagu Läti raha ja tõesti, kõik sujus.
Vahest mõtlen, et miks ma üles ei ole märkinud, kui palju minu käest erinevaid kodusid läbi käinud on. See oleks ilmselt väga utoopiline number.
Kõige olulisem on aru saada, et depressioon ei ole tunne "täna on masekas", derp. on vaimselt väga raske olukord, kus mõned lähevad tablettide teed ja mõned otsustavad ise ennast korda teha ja mõned valivad suitsiidi. Siinkohal tänan kindlasti oma isa, kes on ka midagi sellist kogenud ja vestlused temaga toona andsid kindluse, et ma ei hakka hulluks minema, mõtteid on väga palju, need tulevad ja lähevad. Üldiselt oli ta terve aeg olemas, hoidis ja kallistas kui mul järjekordne paanika tuli nutu hoogudega, aitas ja toetas nii kuidas oskas. Aitäh, isa! <3
Soovin tänada ka kindlasti oma meest, kes võttis ohjad enda kätte kui oli vaja ja orgunnis kõik nii, et ma saaksin katki olla. Veel tänan ma oma ema, kes oli alati ühe kõne kaugusel ja aitas mind väga palju sellises olukorras lahenduse leidmiseks. Depr oleva inimese jaoks on alati oluline teada, et ta ei ole üksi, juhul kui tal on abi vaja, on tal alati keegi, kes olemas on. Aitäh!
Kuidas ma siis olen jõudnud siia punkti kus ma olen? Rahu ja rõõm, üksinduse ja vaikuse armastaja.
Ma tegin oma sõprade seas teadlikku valiku. Ma jätsin enda kõrvale need inimesed, kes mind toitsid positiivusega ja rõõmuga. Lihtsalt ei jaksanud tegleda kellegi teiste probleemide ja negatiivsustega. Kui sa oled vaimselt tühi, siis pole sealt enam ka midagi anda/võtta. Elu on näidanud, et kui lased kellegil või millegil minna, tuleb uus ja parem. Samuti olen suhtunud oma töösse -kui keegi on soovinud minna või siiski teenust ei soovi, siis las läheb, tuleb uus ja veel parem ja nii on. Lasin mõnel inimesel minna ja ma sain endale elus esimest korda päris sõbrannad, kes on kõik kogenud seda, mida mina ja kellele ma saan ka öösiti helistada kui midagi peaks olema ja kes reaalselt tunnevad ka huvi kuidas minul läheb.
Esimene ingel minu kõrvale tuli poja endistest lasteaiast,meie lapsed käsisid ühes rühmas. Aeda vahetasin, sest tüdruk läks kooli ja kuna kool ja lasteaed on samas majas sain koha ka pojale. Üks parimaid otsuseid mu elus. Lapsed rõõmsad ja mina ka, sest suhtumine seal majas on nii õige ja nii paigas. Aga siiski esimene ingel tuli ise ja sellist inglit on raske sõnadesse panna. Kui soovite enda kõrvale abivalmist, ilusat, heatahtlikku ja hoolivat inimest, keda saab 100 % usaldada, siis vot tema on see. Meie vahelt jooksis korra ka must kass läbi, aga kuna see kass on nüüd kadund, siis meie oleme ikka koos ja üksteise jaoks olemas :) Aitähh, et oled! <3
Järgmine ingel, ehk sõbrants sattus minu teele, kui otsisin endale abilist ja leidsin ta oma ema juurest. Suvistel perioodidel oli tööd rohkem ja üksi ei jakasanud. Esialgu käisime koos tööl, lobisesime ja nii koos tiksudes ja suheldes me ühise keele leidsime ja siiani suhtleme. Minu sõbrannadel ja mul on üks ühine joon. Me ei jaksa kogu aeg suhelda, me võime nädalaid ja kuid mitte suhelda, aga meis on alati teadmine, et kõik on okei. Me oleme selles osas lihtsalt nii sarnased ja siis on taas suhtlemisel suurem rõõm :) Aitähh sulle kallis sõbranna, et oled alati olemas ja ootad mind kohvile :)
Lisaks tööle ja igapäevasele rutiiniline, sugulastele ja sõbrannadele aitas mind suurtest aukudest ja ravimitest k.a retseptiga rahustid, unerohud võõrduda looduslikud rahustid, nii apteegi omad kui ka ökopoodide omad. Mul kodus siiani korralik ladu, mida ma ei kasuta, aga raha on kulutatud ja las nemad siis olla. Tänan südamest võimalust kasutada/kuulata youtubist meditatsioone, need aitasid alati enne pingelisi hetki ja ärevust oma kehasse rahu tuua. Lisaks aitas mind meeletult hästi erinevad sisuloojad ja teadjad, kes küll inglise keeles rääkisid, aga seletasid ärevuse olemuse ehks siis emotsiooni põhjuse, kuidas iga päevaselt toime tulla ja kuidas ennast aidata. Mul oli ka selliseid hetki, kus ma poes ei suutnud käia, sest arvasin, et kõik vaatavad mind veidralt ja kui midagi peaks juhtuma a`la, et minestan, mis siis saab? Sellises olukorras panin endale telefoni taskusse, et kui midagi juhtubki, siis helistan mehele ja kõik saab korda. See andis siis nö turvatunde. Lisaks aitas mind ka kohalik psühholoog Raplas, kelle juures ma käsisin ja rääkisin kõigest ja kes andis mulle väga head nõu ja kes samuti ise on ka samas olukorras olnud. Seega soovitan kõigil, kes antud olukorras on, käia ka nö neutraalse ja proffesionaali juures rääkimas, perearsti kaudu täiesti tasuta saadav abi. Käisin ja püüan ka kindlasti end uuesti massaazi viia regulaarsemalt. Üli hea ja oluline on lasta ennast läbi mudida ja end lihtsalt hellitada. See pöörane vabastus ja lõõgastustunne on imeline! Vaikselt sain oma rahu tagasi, aga siiski oli midagi puudu. Sain aru,et see mis puudu oli, oli kaugemalt, mitte siin. Seega tänu õele ja tema mehele käisin holistilises teraapias, mis avas mu silmad enda suhtes, sugulaste suhtes ja selles mida ma aastaid endaga kaasas kandnud olen. Üldiselt sain sealt teada kõik mida tahtsin ja teadmise, et sellise pagasiga inimene nagu mina, ei saakski olla muus seisundis kui ma olen. Liiga palju on ühele inimesele antud kanda ja eks selles on ka osaliselt süüdi minu komme kõikide mured enda kanda võtta ja täiesti vale perepildi paigutus minu peas. Pere peab alati asetuma minu selja taga, aga mina asetasin nad enda ette. Minu seljataga olevad esivanemad peavad mind toetama ja olemas olema, mitte mina neid jne.. Kõik mida siiani teadsin tuli ümber pöörata, lisaks erinevad traumad, mida elus läbi olen pidanud kogema. Seega see teraapia aitas mind meeletult ja ma soovitan seda kõikidele, kes tunnevad end jännis olevat. Arvan,et see ongi suur põhjus kuidas ma olen enda sees rahu leidnud.
Soovin siiralt tänada oma õde. Kes on alati olemas olnud, alati aidanud, alati oma aususega löönud kui vaja ja olnud olemas neil hetkedel kui maailm ei olnud ilus koht kus olla.
Aitäh, Reti!
VastaKustutaMõistan nüüd paremini oma poega ja ka oma meest, keda kahjuks ei ole enam elavate kirjas. Aga usun, et poja heaks saan ma veel paljutki ära teha!
Hiie
Just ❤
Kustuta