Kuidas ma oma elus toimin :)

 Minu jaoks on kogu selle aja vältel olnud kaks põhilist muret/hirmu, millega ma olen nö pidanud silmitsi seisma ja toime tulema. Püüan olla oma blogis aus, ma kindlasti ei soovi haletsust, sest endast mul enam hale ei ole, pigem uhke ja kindlasti soovin ma jagada oma kogemusi selleks, et kellegil oleks teadmine, et ta ei ole selles üksi. Niisiis, minu kaks suurt hirmu viimase kolme aasta jooksul on olnud- 1. üksi olemine. 2. suures seltskonnas, kontserdil, simmanil, laadal, sünnipäeval olemine, võõraste inimestega ja üksi. Varasemalt ei ole mul eelmainitud hirmudega probleeme olnud, minu puhul olid need pigem ägedad ja vajalikud hetked. Ma olen enda sees igale olukorrale leidnud lahenudse. Pigem siis hirmule. Kui on lahendus ja ettekujutus sellest,et midagi ei juhtu ja kui juhtub, on mul inimesed, kes mind kokku korjavad või kellele alati loota saan. Midagi sellist, mida ma oma peas endale ettekujutanud olen, ei ole eales juhtunud, sest ma isiklikult arvan,et need mõtted ja hirmud ongi need, mis mind ja minusuguseid selles hetkes ja emotsioonis kinni hoiavad. Vastutus kogu oma elu ja kogu oma oleku ees võib tunduda küllaltki suur. Vastutada enda heaolu ja harmoonia eest, kui see tundub lõputu unistus ja soov, vastutada oma töö ja kvaliteedi eest, et kõik oleks rahul k.a mina ise, vastutada selle eest, et lapsed oleks söönud, riides, kammitud, rõõmsad ja lõbustatud ja  eelkõige armastatud. 

See mõte ja teadmine, et minu kätes on kahe lapse tulevik ja soov tagada neile kõik, mida minul polnud, hetked, mida mina ei saanud ja tagada neile teadmised,et nad on alati olnud armastatud ja vajatud. Usun,et see on iga vanema soov ja proovikivi, aga elu on areng. Me kõik eksime ja kõik püüame parimat, isegi kui alati ei kuku asjad välja nii nagu soovid, on ju võimalus kõike heastada, niikaua kui sa elad ja oled. Ma ei väida, et ma olen parim ema, ma ei väida, et mu nägu on koguaeg naerul, et minus ongi rahu ja harmoonia ja kõik sujub. Vastupidi, ma tunnen end mõni hetk läbikukkununa ja väikese sütikuga inimesena. Ma hindan alati seda võimalust, et kui  mõni hetk läheb hääletoon kõrgemaks ja ma ei oska ennast nii väljendada nagu ma sooviks, ideaalis... siis on mul võimalus analüüsida antud olukorda ja vabandada, just nimelt vabandada selle eest, et ma olin kellegi suhtes ülekohtune, või ma sain asjadest valesti aru, või ma lihtsalt, lihtsa inimesena reageerisin üle. Sellist käitumist ja seletamist oleksin ma ka enda suhtes oodanud minevikus. Sellised hetked ja emotsioonid, lahendamata olukordest jäävad saatma, mind küll. Ma arvan, et ma ei oleks selles hetkes ka osaliselt siis, kui ma oleksin osanud oma emotsioone väiksena paremini väljendada. Tean, et toona ja sellel ajal ei olnudki kombeks lastele öelda, et "ma armastan sind" vähemalt 2 korda päevas, ei olnud kombeks lasta emotsioonidel tulla ja minna ja läbi selle saada aru, et iga emotsioon on normaalne ja me võime neid tunda ja läbi selle kasvada tugevateks, just siis vaimselt tugevateks inimesteks. Mina, aga kasvasin kinniseks inimeseks, Kes nuttis alles siis, kui hing väga haige oli. Minu elus oli ka toona, alates 13 eluaastal aeg, millest pilte ma ei suuda siiani vaadata. Sest hing oli haige ja endaga kaasas kanda kõige mustemaid aegu ja nendega mitte tegeleda, oli ühe tüdruku jaoks natuke palju. See kõik on nii seletamatult raske, armastada ennast sellisena nagu sa oled ja tegelikult ma peaksingi seda tegema, aga mõne asja ja emotsiooniga elus, ei ole nii kerge kui sa loodaksid ja tahaksid ja kõik lahendamata olukorrad ja välja laskmata emotsioonid talletuvad meis endis, mis tulevikus siis kas haigusena või veana keres välja lööb, k.a minul praegu. Raskete aegadega toime tulekuks on mul läbi aegade olnud imeline nipp, selleks on muusika ja klaveri mängimine, see on see mis aitab emotsioone vabastada ja minul siis nö vajalik teraapia osa. Laulmine on meie suguvõsas olnud ajast aega ja ilmselt ka tänu sellele see mind ka terve elu saadab, nii samuti on muusika saatnud ka mu õdesid ja vendi ja alati on hea saada kokku ja laulda neid vanu häid ühislaule. Muusika kuulamise ja laulmise juurde käis mul vanasti ja ka nüüd jalutamine looduses. See on üli vabastav ja vajalik rasketel hetkedel. Lisaks muud loomingulised tegevused,  minu puhul näiteks kudumine, lugemine,joonistamine  jne. 

Üldiselt olen ma terve elu nö üksik hunt olnud. Pigem kodune, looduses avastav ja üksindust nautiv. Mulle on oluline, et mul oleks paar head sõbrannat kellega aeg-ajalt kohvitada, aga siis on jälle aeg urgu või endasse tõmbuda. Olen kasvanud maal metsade  ja põldude vahel, seega ei ole minu jaoks ükski töö väga konti murdev olnud. Lisaks on kodus nokitsemine ja toimetamine minu jaoks üsna laadiv ja vajalik tegevus. Oma kodu oleme koos mehega koos renoveerinud, alustades lammutamisega ja lõpetades tapeedi panekuga. Ma küll ei oska 100 protsenti nii nagu üks korralik ehitaja, aga oma mehe kõrvalt olen ma väga suure teadmiste pagasi saanud.  Meie majas ei ole kunagi seda, et on meeste töö või naiste töö, kui süüa on vaja, võib ka mees teha, kui puid on vaja, võin ma ka need ise tuua. Üldiselt tunnen ma, et sügava enesesse vaatlemise ja teraapiate käigus olen ma saanud tagasi selle rahu. Kulgeda nii nagu keha ja vaim nõuab. Kodus üksi ja lastega olla on nüüd taas väga meeldiv ja nii palju on teha,aga vahest kohe üldse ei viitsi. Täna oli mul selline korralik "ei viitsi" päev. Muidu varasemalt ärevusega maadeldes ma endale selliseid päevi ja hetki ei lubanud, koguaeg nagu orav rattal,  nüüd ja täna ma seda nautisin ja naudin väga. Ärkasin mehe äratuse peale 7 paiku ja ülejäänud päev kella 14ni ma lihtsalt kulgesin. Muidugi on mul seoses kaalu alandusega vahvad selja ja jala valud, mis on tingitud selja kõverusest, mis tekkisid ilmselt peale kaalulangetust, seega ma püüan nüüd endale rohkem aega anda ja venitusi teha nii palju kui võimalik. Hommikul ärgates tervitas mind ka taas munasarja valu, nimelt on mul seal verevalum, mille põhjust ma täpselt ei tea, aga üks väidetav põhjus on ovulatsiooni häire,  raviks määrati beebipillid, et kehal jääks ovukas ja valulikud päevad ära. Ma ütlen ausalt,et mulle ei meeldi neid tablette võtta, aga antud hetkel ei näe ma ka muud lahendust, sest muid lahendusi mul väga ei ole. Hormoon kui selline mu kehale ei sobi ja mulle ei meeldi need kõrvalnähud, aga arsti käest sain  lahjad minibillid, seega närin need lõpuni ja siis võtan taas ühendust. EI ole meeldiv, kohe üldse ei ole meeldiv olla 2 nädalat vahest ka rohkem valudes. Hommikuti on hull, päeva jooksul läheb kergemaks, aga sellist tunnet, et ma nüüd oma munasarja ei tunne, vähemalt 2 nädala jooksul ei ole. Üsna painav ja tüütu, aga mis teha, ju ka seda kogemust on mulle vaja ja selle nö rikke tulekut ennustas mulle üks massöör kunagi, et kui ma oma muredega ei tegele ja välja ei lase,siis see tekib ja seda oli ka juba siis tunda. Seega ma vedelesin täna üsna pikalt, kord tiktokis, siis kududes ja siis üles tõustes ja lõunale suundumas. Maja kütsin hommikul soojaks ja nõud lappasin enne lõunat koos lapsega ära, et õhtuks nõude merd ei jääks. Meie majas ei lõpe ealeski vist need mustad nõud ja mustad riided, selline lõputu ring on, oled juba lõpetanud ja siis alustad otsast peale. Vähemalt ei pea ma kumbagi varjanti käsitsi pesema ja see on 21. sajandi luksus ju küll :D. Lubasin endal olla jah laisk,  sest eile koristasin oma maja põhjalikult ära,aga antud hetkel seda enam väga näha ei ole- kellel on lapsed, need saavad aru. Palju ma laiselda ikka t saan,homme ja ülehomme olen taas rakkus, seega tark ei torma ja võtab selle aja tänases. Naljakas ongi just see, et kui sa oled otsustanud(minul vähemalt), et tuleb lahja päev, siis su keha ka otsustas nii ja terve päev kulgedki zombi sammul,väsinuna ja nagu kergelt pilves. Eile käisime lastega ilusat päikest Seli terviserajal nautimas, täna käisin algavat lumesadu Pakamäel lastega kelgutades nautimas. Mille käigus ma mäest puu suunas vuhiseva poja kinni püüdes ka oma parema pöidla välja väänasin, algul kahtlustasin murdu, aga ei seda mulle ei anta,paistes pole ja röökima ei aja :D. 30 aastat ja mitte ühtegi murdu, ainult põrutuste meri :D.Seega kodus on hea olla, aga kodust välja saada on ka väga mõnus. 

"Kivid lambad, kivid lambad, isamaa idüll"- Pakamäe künkal kive rohkem kui puid :D 

Selil said lapsed esimese koha, nali! Võinohh, nad on alati kõiges esimesed, või number 1 :D

Väiksena veeti mind ja mu õdesid palju kontserditele, näidenditele ja silmaringi avardavatele üritustele. 

Seega pean ma väga palju lugu sellistest meelelahutus viisidest. Minu jaoks 2-3 aastat tagasi välja minek tähendas ca nädal aega marineerimist enda sees, ülemõtlemist ja kollide ettekujutamist seal, kus neid ei olnud. Selleks hetkeks kui sammud välja sean, on kõik hirmud ületatud ja hirmudest nii kõrini, et tulgu mis tuleb, aga nüüd on minek. Tegelikult tulebki väljas käia ja meelt lahutada, sest siis sa tõestad endale, et sa suudad seda ja su hirmud on alusetud. Järgmine kord samas olukorras on oluliselt kergem. Võin julgelt öelda, et ükski meelelahutus mul 3 aasta jooksul oma "kollide" pärast ära jäänud ei ole. Mul on lihtsalt nii ägedad inimesed kõrval, et nendega koos ei saakski midagi halba juhtuda, vaid vägevaid ja unustamatuid hetki terveks eluks meenutamiseks tekitada. 

Tom Valsbergi väelauludel. See on elamus mida soovitan kõikidele. Kuidas terve saali täis rahvast saab nö üheks ja sõbralikuks kambaks, kellega on hea koos kontserdi nautida.

Eelmine detsembri lõpp, kongide kontserdile minek.

Haapsalus " Mida mehed päriselt või tegelikult? tahavad" vaatamas/kuulamas. Seda sai kaks korda näha, esimene kord oli parem, sest ükski nali ei kesta igavesti :) 

Lisaks sellele,et ma ei ole endale midagi keelanud, seda ei tohigi. Olen ma lugenud väga palju oma seisundi kohta ja kuulanud ka erinevaid allikaid. Enne seda kui ma teadlikult kaalu alandama hakkasin  kuulasin ma youtubist ärevuse kohta. Kui mõni hetk tunded üle pea, siis koduste toimetuste kõrvale väga sügavad mõtted kuluvad minu puhul alati ära. Seal siis räägiti seda, et nr 1- vähenda kohvi joomist. Mina, kes ma päeva jooksul 3 kohvi joon.. nali vä? Nii ma langesin esialgu ühele kohvile päevas ja nüüdseks ei vaja ma ka seda ühte enam. Olen nüüd mõned korrad proovinud ja see ei ole tundunud hiljem hea mõttena, sest ärevus on kohe platsis. Mitte ärevus, vaid selline veider tunne, et nagu ei oska olla, raske südame tunne ja peale seda tunnet meeletu väsimus. Seoses allergiaga ma ei joonud kohvi üldse ja selle kolme nädalaga harjus mu keha ilma ära, nii et praegusel hetkel ärkan ma soolavee ja rohelise teega söögi kõrvale. Uskumatu, aga see sool seal vees tõmbab päeva korralikult tööle ja kui sa sinna veel kohvi lajatad, siis on korras, ühe korra proovisin, enam ei taha :D. 2. Toitumine, see on nüüd paigas ja mina isiklikult oma uue rütmiga väga rahul. 3.  Vesi! Mina joon seda päeva jooksul umbes 3x0.6 liitrit, rahulikumatel päevadel ca 2.  Regulaarne magamamineku aeg iga päev k.a nädalavahetusel ja unetunde 7-8. Mis on minu puhul huvitav tähelepanek, et ma ei peagi magama 9h nagu vanasti,et olla puhanud, minu max unetunnid on 8, 9 h tekitab mulle väsimust ja zombi olekut. Ma nüüd teen siia kaalualanduse ja päeva rütmi paika saamise reklaami- ma olin ca 2 aastat nagu liikuv zombi, neid päevi kui ma reibas terve päeva suutsin olla oli väga vähe, nüüd olen zombi siis kui rutiini pole ja laisk päev on. Nädalavahetusel olen oma magama minekut natuke edasi lükanud, aga nädala sees maandun voodisse enne 23, vahest juhtub, et uni murrab ka varem. Uinumisega mul halvasti ei ole, 4-5 minutit ja unes, seega olen ma oma une ka korda saanud, looduslikul viisil. 

Lõpetuseks siia ei oskagi ma muud öelda, kui et luba endal tunda oma emotsioone. See on üks huvitav teekond, Kuula end ja kuula oma keha ja lähtu sellest, mida sisetunne ütleb. Mind viib see alati võiduni :)

Depressioon ja sellega seonduv, kogetu ja areng eneses

 Kell on täpselt 5.00 hommikul, ma ärkan selle peale, et mu süda peksab/taob, selg on märg ja mind valdab tunne, et ma kohe suren ära. Tõusen voodist, võtan xanaxi ja lähen magama tagasi, sest siis kui ma uuesti ärkan, algab päev. 

Lähen algusesse tagasi, kus ma kogesin taltsutamatut ärevust ja paanika hooge. Kõik algas sellest, et ma ei jaksanud enam peavalu tablette närida. Ma sõin neid nagu herneid. Iga päev algas ibukaga ja vahest kulus neid ca 3 tki päevas ja nii aastaid. Toona ei olnud mul tarka sõbrannat, kes oleks öelnud, et ibukal ongi selline mõju, et sa nö jääd sõltuvusse ja siis hakkab peavalu ise tekkima ja ketradki oma plaati nii kaua, kuni magu enam ei jaksa ja siis lisandub kõhulahtisus. Peale selle,et ma ennast enam hästi ei tundnud, mainis ka abikaasa, et liiale ei lähe või? Sai otsus tehtud, lähen perearstile, kes siis suunab mind edasi kuhu vaja. Prearst saatis mind Tallinnasse neuroloogi juurde, kus tehti esmane uuring- nõelaga torgiti kere läbi, ilmselt et kontrollida kas närvid töötavad nii nagu peab, või noh ma ei tea. Edasi saadeti mind kompuutertomograafiasse, et saada üldine pilt minu sisemusest ja, et mul ei oleks mingeid kasvajaid, mis peavalu ehk migreeni tekitavad ja ei olnudki.  Neuroloog kirjutas mulle ka antidepressandid ja tema sõnad olid: "Need on nii lahjad, et need ei tee sulle midagi!". Hakkasin siis neid mitte midagi tegevaid tablette võtma, esialgu pool tableti õhtul ja kahe nädala pärast terve tablett. Käisin ära ka sõbranna juubelil ja pärast juubelit, umbes 6. jaanuaril  2019 olin oma köögis, tegin süüa ja tunnen,et midagi on väga valesti. Selline tunne,et maailm variseb kohe kokku ja see ei läinud paremaks. Jooksin õue ukse peale värsket õhku hingama ja helistasin õele ja küsisin, et kas ta ka midagi sellist kogenud on. Ärevus ei kadunud, ärevus läks hullemaks, päev päevalt tundsin ennast aina hullemini. Lisaks tekkisid mingid veidrad mõtted ja pildid, mille kustutamiseks ja minema laskmiseks võttis oma hea aasta. Praegu tagasi vaadates olin ma täpselt sellises olukorras, kus mõtted elasid minu eest. Tuli mõni kohutav mõte ja ma arvasin, et see läheb täide, see omakorda tekitas minus ärevust ja ärevus kulmineerus taas paanikaks nö sundmõtted. Ad-d viskasin nurka/ahju, sest need mind ju katki tegid ja neid ei tohi kasutada.. teadmata, et neid ei tohi päeva pealt lõpetada. Mida aeg edasi seda hullemaks läks. Minu elus oli selline periood, kus dr google andis lootust, et üks päev läheb paremaks. Aeg kus ma ei julgenud tuleviku plaane teha, sest kartsin, et ma ei ela nendeni, aeg kus ma ei usaldnud ennast üldse. Olin nagu katkine hing/pärdik, kellel oli enda kehas väga raske olla. Seega läksin ma uuesti perearstile, kes mulle abi ei andnud ja soovitas pöörduda Tallinnasse taas, aga seekord siis Paldiski mnt-le, ehk siis hullumajja. Seal ma siis istusin, läbi pisarate suhtlesin äiga ja lootes, et nüüd saab kõik korda ja rahu minus tuleb tagasi. Kabinetis selgus, et mul ei ole sinna asja, otsa vaadates täitsa terve inimene ja palun helista nüüd siin ja kohe oma perearstile, kes peab sinuga tegelema, mitte siia saatma. Kõnes olles pereõega, rääkis kohalik arst mida ta asjast arvab ja üsna kohkunud õde kirjutas hetkega mulle mingid uued rohud. Läksin autosse tagasi, kus mind ootas mu mees ja suundusime apteeki, kus ma siis oma rohud välja ostsin(hiljem selgus,et uued antidepressandid). Pärast tabletti saabus rahu, nagu reaalne puhkus. Jõudsime koju ja ma lihtsalt maandusin voodisse unne ja nii kuradi hea oli. Võtsin neid tablette ja tundsin,et jah need aitavad, aga selline suva tunne ja emotsioone ei olnud. Nagu üldse. Seekord suhtlesin emaga, kes suunas mind oma tuttava arsti vastuvõtule ja nii me koos sinna sõitsime. Seekord ei tahtnud ma midagi valesti teha, tahtsin lihtsalt vana ennast tagasi saada. Sain raviskeemi, rahustid ja teadmise kuidas nendest tablettidest võõrduda, liskaks kirjutas mulle ka üsna kangeid unerohtusid, et ma saaksin öösel rahulikult magada. Magasingi rahulikult,aga nii kui mõju kadus, oli ka silm lahti(umbes 6 h), siis panin arvutist meditatsiooni mängima ja võtsin xanaxi sisse. Mina kes ma terve elu olen kuld tuduja olnud nii enne kui pärast depressiooni. Päevasel ajal käisin meeletult palju jalutamas, sõin, sest pidin sööma, aga isu ei olnud. Kuulasin muusikat, jõin teed ja olin isa juures maal need 2 võõrutus nädalat, töölt võtsin haiguslehe, sest ilmselgelt noortega sellisel hetkel väga ei tööta, sest toona olin noorsootöötaja. 

See pilt on tehtud selle aja alguse, kui hakkasin ennast võõrutama keemiast. 

Elasin  2 nädalat oma isa juures, lapsepõlve kodus. Enne sinna minekut käisin ma Eesti ühe tuntud  nõia eraseansil, kes siis aitas valu endast välja saada ja andis edaspidiseid soovitusi. Mis mind isiklikult aitasid ja siiani aitavad. St prioriteet sellises olukorras on jalutamine ja liikumine värskes õhus ja 10 päeva üksindust, et vaadata endasse, see osa oli kõige raskem. Olla üksi endaga, kui ma ennast ei usalda? 

Tagasi Raplasse tulles panin paika endale rutiini, see on ka üks väga vajalik osa sinust,kui sa oled nö vaimselt terve ja siis kui sa pole.  Hommikul endiselt pärast xanaxi võtmist magatud, lapsed laiali ja ise ujulasse ujuma. Isa tegi mulle ujumiseks kava, kuna olen oma elust ca 10 aastat ujunud ja peaaegu ka Tartu meister olnud, st nipa napa jäi puudu viitsimisest, siis oli see ainuke sportimis viis, mis mind aitas. Rahulik hingamine iseendaga hommikuti 45 minutit. Peale seda hommikusöök ja siis jalutama jne. Tööl käisin ka jälle, sest ei saa ju igavesti koju jääda. Tööl käies sai selgeks, et see  amet ei ole mulle. Ma ei oska isegi öelda, mis selles mind häiris, aga lihtsalt oli tunne,et see on nii ammendunud. Ülikoolist tulin ära, sest enda olukorras ei oleks ma end ettekujutanud õppides -  kui tuleb ärevus/paanika.. mis siis saab? Seega tulin ülikoolist ära. tulin töölt ära, see tunne oli pigem kergendav, mitte süümekaid tekitav. Olin kodune ja hakkasin mõtlema, et mis edasi saab, mida ma teha saaksin/tahaksin ja siis jäi ühes grupist facebookis silma ühe naise soovitus, mis ilmselt kajab minus elu lõpuni- "Hakka ettevõtjaks, tee oma asja, siis ei ole sul aega lollustega oma peas tegeleda!" Samal hetkel jõudsin lõpuks teadmiseni, kes ma tahan olla. Tahan aidata inimesi, kes ise selleks suutelised pole nt pensionäärid. Esialgu võtsin vastu kõik mida pakuti, Aitasin vutitalus vuttide eest hoolitseda, niitsin muru, trimmerdasin hoove, aitasin rohida, värvisin maju ja vajadusel olin ka abiks taludes, nö hoidja kui peremehed/perenaised ära olid. Hobustega kogemus oli mul olemas, sest hobustega olen tegelenud niikaua kui ennast mäletan. Lõpuks jõudsin ma välja kodukoristuseni. Leidsin, et see on see millega tegeleda tahan. Hakkasin omalkäel õppima, uurima ja katsetama nii kodus, kui tööl. Soovin siiralt tänada kõiki neid kliente, kes mind usaldadasid ja avasüli vastuvõtsid ja kiitussõnu jagasid. Sellisel perioodil, kus sa vaimselt lost oled, on oluline teada, et sa oled vajalik. Seega sai minu tööst minu teraapia. Mõtted mujal, palju toimetamisi ja õhtuks läbi nagu Läti raha ja tõesti, kõik sujus.

Vahest mõtlen, et miks ma üles ei ole märkinud, kui palju minu käest erinevaid kodusid läbi käinud on. See oleks ilmselt väga utoopiline number.

Kõige olulisem on aru saada, et depressioon ei ole tunne "täna on masekas", derp. on vaimselt väga raske olukord, kus mõned lähevad tablettide teed ja mõned otsustavad ise ennast korda teha ja mõned valivad suitsiidi. Siinkohal tänan kindlasti oma isa, kes on ka midagi sellist kogenud ja vestlused temaga toona andsid kindluse, et ma ei hakka hulluks minema, mõtteid on väga palju, need tulevad ja lähevad. Üldiselt oli ta terve aeg olemas, hoidis ja kallistas kui mul järjekordne paanika tuli  nutu hoogudega, aitas ja toetas nii kuidas oskas. Aitäh, isa! <3

Soovin tänada ka kindlasti oma meest, kes võttis ohjad enda kätte kui oli vaja ja orgunnis kõik nii, et ma saaksin katki olla. Veel tänan ma oma ema, kes oli alati ühe kõne kaugusel ja aitas mind väga palju sellises olukorras lahenduse leidmiseks. Depr oleva inimese jaoks on alati oluline teada, et ta ei ole üksi, juhul  kui tal on abi vaja, on tal alati keegi, kes olemas on. Aitäh!

Kuidas ma siis olen jõudnud siia punkti kus ma olen? Rahu ja rõõm, üksinduse ja vaikuse armastaja. 

Ma tegin oma sõprade seas teadlikku valiku. Ma jätsin enda kõrvale need inimesed, kes mind toitsid positiivusega ja rõõmuga. Lihtsalt ei jaksanud tegleda kellegi teiste probleemide ja negatiivsustega. Kui sa oled vaimselt tühi, siis pole sealt enam ka midagi anda/võtta. Elu on näidanud, et kui lased kellegil või millegil minna, tuleb uus ja parem. Samuti olen suhtunud oma töösse -kui keegi on soovinud minna või siiski teenust ei soovi, siis las läheb, tuleb uus ja veel parem ja nii on. Lasin mõnel inimesel minna ja ma sain endale elus esimest korda päris sõbrannad, kes on kõik kogenud seda, mida mina ja kellele ma saan ka öösiti helistada kui midagi peaks olema ja kes reaalselt tunnevad ka huvi kuidas minul läheb.  

Esimene ingel minu kõrvale tuli poja endistest lasteaiast,meie lapsed käsisid ühes rühmas. Aeda vahetasin, sest tüdruk läks kooli ja kuna kool ja lasteaed on samas majas sain koha ka pojale. Üks parimaid otsuseid mu elus. Lapsed rõõmsad ja mina ka, sest suhtumine seal majas on nii õige ja nii paigas. Aga siiski esimene ingel tuli ise ja sellist inglit on raske sõnadesse panna. Kui soovite enda kõrvale abivalmist, ilusat, heatahtlikku ja hoolivat inimest, keda saab 100 % usaldada, siis vot tema on see. Meie vahelt jooksis korra ka must kass läbi, aga kuna see kass on nüüd kadund, siis meie oleme ikka koos ja üksteise jaoks olemas :)  Aitähh, et oled! <3

Järgmine ingel, ehk sõbrants sattus minu teele, kui otsisin endale abilist ja leidsin ta oma ema juurest. Suvistel perioodidel oli tööd rohkem ja üksi ei jakasanud. Esialgu käisime koos tööl, lobisesime ja nii koos tiksudes ja suheldes me ühise keele leidsime ja siiani suhtleme. Minu sõbrannadel ja mul on üks ühine joon. Me ei jaksa kogu aeg suhelda, me võime nädalaid ja kuid mitte suhelda, aga meis on alati teadmine, et kõik on okei. Me oleme selles osas lihtsalt nii sarnased ja siis on taas suhtlemisel suurem rõõm :)  Aitähh sulle kallis sõbranna, et oled alati olemas ja ootad mind kohvile :)

Talvel, miinus miljoniga orienteerumine ja märkide otsimine.. miks mitte ?:D

Ja minu viimane ingel/sõbrants sattus mu teele tänu minu mehele, sest vajasin taas abilist, panin kuulutuse gruppi ja siis temakene mulle helistas. Täpselt samuti koos töötades ja koos objektidel käies saime sõbrannadeks. Üks vägev naine, kes aitab ka teisi inimesi, nokitseb oma maja nagu meie siin kodus ja tegeleb lisaks kassidele kodu leidmisega ja oma hobidega. Üks jõuline, konkreetne, aus ja armas hing.  Vahest ma mõtlen, et kuidas ma siiani elanud olen ilma nende inimesteta? Kõik nii omanäolised ja nii rikastavad :) 

                                                                 

Lisaks tööle ja igapäevasele rutiiniline, sugulastele ja sõbrannadele aitas mind suurtest aukudest ja ravimitest k.a retseptiga rahustid, unerohud võõrduda looduslikud rahustid, nii apteegi omad kui ka ökopoodide omad. Mul kodus siiani korralik ladu, mida ma ei kasuta, aga raha on kulutatud ja las nemad siis olla. Tänan südamest võimalust kasutada/kuulata youtubist meditatsioone, need aitasid alati enne pingelisi hetki ja ärevust oma kehasse rahu tuua. Lisaks aitas mind meeletult hästi erinevad sisuloojad ja teadjad, kes küll inglise keeles rääkisid, aga seletasid ärevuse olemuse ehks siis emotsiooni põhjuse, kuidas iga päevaselt toime tulla ja kuidas ennast aidata. Mul oli ka selliseid hetki, kus ma poes ei suutnud käia, sest arvasin, et kõik vaatavad mind veidralt ja kui midagi peaks juhtuma a`la, et minestan, mis siis saab? Sellises olukorras panin endale telefoni taskusse, et kui midagi juhtubki, siis helistan mehele ja kõik saab korda. See andis siis nö turvatunde. Lisaks aitas mind ka kohalik psühholoog Raplas, kelle juures ma käsisin ja rääkisin kõigest ja kes andis mulle väga head nõu ja kes samuti ise on ka samas olukorras olnud. Seega soovitan kõigil, kes antud olukorras on, käia ka nö neutraalse ja proffesionaali juures rääkimas, perearsti kaudu täiesti tasuta saadav abi. Käisin ja püüan ka kindlasti end uuesti massaazi viia regulaarsemalt. Üli hea ja oluline on lasta ennast läbi mudida ja end lihtsalt hellitada. See pöörane vabastus ja lõõgastustunne on imeline!  Vaikselt sain oma rahu tagasi, aga siiski oli midagi puudu. Sain aru,et see mis puudu oli, oli kaugemalt, mitte siin. Seega tänu õele ja tema mehele käisin holistilises teraapias, mis avas mu silmad enda suhtes, sugulaste suhtes ja selles mida ma aastaid endaga kaasas kandnud olen. Üldiselt sain sealt teada kõik mida tahtsin ja teadmise, et sellise pagasiga inimene nagu mina, ei saakski olla muus seisundis kui ma olen. Liiga palju on  ühele inimesele antud kanda ja eks selles on ka osaliselt süüdi minu komme kõikide mured enda kanda võtta ja täiesti vale perepildi paigutus minu peas. Pere peab alati asetuma minu selja taga, aga mina asetasin nad enda ette. Minu seljataga olevad esivanemad peavad mind toetama ja olemas olema, mitte mina neid jne.. Kõik mida siiani teadsin  tuli ümber pöörata, lisaks erinevad traumad, mida elus läbi olen pidanud kogema. Seega see teraapia aitas mind meeletult ja ma soovitan seda kõikidele, kes tunnevad end jännis olevat. Arvan,et see ongi suur põhjus kuidas ma olen enda sees rahu leidnud. 

Soovin siiralt tänada oma õde. Kes on alati olemas olnud, alati aidanud, alati oma aususega löönud kui vaja ja olnud olemas neil hetkedel kui maailm ei olnud ilus koht kus olla.

                                                     

Ma pean ausalt ütlema, et olin alguses meeletult vihane, et arstid ja ma ise ennast sellisesse olukorda panin. Praeguseks hetkeks saan ma väga hästi aru, et iga kogemus on tulnud õpetama ja midagi mulle edaspidiseks andma. Ma tean nüüd, et selle 3 aastaga, mil ma depressioonis olin, jätsin ma maha nö nooruspõlve ja sain täiskasvanuks. See oli siis nö ealine murre täiskavanuks saamiseks ja hoop vastu pead, et nii edasi ei saa. Selle kogemuse kaudu ma tunnetan end paremini, ma annan endale nö armu, ma olen oma keha viinud vormi, mida aastaid olen tahtnud just selle pärast, et mul oleks end hea vaadata ja olla uhke enda üle. Olen seadnud esikohale ennast, siis oma lapsed ja siis oma mehe, aga just see nüanss, et ma ennast esimeseks sean, see on uus kogemus, mida on huvitav kogeda. Ma isiklikult arvan, et ma olen omal nahal nüüd vist kõik ära kogenud, aga see teeb mind võitmatuks, sest mina oskan igal hetkel, igal ajal k.a riigis, enda sees rahu leida ja kulgeda hetkes.  Ma tänan seda võimalust kogeda nii õpetavat peatükki oma elus ja mul on hea meel, kui see tekst siin kedagi aitab. Ma tahan öelda, et sa/te ei ole selles üksi ja alati olen valmis olema olemas ja aitama neid, kellel on raske. Sest kui mina olin hädas ja abi vajasin, tahtsin ma kedagi enda kõrvale, kes ütleks et kõik saab korda ja ta on seda kogenud. Õnneks selliseid inimesi oli toona, mõned, aga oleksin tahtnud veel selliseid inimesi avalikult/privaatselt suhtlemas/rääkimas kuulda.  Minu jaoks oli seda osa oma elust väga raske kirjutada, sest mälestused toonasest ei ole väga lillelised, aga oluline on see,et ma olen siin ja ma kirjutan ja ma ei andnud alla! <3

Räägin natuke kaalust ja selle langetamisest :)

 Kunas peatselt on saamas aasta, kus ma täiesti suvalisel hetkel, õe suurestoas seistes tajusin, et edasi enam nii ei saa, siis mõtlesin jagada oma kogetut ja mõtteid. Kuna mu õde ja õemees on tervislikud ja liikuvad/sportlikud inimesed, siis ilmselt selle pärast mulle selline mõte ja välgatus seal tuli. Ainult 200 km pidi sõitma, et selleni jõuda. :D

Alustasin ma ca 80 kg juures, mul ei olnud toimivat kaalu, seega esimene kaalumine ja kadunud kilod on teadmata kohas. :D Samas... pole see lõppude lõpuks kõige olulisem. Otsisin pilte, et tuua mingitki võrdluse momenti. 

Jõulud vanaema juures Tartus. Arvan, et 3 aastat tagasi. Kes mind vähegi teavad, siis seltskonnas olen ma alati muhe, rõõmus, enesekindel, aga see tegelikult see aalti nii polnud. See kleit oli meeletult kitsas ja pigistas kaenlaaukudest ja natuke vaadates kehahoiakut, siis ma väga enesekindel polnud. Rohkem ma seda kleiti kandnud pole, tegelikult peakski proovima, kuis nüüd on. :)

See pilt on tehtud mõned päevad enne minu muutvat otsust kaalu osas.  Ei ole lihtne elada iseenda kehas, kui sa sellega rahul pole.

See pilt on samal õhtul tehtud nagu eelminegi. Sõbrannaga Nõmme Kõrtsu vetsus :) :D

Kuna ma olin õe juures Võrtsu ääres, siis oli mul võimalus kuulata targemate loengut 1.5h ja  selle kaudu teada saada, mida mu/meie keha päriselt vajab. Kuidas toituda nii,et kehal oleks kõik vajalik olemas ja keha suudaks toidu nö kütusena ära tarbida. Muidugi omalkohal on ka vesi, ehk vedeliku tarbimine. Vett olen ma usinalt tarbinud alates gümnaasiumist, seega sellega mul probleemi ei ole.

Põhilised toitained sain teada, aga siiski jäi puudu retsptidest, seega esmalt läksin Orgu alla, kasutasin mõnda aega 2-3 kuud äkki, kaal langes 7-8 kg, aga siis kaalulangus seiskus ja sisetunne ütles,et see pole see. Arutasin ühe kliendiga seda ja tema soovitas mulle Fitlappi, sest seal saad ise otsida mis sul külmkapis on, toidud kerged, kiiresti valmivad, maitsvad ja ma ei tea, minu jaoks toimis. Seega hakkasin kasutama Fitlappi ja kasutan siiani, kuigi oluliselt vähem kui muidu. Ma ütlen otse ja ausalt, ma ei ole mitte kunagi kalorite lugeja olnud ja ei ole seda siiani. Enam/vähem tean oma söögi kogust ja mida süüa ja sellest piisab. Mina olen üsna oma söögi isude jälgija. See tähendab siis seda, et mille isu on/tekib, lähen Fitlappi, otsin retsepti, ostan poest ära ja voilaa.. olemas. Lisaks mulle meeletult meeldib, et Fitlapil on väga palju koostöid erinevate firmadega, seega kiiretel hommikutel ja päevadel kasutan/tarbin ma valmis tehtud toitu. 1 ei ole see söök kallis 2-3 eurot ja sama on vahepalaga, kui kodus tehtud smuutist siiber, siis võtan poest seda, mida kava lubab :) 2. on poes väga suur valik ja 3. on need minu jaoks maitsvad ja toitvad tooted. Ole lahke Fitlap, tasuta reklaami kolises :D

 Ma olen alati olnud oma isude järgi toituja, nii kodus kui ka väljaspool kodu, selle vahega nüüd siis, et ma teadvustan mida süüa, mida mitte. Täna just õega ka arutasin, et kehaline muutus on justnimelt see, et kui vanasti isutas magusa, krõpsu jne järele, siis nüüd isutab ainult vajalike ainete järele- õun, banaan, leib, kala jne..

Ma arvan, et suur põhjus, miks ma siiani kaalu alandada pole osanud on: 

1. ma ei toitunud regulaarselt- Hommikul tööle sõites haarasin 2 porgandi pirukat, kohukese ja kohvi ja pidasin vastu nö ss 5-6 h ja siis läksin võtsin rammusa lõuna ja muidugi rammusa šokolaadiga- keegi võiks selle juba ammu ära keelata :D. Vahest ei söönud lõunat üldse ja siis alles õhtul, tegin söögi valmis, sõin ja peale sööki hakkas õgimine. No ikka nii, et mu mees ütleb siiani, et ma sõin reaalselt rohkem krõpsu, popcorni jms kui tema ja seda oli valus vaadata. 

2. Ma olin kuulnud vahepaladest, aga ma ei toonud neid varem oma ellu. Praegusel hetkel ei kujutaks ma oma elu ette, kui mul vahepala poleks. Hetkel on mu keha nii harjunud selle rütmiga, et võin vabalt iseenda põhjal öelda, mis kell on :D. 

3. Õhtune söömine, nagu eelpool mainitud. Praeguseks on seis selline, et söön 19/20 paiku ja siis on kõik, keha jõuab enne und toidu ära seedida (ca 3h). Seega uni on parem, sest magu ei uuga ja kilosid ei saa kuskilt tulla. Enne magama minekut ei isuta millegi järgi  kui isutab, siis võtan sellise toiduaine ja väikse koguse, et ma taas üle ei sööks. 

4. Kogused! Ma muide patustan viimsel ajal palju, kui allergia mind rivist välja lõi ja midagi süüa ei saanud, siis oli üsna keeruline laveerida nende toiduainete osas, mida süüa sai.  Patustada tuleb ka osata. Sul on magusa või krõpsu isu? Võta siis 1 komm, või peotäis krõpsu, aga ära liiale mine. Selline kogus ei tee su kehale midagi.  Minu jaoks oli algusest peale lohutav teadmine, et mulle jäävad ka nö rämpstoidud alles, lihtsalt kõigeks on oma aeg. Minul oli selleks siis patupäev. Jah, ma tean, et ma olen viimasel ajal natuke palju toiduga liialdanud, sesmõttes et teinud endale karuteene harjutamaks ennast taas suhkruga. Tee kõrvale ikka  üks piparkook või küpsis või 2, või 3, või 4 ?

Kuigi ma olen vormis ja väga heade tulemustega, ma ei luba endale siiani kõike. Sest nagu öeldud, kõik mis kiirelt läheb, see ka kiirelt tagasi tuleb. Seega ei, ei mingeid küpsiseid enam. Nii ma endale eile ütlesin ja nii jäi! Selliseid asju ei tohi koju osta! :D  Kõikide patustamiste üks oluline nüanss on veel see,et sinu regulaarne toitumine PEAB jätkuma. Ka siis kui mul oma tervise pärast midagi lauale panna polnud endale, ma ikka otsisin ja skeemitasin. Kui tahad patustada, tee seda, aga võimalikult vara, mitte õhtul, siis jõuad selle päevaga maha rahmeldada :)  Aga ma kindlasti ei soovita seda praktiseerida siis, kui aktiivselt langetad, sest nö 1x nädalas, 1 toidukord patustada kehtis mul väga kaua. 

Suveks oli olemine parem ja välimus samuti.

Üks naljakas asi ka seoses magusast võõrdumisest. Need tujude kõikumised, tühjuse tunded, lühidalat võiks öelda, et kerge kassiahastus oli peal. Kogu tavalise magusa tarbimine läks 0i, valge suhkur asendus kookospalmi omaga, šokolaadist alles jäi tume ja ka seda 1 riba, ehk 4 tk päevas. Kassiahastus kestis ca kuu aega. Õde ütles, et temal see esines ja võib ka mul tekkida ja nii oli. Sisuliselt istud ühe diivani serva peal, nutad natuke ja siis istud teise serva peal ja nutad veel natuke. Okei päris nutma ma ei hakanud, aga ega palju puudu ei jäänud :D. Kui suhkru kogused olid miinimumile viidud ja käes patupäev, ehk siis koorejäätise päev, sest see oli mul esialgu ainus patt, mida nädalas lubasin endale, alles siis sa tajud kui palju suhkrut võib olla ühes jäätises. Ma muidugi sõin oma patupäeva jäätise täiesti ära, nautides.., aga õde enamasti ei jõudnudki tervet süüa, seega vägev naine olen! :D 

Väike fun fact ka toitumise osas mida mina ei teadnud on see, et täiskavanud inimese organism ei vaja piima. Ma isegi ei mäleta reaalselt millal ma viimati piima jõin/sõin, sest allergiaga ma ei tohtinud ja muidu ma tarbsin piima ainult siis kui tanklas vegan piima polnud. Seega kõik vajalikud ained saab inimene kätte kodujuustust, kohupiimast, hapukoorest, keefirist jms.

Mis on minu  elus muutnud ca 80 kg 62 kg tulekuga?

Kui sa võtad vastu otsuse, et muudad om elu, toitmust, liikumist 100%, siis palun ära unusta oma und paika ja regulaarseks ajada.

Minu regulaarne magama minek tekkis tegelikult koos toitumisega. Kui sul on päevas 5 toidukorda, siis sa sisuliselt sõltud kellast ja koguaeg. Kui ma söön oma viimase söögi 19-20 ajal, siis peab enne magama minekut jääma mu kehale vähemalt 3h toidu seedimiseks. Kui oled kauem üleval, hakkab su keha uut sööki nõudma, siis läheb sul endal keeruliseks. Minu regulaarsele magama sättimisele aitas kaasa telefoni vahetus. Seal on äratuskell juba nii programmeritud, et pead sisestama oma magamamineku aja ja siis ärkamise aja ja siis ta äratab sind, aga!!! Ta tuletab ka meelde, et aeg on magama minna. Selline lihtne asi, arvad küll, et  noh ütleb ära ja lükkad kinni ja elu läheb edasi.. Tegelikkuses annab see mulle signaali 15 min varem, seega selle ajaga peseme lastega hambad puhtaks, voodisse ja kaisutamised ja sisuliselt lähen ka mina pärast seda rituaali magama ja uinun nö koos nendega, teises toas :D. Nüüdseks on juba nii, et kui kell 22 läheneb, hakkab mul silm nokkima. Meest ajab ka natuke närvi,et iga õhtu vaja vara magama minna... jah, ongi! :D

Ma räägin väheke ka oma vaimsest tervisest, sellest tuleb ka mingi hetk pikem blogi, aga üks põhjus miks ma kaalu langetada tahtsin oli see,et ma lootsin saada tagasi oma sisemist rahu ja armastust enda vastu. Te võite rääkida, et end peab armastama täpselt nii nagu sa oled, aga viimased 9 aastat olles ülekaaluline, ei ole võimalik, lihtsalt minu puhul välistatud, ennast armastada nii nagu ma olen. Minu kõige suurem murekoht enda jaoks on minu kõht. Kuigi mu kõht aitas siia ilma ühe imelise printsessi, kui muu osa minust ei oleks seda ealeski suutnud, ma ei suuda seda kõhtu võtta ilusana. Ma tean,et ta peabki selline olema, ma olen siiski 2 terve ja armsa põnni emme, aga lihtsalt on mul mu kõhuga kompleks olnud aastaid 9. Kui ma olin ülekaaluline, siis keisrilõikest ja sellest armist tekkis ülekaalulisena vägev volt. Nüüd peaaegu aastaga on see volt kadunud, aga kas ma selle koha täiesti trimmi saan- kahtlen. See haav mis seal oli lõigati ju läbi lihaste lõhki, sisuliselt on mul armi ümber ca 2 cm üleval ja all ala, kus ma midagi ei tunne. Igastahes ma hakkan vaikselt aksepteerima oma armi ja seda, et see mul on. Teadmine,et see päästis kunagi mind ja mu last on ju päris suur motivaator.

Kõht nii eest kui külje pealt. Peab nentima, et juba kannatab vaadata :)

Mis puutub ärevusse ja paanika hoogudesse, siis neid on mul tõsiselt väheks jäänud. Nüüd nad esinevad siis, kui on ka põhjust. Viimati siis kui, ma oma allergiaga maadlesin. Inimene harjub ju kõigega, nii harjusin ma ka oma allergiaga ja võtsin selle omaks. Mõtlesin,et kui ta tuli, et jääda, siis nii lihtsalt on. 

Seoses regulaarse toitumise ja täisväärtusliku unega olen ma jõudnud hetke, kus minus on rahu. Kuna ka sauna ehitus sai läbi ja nö 0.6 aastat tõmblemist  ja tööd igal rindel, siis nüüd naudin ma seda rahu ja aega endale üli väga. Mingeid hirme ei ole, mõtteid mis häirisid ja seda kõige hirmsamat- üle mõtlemist ka enam mitte. Mul ei ole enam seda meeletut väsimust, mis mind aastaid painas, sisuliselt käisingi ringi nagu zombi. Kõik on hästi ja kõik on korras. Selliseid hetki tuleb väärtustada, väärtustada häid ja õndsaid hetki. Mitte elada halvas emotsioonis, sest see ei toida, see tühjendab ja seda olen ma omal nahal väga palju tundud, lausa nii,et ennast peaaegu kaotanud.  Ka täna oli mu elus väga häiriv õhtupoolik, kus pidin maadlema eri arusaamade jms. Selles olukorras jäin rahulikuks, soliidseks, natuke ropendasin nurga taga, aga elu läks edasi ja praegu on hinges rahu ja teadmine,et homme on kõik ilusam ja parem. 

Kaalulangetus oli üks parimaid viise jõuda iseendani. Ma ei kahetse ühtegi hetke sellest!

Ma tänan siiralt iseennast, et ma pidasin vastu.

Ma tänan siiralt oma meest, kes kogu see aeg mu kõrval on olnud ja võtnud mind täpselt sellisena nagu ma olen. Ka 15/20 kg raskemana.

Ma tänan oma õde Brigitat, kes alati kuulab, mõistab ja on olemas, ka 200 km kauguselt. 

Ma tänan oma õemeest, et ta meie suguvõssa tuli ja teisi mustreid tutvustas.

Ma tänan oma sõbrannasid,kes alati kiitsid, toetasid ja olid olemas.

Ma tänan oma lapsi, et nad tundsid kaasa mulle, et ma enam kommi ei saa süüa :D 

Me kõik oleme nii vägevad :)

Lihtsus on ülim keerukus!

Mitte keegi teine ei ela sinu elu, ega astu neid suuri ja olulisi samme sinu eest!

Kui oled samal teel nagu mina, siis pea vastu! Sa suudad seda  :)