Juureravi ja muud seismised

 Mõtlesin, et kirjutaks oma kogemusest natuke põhjalikumalt kui seni olen teinud. Kindlasti on maailmas või vähemasti Eestis veel neid inimesi, kes enne visiiti arsti juurde otsivad märksõnu "juureravi" "hirm hambaarsti ees" jne. Täpselt nagu mina, kes ma igasuguses raskuses otsin endale infot, või miskit mis rahustaks, või aitaks mind sammuke paranemisele lähemale. 

    Minu teekond algas 3-4 aastat tagasi, just meenus et olen sellest siin kuskil kirjutanud, seega teen lühidalt. Ebaproffesionaalne töö 2x ühel hambal. Viimasel korral teadsin ja tundsin, et asi ei ole õige, aga hammas suleti siiski. Seega käisin oma põletiku koldega pikalt ringi, enne kui sattusin Praxisesse, kus mind suunati minu praeguse arsti juurde. Tema konkreetus ja rahu olid need, mis minu usalduse võitsid ja olin valmis sõitma kasvõi Narva, see kerguse tunne, et lõpuks on keegi, keda ma saan usaldada..

Panen siia pildi, mille järgi te saate päris hästi aru, millega tegu. 

26. hammas on praegune murelaps, 27. hambal on üks kanal veel avada ja puhastada (loodetavasti, nii mulle Märjamaal öeldi).  28. hammast mul ei ole, ma ei mäleta kas see tõmmati preketite pärast välja, või seda lihtsalt ei ole. Nüüd neid hambaid vaadates ja asukohta samuti, on need ühed olulisemad närijad. Seega ma ei saanud (kuigi kaalusin) nõustuda emma kumma eemaldamisega. Vähemalt mitte praegu kui mul on veel võimalus ravida. Hammas 26 (olgu see tema nimi edaspidi), ei teinud mulle tegelikult väga palju haiget kui ta valesti raviti. Seega selle vahepealse perioodi kui ta aeg-ajalt tuikas elasin täitsa usinalt üle kummelitee kotikesega kompressiks ja käsimüügi ravimi "Nalgesin" abil. Muret hakkas 26 tegema, siis kui me hakkasime ja ma otsustasin ravi alustada, mitte eemaldada.  Eks on alati risk, et äkki hammustan selle tulevikus katki, või võiks kohe asendushamba panna, aga see panek ei ole ju samuti mis teab lihtne nagu mulle seletati, kruvimine, paigaldus jne. Seega võtame selle varjandi mis praegu on.  Peale esimest ravikuuri hammas mingi aeg rahunes maha, esimesed 1,5 nädalat oli hell ja tuikas, aga paracetamol kodeiiniga + antibiootikum, tegid head tööd. Teisel korral, ehk eelmine neljapäev kui ma arstil käisin, sain ma väga hästi aru, miks inimesed soovivad narkoosi või rahusteid enne seda protseduuri.  Kui ma õigesti mäletan, siis on mul selles hambas kanaleid 5 ja nende puhastamine, laiendamine ja tippu jõudmine ja loputamine... Ma olen tänulik,et ma seda ei näinud ja ma ei taha ka näha, küll,aga valutas mu tervelõualuu päevi, nüüd on taanduma hakanud ja samuti süsti kohad. I Mean... ma olen siga õnnelik, et on tuimestus olemas, aga seda suulakke teha, (pildil asukoht 26. ja joone keskpaigas)  oli omaette piin, mida kogeda 5 sekundit, olin üsna kindel, et mu elukaaslane kuulis minu reaktsiooni, aga siiski mitte. Peale protseduuri oli pool nägu tuim ja huuled tunnisest pingutusest lumivalged (järgmine kord vaselini peale) ja sisetunne ütles mulle kohe, et oleks antibiootikume vaja, sest isegi kui oli tuimestus, oli mingeid hetki kus ma tundsin tegevust, mille peale arst pani ilmselt hamba sisse tuimestust. Ilmselt on see põletiku koldest, mis hamba all on, et see hammas nii tundlik on.  Preguseks on hammaste (mõlemate tagumiste) tuikamine natuke paranenud, ilmselt tänu valukatele ja sellele, et ma tööl olin, ei pane niivõrd tähele,aga tänasega sain peale uue antibiootikumi kuuri, sest tuikamine on ja mul natuke tunne, et see põletik on rännanud mu põskkoopa suunas, sest nuusata on valus ja korralik nohu hääl on. Seega oli mul eile päris ärev õhtu, küsimustega, kas ma ikka jään ellu ja kas see õudus saab ükskord läbi ka.. aga nagu arst ütles, põletik kaob ca 6 kuu jooksul ja sp seda kutsutaksegi juureraviks.  Selline natuke hale naljakas mõtisklus minus iga kord kui arsti toolil istun.. me maksame rasket raha, et meile haiget tehakse :D, aga mis sa teed, hambad on sinu tervis ja visiitkaart ja maksadki. Küsimus, et kas kartsin? Kardan iga kord, enne eelmist visiiti kartsin tänast valu ja tundub, et põhjusega. Mõnest hirmust peab elus ristis hammastega üle saama, sest ei ole enam palju, kui saame selle hamba teemale joone alla tõmmata ja rõõmsalt edasi mäluda. 

Seniks pean mäluma neid, et elus toimida. Parakas hommikul ja õhtul (teeb uimaseks) ja nalgesin vahepealseks toimetulekuks. Parakal on võimsad omadused, näiteks paneb see mu kõhu kinni, mis on minu puhul uus kogemus. Ja antibiootikumid, sõbrad minuga 7 päeva. Kunagi ma kartsin kangeid rohte, aga ma ei olnud endaga selles valus ja kohas kus praegu ja kui on valu, siis seda kannatama ei pea, nagu minu isa kuldsed sõnad on kõnelenud. 

Samtuti on toitumine mul üsna paika loksunud taas, kaalunumbrid on ilusad ja tunnen end kergelt. Kogu protsessile aitab kaasa ka see, et tahkeid asju ma lihtsalt süüa ei saa, sest mul on tervest suust 50%, mida kasutada ja kui mingi seeme, või kapsas vms vasakule poole satub, kaob söögi ja elu isu koheselt, seega ideaalne võimalus olla köögis loov ja enda kehas sale. 

Kõlan üsna rõõmsalt, aga eks selline kogemus+ liita kogu mu eelneva perioodi kogemus, siis tulemus on see, et ma olen väsinud. Väsinud selliselt, et ma magaks koguaeg. Kui minu senine une vajadus on olnud 7h ja 40 minutit, siis prargusel  hetkel pole mul raske magada 9 h ja mõelda, et ma tahan veel. Aga andsin endale lubaduse, et kui kooli trall läbi, siis luban olla endal laisem ja see on "meest sõnast, härga sarvist ".Eks iga inimene väsib, kui lõputult endale agu anda ja elus midagi saavutada tahad. Võib juhtuda läbipõlemine ja tegelikult ma midagi sellist hetkel kogen. Ma kogen seisakut oma elus ja vaikust. Ma tahan rohkemat, aga ma pole rahul. Ma ilmselt ei olegi endaga kunagi rahul. Samuti ei tea mis hetk või mis saavutus peaks olema mu elus, et ma tunneksin end rahulolevana.Ma tunnen,et mu sees on nii palju küsimusi ja "Big mess" nagu ma oma isale ütlesin kui ta mulle häid soovitusi jagas.  Tema lause oli, et lahenda mess ja liigu edasi, aga somehow mu elu ongi olnud suur mess.

Olen kuulanud palju paeluvaid ja päevakohaseid podkaste, hetkel kõnetab mind Ants Rootslane. Tema teemad, millest ta räägib nii raamatus kui meedias, on kõik omalnahal järgi proovitud.  Ja see sama teema, eneseleidmine ja mitte rahul olemine on kõige suurem hävitaja ja ma tean ja kuulen seda igal minutil, nii tööl, kodus jne. Aga olla rakkus on olnud viis, kuidas ma selles hetkes siin ja praegu üldse eksisteerin. Põgeneda enda eest. Võibolla ka hävitada ennast sel viisil. Oskus mitte olla rahul endaga ja lubada endal vabal päeval olla niisama ja vaikuses on suurim karistus või vähemalt tekitab see sellise tunde, et ma ei teinud midagi asjalikku ja see on peegeldus nii minu lapsepõlvest, edasi kantuna siia hetke. Kui midagi teed, oled tubli, kui tee, siis sa pole märgatud.  Ja eks ma saan ju aru, et kellegi teise arvamus ei maksa mu arveid ja enda sisemine rahulolu on kõige alus. Seega on see kõik taipamine mulle endale, et mul on arenguruumi. 

             Ma tajun segadust on erialal, ma tajun segadust oma plaanides, ma tajun segadust oma unedes, seega "Big mess" on hea väljend. Viimasel ajal on mu uned hakanud mind viima mind oma eelmisesse elusse või siis eelmise eluperioodi ja ma olen selles, ma toimetan selles ja ma tajun, et ma ei ole selles õnnelik ja tahan oma praegusesse ellu tagasi ja ma õnneks saan ka. Nii ongi. Olen palju mõelnud oma eelmisele elule s.h kooselule ja ma tunnen, nagu see oleks 20 a. tagasi olnud. Mitte miski selles ei tekita minus igatsust. Ma ei kanna endas viha ja ma olen minetanud kurbuse, mis sellega kaasnes. Lõpude lõpuks oli see minu otsus seda kogeda, minu otsus selles olla ja minu otsus see lõpetada.  Vaadata neid inimesi, kelle kõrvalt olen ma ära kõndinud ja tunda kergust ja saada aru, et need inimesed kuulusid sellesse aega ja nad ei saagi olla osa minu praegusest elust, sest meid ühendas see sama kogemus seal, toona, me käisime samat teed, me teglesime analoogsete olukordadega. Nii ehedalt elu näitab ja kujundab su ümber täpselt sellised inimesed nagu sinu enda olukord hetkel on ja see sama, mida sina koged. Uus kogemus, uued inimesed. 

Seega ma arvan, et olen enda elus tegelikult heas kohas. Vahe peal  seisak, kuid siiski edasi. Üks tohtult hea lause või küsimus, mida kuulsin hiljuti " Kui sinu ees oleks anum terve maailma inimeste muredega, kas sa oleksid nõus enda mured ära vahetama ja sellest kausist pimesi uue tõmbama?" Pigem ei oleks. Pigem võtan oma elutee, ükskõik kui käänuline ja künklik ta on ja püüan rohkem näha seda, mis mul on, mitte seda mida mul ei ole. Sel teel olen tohutult tänulik nendele võõrastele ja tuttavatele, kes mulle instagrammis kirjutavad, et ma olen nende eeskuju ja minu järjepidevus jne.. Tihti kipun seda enda juures mitte nägema ja vaatama ennast nii nagu need, kellele läheb korda, et mul elus hästi ei läheks. Ka neid peab olema, siis on kaal tasakaalus. 

            

      

"Aeg armidele jõena peale voolab"

 Tahan tänada sind, et oled jõudnud minu mõtete virrvarri. Haara üks mõnus tee ja lähme rännakule.  Ma lihtsalt olen see tädi, kes tunneb end kirjas mugavamalt, mis antud ajahetkel minu elus mulle kasuks ei tule. 

Kuna ma tunnen, et ma olen üsna kindlalt ath, siis on täna üle pika aja kord, mil ma avasin märkmiku ja kirjutasin üles kõik mõtted, mida tahan enda jaoks lahti kirjutada, et jutt ei korduks ja faktid oleks meeles. Mega hea nipp, mille ma aja jooksul olen ära õppinud. Ma kindlasti ei soovi laskuda ohvrirolli, sest teatavasti kõik oma otsused ja valikud teeme me ise, aga vabandan ette kui see juhtub. 

   Ma olen ennast mingismõttes lukku pannud. Enda peas... Nagu ärevuse ja paanikahoogude ja sundmõtetega. Sa ütled endale: "Stopp!!!!" Ma ei mõtle ja ma ei tunne neid tundeid hetkel!" Ma andsin endale lubaduse ja see lukk on teadlik valik, olla terasnaine, nii kaua kui ma selle eksami perioodi ära teen ja see eksam ( puhastusteenindaja -juhendaja tase 4 hoolduskoristussuund) on juba see neljapäev. Mul ei ole võimalik olla habras, mind ei aita keegi ja aita ka fakt, et minus on lein ja täpselt 5.02 kui eksam toimub on kuu aega minu vanaema minekust.

 Keegi ei saa eeldada, et see periood on lihtne ja see teadmine ja harjumine selle mõttega, et Tartu ei võrdu enam minu vanaemaga ja teda ei ole seal majas, mis mind alati ootas, tema öökappi kaunistab tema tuha urn, mis ootab soojemat ilma. On lihtsalt nii õõvastav tunne ja mõte, mida ma ei lase endale ligi. Ja seda ka teadlikult, seega jaanuaris ma Tartu klientide juurde ei läinud. Aga ma tean, et minu vanaema oleks mulle väga kaasa elanud ja ma teen selle eksami puhtalt selle pärast ära, et näidata ja jagada austust tema suhtes. Sest oli ka tema omal ajal ja tegelikult terve elu juhendaja ja õpetaja ja tema käsk oli püha, ilmselt on see tema geen, mis minus välja lüüa tahab ja ma kannan seda uhkusega. Kui vaid ma selle eksami ära teen... Ma eelmine aasta õppisin eripuhastustöid ja ma olen väga tänulik enda valikute üle, et mul  on mõlema suuna oskused, aga see on minu ristikivi, sest see aasta õpin ma juhendmist hoolduskoristusel ja kõik need asjad ja teadmised ja tarvikud ja kasutuskohad ja mis hetkel mida teha, kuidas doseerida, mis võtted .. oh my lorddd! Võibolla minu enda töötamist kõrvalt vaadatuna võib sama küsimus tekkida,aga kordukoristus kui selline on nii eri- kui ka hoolduskoristuse segu, st sa ei jäta plaati mustaks, kui see on must ja ei ütle kliendile, et järgmine nädal või 6 kuu pärast suurpuhastusel teen.  Kõigepealt saa ise selgeks ja siis hakka juhendama. Aga läheb kuidas läheb, ma tean ja olen selle tee läbinud ja mul on vajalikud ja proffesionaalsed teadmised, et jätkata oma teed oma tööturul ja see saab olema imeline ja unistusi täis kui kõrgemalt neid ideid toetatakse. Ma olen 8 aastat töötnud puhastusteenindajana ja ma olen omajagu sellel teel kogenud, nutnud, naernud, oodanud kliente, teinud praaki, õppinud, saanud vastunäppe, aga see ongi areng ja see ongi see koht, kus tuleb liikuda samas valdkonnas edasi, aga nö kõrgemalt. Küll aga, ei lähe ma 5. tasemele. Sest see ei anna mulle hetkel midagi ja kui mul see soov on, saan ma sinna minna. Ma tunnen, et ma vajan peale seda tralli ja oma töökohustusi hetke endale. 

Lihtsalt. aitäh et olid täpselt selline nagu sa olid ja aitäh, et aitasid voolida minust minu!

 Tulles tagasi leina juurde, siis see oli väga raputav sõit. Kuu ajaga muutub su elu kapitaalselt, sa hoiad  iga päev hinge kinni ja sa kardad omaenda vanaemaga kohtumist.. Sest sa tead, et temast pole järgi midagi, mis 2 nädalat enne seal käiku oli. Jah, ma elan Raplas ja see kõik oli raskendav teadmine, et ma ei saa olla temaga nii palju kui ma oleksin tahtnud, aga ma tean, et ma olin talle olemas- helistasime,  ma käisin, rääkisin, koristasin ja aitasin, ka neil päevil kui ma ei jaksanud püsti seista, Ma võiksin end tampida oma eluvalikute osas, aga ma ei tee seda. Aga nagu vanaisa minekuga, me kõik teadsime viimased 25 aastat, et ta tahab minna, aga tema minek oli nii kiire ja armutu, et siiski tõmbas vaiba alt, vanaemaga tajusin ma seda samuti. Viimased pool aastat oli ta vaiksem, ta ei rääkinud vanaisast enam, ta lihtsalt oli ja hakkas rääkima kuidas ta ei jaksa ja on väsinud, ta kadus oma maailma kui ma ümbepöörasin, siis tuli ta tagasi hetke kui temaga suhtlesin. Jah, me kõik teadsime, aga keegi meist ei olnud selleks valmis. Minu viimane füüsiline mälestus temast oli tema käsi soojendada ja tema otsa ette musi andes. See kuidas vanaema "ära" olles, hetke tuli ja ütles "kui hea ja mõnus tunne see on" See oli hetk, mis mind murdis. Nähes teda selliselt ja täiesti vaikselt.Mõeldes, et millal viimati keegi teda selliselt puudutas... ja eile oma lastega väljas süües, nägin kuidas eakas paar käest kinni hoidis ja see oli ilus ja see oli ka see, mida minu vanaema igatses. Oma mehe kätt ja paitust.  Mul on hea meel, et ma oma venna ja vennanaisega käisin seal, kuigi ma ei tahtnud teda selliselt näha otsustasin siiski isa palvel ümber ja läksin. Mul on hea meel, et ma sain teha kõik, et ta oleks rohkem hoitud, sest 30 minutit hiljem helistasin ma kiirabisse ja ta viidi haiglasse ja jäeti sinna hoole alla. Tema eest hoolitseti kõige parimal viisil ja ma leian, et see oli tema jaoks parim viis olla hoitud ja turvalises keskkonnas, mitte kodus, üksi. Rohkem ma seda teemat ei ava, aga need pildid ja mälestused sellest päevast on nagu trauma plaat, mis mind teatud hetkedel üles leiavad ja eks aeg annab arutust. Surm ja sünd on elu osa ja sellega tuleb arvestada. See on ka põhjus, miks ma hindan mälestusi, hetki ja püüan käia võimalikult palju sugulaste ja sõprade sünnipäevadel, Minu jaoks on elus kõige raskem näha  inimesi halvas hetkes, sest ma teeks kõik, et neil parem oleks, see oli ja on minu hirm ja ma lihtsalt loodan, et kui kunagi minu minek on, siis oleks see kiire ja valutu.

         Ma tegelikult kartsin seda hetke, milles ma olen. Eks ma olen alati kartnud sellist üksindust, milles mu vanaema oli, kui üksi elas ja toimetas, aga täpselt nagu tema, leian ka mina erinevad viisid, tegevused ja asjad, mis mind tegevuses ja rõõmsana hoiavad. Nimelt, mu mees läks puhkusele ja tegelikult on see vajalik ja normaalne ja ma kindlasti ei soovi, et ta peaks seal olles mõtlema ja muretsema kuidas ma hakkama saan...:D Naljakas.. iseseisev naine kardab üksindust, milles ta enamus aega on ja toimetab. See ei ole hirm, see on harjumus ja ma tegelikult arvan, et igale suhtele tuleb kasuks kui kaaslased reisivad või liiguvad eemale, sest harjumusel on suur võim. Mulle tohutult meeldib oma mehega aega veeta jah, on ka neid hetki kus ma tahan üksindust ja hetke endale ja ükskõik kui kuri ma olen, on mulle oluline, et mu külje taga ja kaisus on mu mees, kes lükkab mind paika kui ma nohisema hakkan ja võtab mind kaissu kui uni ärev on, kes kannatab mu sonimisi kui ärevad ajad on ja kes on ajas tõestanud, et on olemas mees, keda ma saan usaldada, kellega ma olen hoitud ja kes on alati olemas ja sammu võrra minust ees. Just nimelt, mis puudutab meie kodu, siis pean piinlikusega teatama, et mu mees on väga aktiivne korra armastaja ja neid hetki mil mul piinlik on, et ma ei jõua või ei jaksa, on ikka väga palju olnud, aga ta ei ole see mees, kes koduseid asju tehes seda pärast nina alla hõõrub või meeldetuletaks, et ta vot tegi seda ja mina lihtsalt tõmbasin hinge, see on oskus ja see on mehelikkus. Igastahes sain ma alates laupäevast tungida kodu hoolitsusse- pesumasin uugas, kuivati ka :D, Samuti koristasin ma põhjalikult ära meie korteri ja järgmiste päevade plaan on enda ja laste riidekapp. Kuna ma otsustasin oma juhtme väljavõtta ja minna öösel sõbrannaga välja, siis oli minu pühapäevane koristus täis ärevust ja peavalu, mil enamik inimesi ilmselt telekat vaataks või magaks, aga ma ei suuda, mulle sellistel päevael meeldiks olla koos oma mehega ja kaisutada, aga kui teda pole, siis pole, seega tegin ma 30 minutilisi unepause ja olin väga produktiivne. Samuti tuli mulle laupäeval õde külla, niiet tegime mängude õhtu ja kui tema tuttu läks, läksin mina Rapla peale, sest mulle meeldib väljas käia ja inimsestega suhelda, aga ma ei ole seda ammu teinud ja ma üldiselt teen selliseid aju väljalülitamisi kord kuus, seega viimane kord oli ikka väga ammu, kui jätta vahele Riia jms, kus me mehega käisime. Igastahes, olen ma siiralt tänulik oma õele, et ta tuli, sest selline esimese õhtu vaikus on kõige hullem, kolmanadal päeval saabub rütm ja no mis seal salata tuleb ta varsti tagasi ja ma loodan, et saab puhata ja ennast laadida, talle kulub see ära. Eilse õhtu veetsime ema ja õega Valtu minispaas ja oi kui mõnna see oli. Lihtsalt olla, liguneda ja lobiseda. Ja tegelikult ma hindan ja naudin seda vaikust, kus lapsed on isa juures ja mees on ära. Selles vaikuses on palju mõttestamisi ja endaga olemist, iseenda kuulamist ja taipamist. Seega praeguseks olen ma selle nukra hetke enda jaoks pööranud positiivseks ja olen tänulik, et mul on võimalus tegeleda enda, enda eksami närvi ja emotsioonidega.

Täna vajas mu õde transporti ja ta andis mulle issi tehtud maailma parimaid ja magusamaid küpsiseid ja noo see oli suur kalli kaugelt ja nii vajalik!

 

 
 

Enda ja oma mehe suhtes olen ma arusaanud, et suhtes peab olema austus. Ma arvan, et see sõna "austus" on lisaks aususele jms üks kõige olulisemaid aluseid. Miks ma seda mainin, sest ma olen kogenud seda nii enda suunas kui ka ise välja andes. Kui me kõik hommikul ärgates iseenedale ütleks: 

" Täna ma austan ennast, enda paarilist ja perekonda!" Oleks maailm palju ilusam koht kus elada. Ma ütlen otse, ma pole kindlasti musternäide ja olen olnud iseendaga selles kohas, kellega ma ise samamoodi teed ei jätkaks ja eks see osa tuli ka minu eelmisest elust kaasa, see lihtne harjumus, millele järgi andes sa rikud ja rikud ja rikud. Ma ei tambi ennast selle eest, et ma ei ole olnud endaga heas kohas ja ma ei tambi ennast selle eest, et minuga ei ole käitutud austusega. Sest austus on see, mida ma võibolla oleksin rohkem näha soovinud oma lapsepõlves, teismeeas ja täiskasvanu eas, siiani... Ma ilmselt ei oleks praegu selline pundar enda emotsioonide ja tunnetega ja kogetuga, aga jällegi ma tajun, et kõik on millegi jaoks vajalik. Minu  mees õpetas mulle, mis on austus ja mis on suhe ilma austuseta, see oli suhte lõpp, mil ma tajusin, et ma hoolin oma mehest väga ja kui see päriselt läbi on, on maailm tühi ja milleks üldse mida jne.. Eks sellel hetkel olid paljud asjad viltu ja ma mõistan, miks need asjad nii olid, aga ma tänan teda elu lõpuni selle eest, et ta võttis selle julguse näidata, mis on valesti ja näidata kuidas seda muuta. Seega on tema minu suur õpetaja ja meenutaja, et ükskõik kes on sinu kõrval ja sinuga sinu teed kõnnib, sa austad teda. Olgu selleks kes tahes. Ja selle kõigega käib kaasas hea ütelus, mis mul  igal hetkel meeles on - käitu teistega nii, nagu sa soovid, et sinuga käitutakse ja seda kõikidega.

  

Tulles korra tagasi vanaema juurde, siis minus oli üks küsimus. "Miks ta otsustas minna nüüd?" Tema minek tundus mulle nii valel ajal ja valesti ajastatud, aga see ei ole ju mitte kellegi teha. Neid mõtteid lasin ma endas keerata kui voodis nuuksusin ja ennast enesehalesse lükkasin. Tegelikult olen ma talle tänulik, sest tänu koolile ja elukohustustele ma tajun, et tulen sellega võibolla paremini toime kui muul ajal, sest fookus on paigas. Samuti olen ma nii tänulik raamatutele, mida ma ohtralt loen, sest see on viis kuidas oma mõtteid vaigistada ja ennast stressist välja viia. Minu peas on hakanud toimuma taas midagi, mille kohta teadjad ütlevad- kui sa saad sellest unistada, siis sa saad seda teha. Seega ma loon oma peas unistusi kuhu edasi, mis edasi ja see pilt meeldib mulle. Seega ma võtan iga päev väheamlt 30 minutit, et mõelda mis on minu unistused, kuidas ma nendes olen ja toimetan ja ma usun, et need unistused jõuavad minuni. Nähes, mida ma olen endale unistanud, olles selle sees ja sõites sellega tööle, või pannes selga või kasutades, või tehes... on unistustel suur võim. Seega julget unistamist, et kõik mida sa unistad läheks täide ja ära loobu nendest, unista suuremalt ja rohkem! Kui leiad unistused, leiad viisi ja lahendused kuidas nendeni liikuda ja see ongi elu areng. Ma lihtsalt püüan endale kogu aeg meeldetuletada, et rännakut unistusteni tuleks ka nautida, mitte kihutada ja ennast lõhki tõmmata. Asjad, uskumused, unistused jms võtavad aega, õppimist, kogemust ja  jõuavad sinuni siis, kui sa oled valmis nendeks! :)