"Puhu tuul ja tõuka paaaaati.."

Annan teada, et kogu loo kirjutamisel on mul oma isalt saadud luba kasutada pildi materjali ja ka luba rääkida enda kogemusest sel teel.. 25. juulist siiani. 

Kuna mu elu on üsna liikuv, st seda et palju tunde veedan autoroolis, siis mõneti tunnen, et mul on nii palju hingel ja nii palju rääkida sellest loost. Kuidas autoroolis käed krampi tõmbavad ja õhk otsa saab- selline jõuetuse tunne, nagu oleksin läbinud trauma. Nagu oleksin taas selles hetkes, kus sa oled ja mitte midagi teha ei saa. Kus sa hommikul alustad teekonda lastega lõunasse, et isa haiglasse vaatama minna ja 10 km pärast asulat pöörad sa metsa teele. Sest sul saab lihtsalt õhk otsa. See ei olnud selle pärast, et laste nääklemine tagaistmel sind sellesse olukorda viis, see oli sellest, et ma tundsin, et see süda ja hing mu sees on nii raske, kuidas sa tunned, et kogu su jõud, tahe ja olemine on piiritletud. See on see tunne, kus sa peatad auto, astud välja, langed põlvedele, vaatad taevasse ja küsid endale, et miks? Kui palju veel? Mis saab edasi? See on see hetk kus sa palud jumalat ja kaitseingleid, et nad oleksid kohal ja aitaksid. Ometi iga olukord ja hetk, tuleb meid õpetama ja selles on vaiksed sosinad- "vanaviisi edasi ei saa". 

      Ma soovin tänada oma õde Brigitat, kes vaatamata katki olekust, ikka ja jälle informeeris mind, mis isaga toimub ja jagas infot, mis sellises olukorras edasi võib juhtuda ja juhtus ka, sest tema info pärines tema sõbranna käest, kes on arsti taustaga. Need info killud olid nii südant lõhesetavad, et ma ei uskunud, et selles olukorras minu enda, oma, armas isa on. See ei jõuagi sulle enne kohale kui alles nüüd, kus vaikselt hakkab see torm lahustuma. 

Suundusin oma lastega lõunasse- haiglasse. Kuhu mõned päevad enne, mu isa ise pöördus, kasutades kiirabi. Teadsin, et olukord on halb, sest need kõned isaga, mis olid... need olid kohutavad. Kuidas läbi valude ja kurgu hääle su tugev ja vapper isa ütleb, et " väga halb on". See oli see hetk kus ma olin tööl, paanikas, mu tegevus katkes ja ma ei osanud mitte midagi öelda. Mida sa ütled? Kõik saab korda? 

Su isa on haiglas, mitte keegi ei tea mis tal on, kuidas teda aidata. Ta on üleni valudes, veest paistes nagu õhupall ja mitte ükski asi ei aita?!

Nii me seal voodi kõrval kõik seisime. Brigita, Aleks, Sofi ja meie. Püüad pastakast mingeid teemasid välja puhuda, sest isa ei jaksa ise rääkida. Vaatad teda ja mõistad, et asjad on ikka pärsis perses. 

Kuidas isa oli valuvaigisteid täis, kuidas ta nägi hallukaid, aga ei tahtnud, et õde sellest arstidele räägiks. Lõpuks me otsustasime, et peame tema soovist üle astuma ja rääkima, aga selleks oli juba hilja, sest järgmisel hetkel helistas mulle Brigita, keset Tallinna ja teatas, et isa viiakse kunstlikku koomasse.

   Sest tema põletik on vuhama hakanud ja terve tema selgroog on koldeid täis. Arstidele ei meeldinud see kolle, mis oli kuklasse tekkinud ja sellesse olukorda tuli kohe sekkuda. 

Jõudsime mehe ja tema pojaga linna. Nemad läksid poodi, mina jäin autosse, sest ma olin selleks hetkeks nii katki. Vaatad autoaknast õue ja pisarad lihtsalt voolavad. Parklas võtsin telefoni ja rääkisin taas Brigiga. Kus ta kirjelda seda, kuidas ta issile laulis enne opile/kooma minekut. Kuidas kõik tema sõpradest arstid olid kohal ja püüdsid arusaada, mis seis on ja kas ta tuleb sellest välja. Kuidas tema sõbrad kiriku isad ja hingehoidjad käisid haiglas palveid kaasa saatmas. Sa oled lihsalt selles parklas, teisel pool  toru on õde, kes püüab oma pisaraid tagasi hoida ja siis oled sina, kes lihtsalt nutab ja palub, et see ei saa nii lõppeda. 

Esialgne plaan oli arstidel isa hoida 2-3 päeva koomas. Kohe järgmisel päeval peale oppi leppisime õdede ja vendadega (imekombel olid kõik sel hetkel koos) kokku, et lähme haiglasse ja toome ta tagasi. 

Olime teadlikud, et meid lastakse kahe kaupa sisse, intensiivosakond ikkagi. Nii me istusime puhaste kätega ja ootasime ruumis, niikaua kui meid sisse lasti. Esmalt läksime mina ja Minni, siis Priit ja Brigi, Aleks ja Sofi ja siis viimasena meie vanim vend Rix. 

Seal ta oli! Üleni voolikutes, siiani paistes ja võitlemas

enda elu eest. 

Arstid tulid ja rääkisid, mis temaga tehti, mis voolikud tal küljes on, mis asi mida teeb ja mis plaan edasi on. Tema voodi  vastas oli arstide laud, nii et teda jälgiti kogu aeg. 

Isa nime öeldes ta reageeris. Tegi silmad lahti, vaatas ja siis jälle sulges. 

Kõik ilusad soovid teele pandud, vaatasin otsa Minnile, kes samuti häälevärinaga pisaraid poetas. 

See oli see hetk kui ma tundsin, et aeg on ühte tema lemmikut meremehe laulu laulda. "Puhu tuul ja tõuka paati.."Eelmainitud laul..

Musitatasime issi üle ja läksime tagasi ooteruumi kui tuli õde ja teatas, et laupäeviti ei ole haiglas palju rahvast, seega kogu meie punt sai uuesti issi juurde minna ja nii me laulsime seda laulu uuesti terves koosseisus ja selles hetkes oli midagi sellist... ilmselt kutse tagasi enda kehasse..

Et järgmine päev kirjutas isa "Papsi gruppi" "OK".

Issi jõudis tagasi, meie tõime ta tagasi! 

Miks ma nii ütlen? Sest meil kõigil oli jäänud mulje, et viimastel aastatel kadus issil siht. Ta oli ja ta nagu polnud.

Meid kõiki on loodud siia ilma midagi tegema, eesmärke seadma, elus edasi liikuma, arenema, aga temal seda kuidagi ei olnud.

Praegu tagasivaadates on see korralik raputus. Kas sa tahad elada? Või ei? 

Nagu me Brigitaga rääkisime- kas sa täidad oma eesmärki siin planeedil või sind koristatakse ära ja kui isa oleks elanud ca 50-100 aastat tagasi, siis teda meie seas enam ei ole.

Jah, see olukord oli meile kõigile raputus. See olukord tõi meid kõiki taas kokku ja ka vanu häid sõpru. Kelle abiga sai ka isa maja uue ilme ja soojaks, Puud riita, rõdud parandust, värvid seina, uksed ette ja samuti ka aknad mööblist jms rääkimata.

Meie issi ülesandeks oli ennast koguda, panna paika uuesti elu eesmärgid, õppida kõndima, tugevadada terve keha lihasmassi ja leida end uuesti. Ja nii me 4 kuud pidevalt haiglas käies, helistades ja ehitades oma vabasid päevi ja hetki kujundasime. 

Me kõik õppisime sellest midagi. Me kõik saime aru, et miski ei ole enesestmõistetav, et elu on elamiseks. 

Et asjad tulevad ja lähevad, aga inimesed ja perekond on see, mida tuleb hoida nii heas kui halvas.

Me saime aru, kui võimas punt me oleme, me saime aru kui võimsad me kõik isikutena oleme, me saime aru kui palju häid ja toredaid inimesi meid ja meie issit ümbritsevad. 

Me saime aru, et meie isa on kangelane. 

Me saime aru, et kui sul on tahet, saad sa ka lamajast kõndijaks.

Me saime aru, et koos on alati parem kui üksi.

Ma sain aru, et mul on üks kuradi tugev õde, kes vedas seda laeva eest. Kes tegeles nii isa tervise, arstidega suhtlemisega kui isa äri asjadega. Kes kunagi ei andnud alla ja ei murdunud. Kes alati naeratas kui ühisloomised isa juures toimusid. Kes juhatas vägesid ja andis ülesandeid. 

Mõneti tundsin, et see pauk oli mulle endale vajalik, sest olin lisaks isa olukorraga ka tegelemas lahutusega ja vara jagamisega. 

Kogu see olukord õpetas mulle, et ennnast annab alati uuesti üles ehitada ja peale igat tormi paistab päike.

Iga muutus on vajalik kui see tähendab enda sihi leidmist ja enda õnnelikuks tegemist. 

Nii nagu ma ütlen, et mu õde on võimas, vaatan ma ka endale alt ülesse. Täpselt samamoodi nagu eelmisel pildil, surudki hambad huulde ja astud sellest läbi või välja. Sellest? Ehk elust. 

Jätkuvalt tänan ma kõrgemat selle eest, et mu kõrval on vankumatu mees, kes sisendas mulle koguaeg, ka siis kui ma oma pisaratesse uppusin, et mu isa tuleb sellest välja, tema uskus seda algusest peale. 

Tema nägi olukorda kõrvalt, tema oli see kes minuga järgmisel päeval isaga intensiivi kaasa tuli. 

Tema oli see, kes lihtsalt oli, oli alati olemas ja on ka nüüd, kui eneseusk kipub aeg-ajalt võnkuma. 

Tal on oskus näha minus seda, mida mina veel õpin nägema. 

Enesekaotus ja eneseleidmine ja ülestöötamine on pikk protsess. 

Nagu kehagagi, mis on suureks söödud. Selleks, et vormi saada, kulub sama palju või rohkemgi aega, kui suureks süües.

Mul on siiralt hea meel, et issi on nüüd oma kodus tagasi ja, et siitmaalt lähevad asjad ainult ülesmäge.

Mul on siiralt hea meel, et meie plaanid on ka tuleviku osas paigas- minna koos ujuma ja Tartu objektide puhul saame koos aega veeta. 

Jah, eks minus on palju tühimikku isa armastuse osas. Palju puudujääke, aga keegi ei keela seda kõike nüüd täitma hakata, sest see on areng, see on elu ja elu, see sõidab täiskäiguga edasi, kui sul on siht ja eesmärk!

Aitäh elu!