"Puhu tuul ja tõuka paaaaati.."

Annan teada, et kogu loo kirjutamisel on mul oma isalt saadud luba kasutada pildi materjali ja ka luba rääkida enda kogemusest sel teel.. 25. juulist siiani. 

Kuna mu elu on üsna liikuv, st seda et palju tunde veedan autoroolis, siis mõneti tunnen, et mul on nii palju hingel ja nii palju rääkida sellest loost. Kuidas autoroolis käed krampi tõmbavad ja õhk otsa saab- selline jõuetuse tunne, nagu oleksin läbinud trauma. Nagu oleksin taas selles hetkes, kus sa oled ja mitte midagi teha ei saa. Kus sa hommikul alustad teekonda lastega lõunasse, et isa haiglasse vaatama minna ja 10 km pärast asulat pöörad sa metsa teele. Sest sul saab lihtsalt õhk otsa. See ei olnud selle pärast, et laste nääklemine tagaistmel sind sellesse olukorda viis, see oli sellest, et ma tundsin, et see süda ja hing mu sees on nii raske, kuidas sa tunned, et kogu su jõud, tahe ja olemine on piiritletud. See on see tunne, kus sa peatad auto, astud välja, langed põlvedele, vaatad taevasse ja küsid endale, et miks? Kui palju veel? Mis saab edasi? See on see hetk kus sa palud jumalat ja kaitseingleid, et nad oleksid kohal ja aitaksid. Ometi iga olukord ja hetk, tuleb meid õpetama ja selles on vaiksed sosinad- "vanaviisi edasi ei saa". 

      Ma soovin tänada oma õde Brigitat, kes vaatamata katki olekust, ikka ja jälle informeeris mind, mis isaga toimub ja jagas infot, mis sellises olukorras edasi võib juhtuda ja juhtus ka, sest tema info pärines tema sõbranna käest, kes on arsti taustaga. Need info killud olid nii südant lõhesetavad, et ma ei uskunud, et selles olukorras minu enda, oma, armas isa on. See ei jõuagi sulle enne kohale kui alles nüüd, kus vaikselt hakkab see torm lahustuma. 

Suundusin oma lastega lõunasse- haiglasse. Kuhu mõned päevad enne, mu isa ise pöördus, kasutades kiirabi. Teadsin, et olukord on halb, sest need kõned isaga, mis olid... need olid kohutavad. Kuidas läbi valude ja kurgu hääle su tugev ja vapper isa ütleb, et " väga halb on". See oli see hetk kus ma olin tööl, paanikas, mu tegevus katkes ja ma ei osanud mitte midagi öelda. Mida sa ütled? Kõik saab korda? 

Su isa on haiglas, mitte keegi ei tea mis tal on, kuidas teda aidata. Ta on üleni valudes, veest paistes nagu õhupall ja mitte ükski asi ei aita?!

Nii me seal voodi kõrval kõik seisime. Brigita, Aleks, Sofi ja meie. Püüad pastakast mingeid teemasid välja puhuda, sest isa ei jaksa ise rääkida. Vaatad teda ja mõistad, et asjad on ikka pärsis perses. 

Kuidas isa oli valuvaigisteid täis, kuidas ta nägi hallukaid, aga ei tahtnud, et õde sellest arstidele räägiks. Lõpuks me otsustasime, et peame tema soovist üle astuma ja rääkima, aga selleks oli juba hilja, sest järgmisel hetkel helistas mulle Brigita, keset Tallinna ja teatas, et isa viiakse kunstlikku koomasse.

   Sest tema põletik on vuhama hakanud ja terve tema selgroog on koldeid täis. Arstidele ei meeldinud see kolle, mis oli kuklasse tekkinud ja sellesse olukorda tuli kohe sekkuda. 

Jõudsime mehe ja tema pojaga linna. Nemad läksid poodi, mina jäin autosse, sest ma olin selleks hetkeks nii katki. Vaatad autoaknast õue ja pisarad lihtsalt voolavad. Parklas võtsin telefoni ja rääkisin taas Brigiga. Kus ta kirjelda seda, kuidas ta issile laulis enne opile/kooma minekut. Kuidas kõik tema sõpradest arstid olid kohal ja püüdsid arusaada, mis seis on ja kas ta tuleb sellest välja. Kuidas tema sõbrad kiriku isad ja hingehoidjad käisid haiglas palveid kaasa saatmas. Sa oled lihsalt selles parklas, teisel pool  toru on õde, kes püüab oma pisaraid tagasi hoida ja siis oled sina, kes lihtsalt nutab ja palub, et see ei saa nii lõppeda. 

Esialgne plaan oli arstidel isa hoida 2-3 päeva koomas. Kohe järgmisel päeval peale oppi leppisime õdede ja vendadega (imekombel olid kõik sel hetkel koos) kokku, et lähme haiglasse ja toome ta tagasi. 

Olime teadlikud, et meid lastakse kahe kaupa sisse, intensiivosakond ikkagi. Nii me istusime puhaste kätega ja ootasime ruumis, niikaua kui meid sisse lasti. Esmalt läksime mina ja Minni, siis Priit ja Brigi, Aleks ja Sofi ja siis viimasena meie vanim vend Rix. 

Seal ta oli! Üleni voolikutes, siiani paistes ja võitlemas

enda elu eest. 

Arstid tulid ja rääkisid, mis temaga tehti, mis voolikud tal küljes on, mis asi mida teeb ja mis plaan edasi on. Tema voodi  vastas oli arstide laud, nii et teda jälgiti kogu aeg. 

Isa nime öeldes ta reageeris. Tegi silmad lahti, vaatas ja siis jälle sulges. 

Kõik ilusad soovid teele pandud, vaatasin otsa Minnile, kes samuti häälevärinaga pisaraid poetas. 

See oli see hetk kui ma tundsin, et aeg on ühte tema lemmikut meremehe laulu laulda. "Puhu tuul ja tõuka paati.."Eelmainitud laul..

Musitatasime issi üle ja läksime tagasi ooteruumi kui tuli õde ja teatas, et laupäeviti ei ole haiglas palju rahvast, seega kogu meie punt sai uuesti issi juurde minna ja nii me laulsime seda laulu uuesti terves koosseisus ja selles hetkes oli midagi sellist... ilmselt kutse tagasi enda kehasse..

Et järgmine päev kirjutas isa "Papsi gruppi" "OK".

Issi jõudis tagasi, meie tõime ta tagasi! 

Miks ma nii ütlen? Sest meil kõigil oli jäänud mulje, et viimastel aastatel kadus issil siht. Ta oli ja ta nagu polnud.

Meid kõiki on loodud siia ilma midagi tegema, eesmärke seadma, elus edasi liikuma, arenema, aga temal seda kuidagi ei olnud.

Praegu tagasivaadates on see korralik raputus. Kas sa tahad elada? Või ei? 

Nagu me Brigitaga rääkisime- kas sa täidad oma eesmärki siin planeedil või sind koristatakse ära ja kui isa oleks elanud ca 50-100 aastat tagasi, siis teda meie seas enam ei ole.

Jah, see olukord oli meile kõigile raputus. See olukord tõi meid kõiki taas kokku ja ka vanu häid sõpru. Kelle abiga sai ka isa maja uue ilme ja soojaks, Puud riita, rõdud parandust, värvid seina, uksed ette ja samuti ka aknad mööblist jms rääkimata.

Meie issi ülesandeks oli ennast koguda, panna paika uuesti elu eesmärgid, õppida kõndima, tugevadada terve keha lihasmassi ja leida end uuesti. Ja nii me 4 kuud pidevalt haiglas käies, helistades ja ehitades oma vabasid päevi ja hetki kujundasime. 

Me kõik õppisime sellest midagi. Me kõik saime aru, et miski ei ole enesestmõistetav, et elu on elamiseks. 

Et asjad tulevad ja lähevad, aga inimesed ja perekond on see, mida tuleb hoida nii heas kui halvas.

Me saime aru, kui võimas punt me oleme, me saime aru kui võimsad me kõik isikutena oleme, me saime aru kui palju häid ja toredaid inimesi meid ja meie issit ümbritsevad. 

Me saime aru, et meie isa on kangelane. 

Me saime aru, et kui sul on tahet, saad sa ka lamajast kõndijaks.

Me saime aru, et koos on alati parem kui üksi.

Ma sain aru, et mul on üks kuradi tugev õde, kes vedas seda laeva eest. Kes tegeles nii isa tervise, arstidega suhtlemisega kui isa äri asjadega. Kes kunagi ei andnud alla ja ei murdunud. Kes alati naeratas kui ühisloomised isa juures toimusid. Kes juhatas vägesid ja andis ülesandeid. 

Mõneti tundsin, et see pauk oli mulle endale vajalik, sest olin lisaks isa olukorraga ka tegelemas lahutusega ja vara jagamisega. 

Kogu see olukord õpetas mulle, et ennnast annab alati uuesti üles ehitada ja peale igat tormi paistab päike.

Iga muutus on vajalik kui see tähendab enda sihi leidmist ja enda õnnelikuks tegemist. 

Nii nagu ma ütlen, et mu õde on võimas, vaatan ma ka endale alt ülesse. Täpselt samamoodi nagu eelmisel pildil, surudki hambad huulde ja astud sellest läbi või välja. Sellest? Ehk elust. 

Jätkuvalt tänan ma kõrgemat selle eest, et mu kõrval on vankumatu mees, kes sisendas mulle koguaeg, ka siis kui ma oma pisaratesse uppusin, et mu isa tuleb sellest välja, tema uskus seda algusest peale. 

Tema nägi olukorda kõrvalt, tema oli see kes minuga järgmisel päeval isaga intensiivi kaasa tuli. 

Tema oli see, kes lihtsalt oli, oli alati olemas ja on ka nüüd, kui eneseusk kipub aeg-ajalt võnkuma. 

Tal on oskus näha minus seda, mida mina veel õpin nägema. 

Enesekaotus ja eneseleidmine ja ülestöötamine on pikk protsess. 

Nagu kehagagi, mis on suureks söödud. Selleks, et vormi saada, kulub sama palju või rohkemgi aega, kui suureks süües.

Mul on siiralt hea meel, et issi on nüüd oma kodus tagasi ja, et siitmaalt lähevad asjad ainult ülesmäge.

Mul on siiralt hea meel, et meie plaanid on ka tuleviku osas paigas- minna koos ujuma ja Tartu objektide puhul saame koos aega veeta. 

Jah, eks minus on palju tühimikku isa armastuse osas. Palju puudujääke, aga keegi ei keela seda kõike nüüd täitma hakata, sest see on areng, see on elu ja elu, see sõidab täiskäiguga edasi, kui sul on siht ja eesmärk!

Aitäh elu!

Kui püüaks olla enda vastu kenam?

 Täna kohe tekkis vajadus kirjutada. Mida rohkem kell õhtusse jõudis, seda rohkem hakkas pitsitama.

Ilmselt selle pärast, et olen üle pika aja üksi ja natuke tagasi selles hetkes kui ma oma eelmise pika kooselu lõpetasin ja lastega koos toimetasin. Ilmselt sellepärast, et need ajad panevad kõige rohkem endasse vaatama ja analüüsima seda, kas ma olen endaga rahul, mis on minu elulised arengud natuke ka "kes ma olin aasta tagasi ja kes ma olen nüüd". Meil oli koolis täna uus aine "Õpitee", mis minu jaoks oli väga huvitav, sest selles samuti oli palju eneseanalüüsi ja erinevate mängude toel said vaadata endasse.

Sõnade hunnikust tuli välja võtta 5 sõna, mis iseloomustavad sind, nendest 5st sõnast andsime ära järjest neli. Minu esimene mineja oli "majanduslik kindlustatud", teisena läks "huumor", kolmandana läks " usaldus", siis "Väärikus" ja mulle jäi "perekond". Miks ma sellise otsuse tegin? Sest ma olen selle kõik läbi teinud, samm haaval ja see kõik pani neelatama nagu ka õpetaja hoiatas. Kõike muud saad sa üles ehitada, aga perekond ja sina ise.. neist kedagi kaotada ei soovi meist keegi. 

     Ma olen aus, mulle on inimste arvamus korda läinud. Olen kogu selle protsessi jooksul kuulnud enda kohta palju karvaseid sõnu ja need on haiget teinud. On olnud hetki kus olen saanud ülekohut inimestelt, kes mind ei tunne ja eks see osa on meis kõigis nii lapsepõlves, nooruki eas kui ka täiskasvanu eas. Me kõik otsime end terve oma elu, püüame pakkuda endale parimat võimalikku ja kui me peame selleks tegema vajalikud sammud, nagu mina tegin, sest kuklas terenda terve see aeg tunne, et ma ei ela enda elu, ma ei ole selles elus õnnelik ja samuti ei olnud ka minu lapsed selles elus õnnelikud, sest kogu vaba aeg kulus selle lappimisele, mida lappida ei andnud ja mida mina enam ei soovinud. Mitte keegi k.a need, kes minu poole sõrmega näitasid, ei olnud kandnud minu saapaid ja kogenud minu elu. Seega oli see lihtsalt tühine arvamus nende poolt, kelle olemus kõrgemale ei jõua kui oma väikesesse raamitud ja pimedasse maailma. Kellegi arvamus ei maksa minu arveid ja see lause on minuga alates sellest ajast kui valisin ennast. Jah, ma pean seda endale pidevalt meeldetuletama, aga see lause on minuga. 

Ma olen inimene, tüdruk, naine, laps, kes vajas seda, mida me kõik. Mõistmist, armastamist sellisena nagu olen ja olla hinnatud sellisena nagu ma olen ka neil hetkedel kui ma mitte midagi ei tee. 

See on suur võitlus iseendaga, mitte olla "people pleaser". Järjekordselt saada samu õppetunde, olla olemas kõikidele teistele, aidata, teha head ja luua ootused ja lootused ja saada tagasi mitte midagi. Sest kui mul on abi vaja, siis seda ma ei küsi ja olukorrad ju seda ka tõestavad, et need keda oled aidanud ja hoidnud, neid pole ja elu on üllatanud hoopis uute inimeste ja olukordadega. See on ka suur põhjus, miks ma ei taha ja ei soovi kellegi külge klammerduda. Kui mõni ekssõbranna oma nuga mu seljas keeras, või asus mu seljataga mind maha tegema. Ma olen õnnelik selle üle, et ma olen iseendale tõestanud, et ainus kes mul alati 100 protsenti olemas on, olen mina. 

Oeh, läks deepiks ära. Natuke jätkan ja siis suundun kergusesse. Nimelt olen ma täna ka enda peas veeretanud mõtet või lauset, mida mu mees mulle eile ütles. "Iga hetk, mis mul sinuga kaotsi läheb, on kaotus minu jaoks!" Selle lause taga on nii palju, mida ma eile ei mõistnud ja täna mõistan hästi. See on ka suur põhjus, miks ma hindan neid hetki mil mu mees reisil on, et ma saaks tunda ja kogeda üksindust ja seda tunnet kui teda pole ja see salajane igatsus, mis hinge kriibib.. Eks see suhte puhul tavaline ole, et selles esineb nurkade lihvimisi ja no ma ikka olen tuline solvuja ja tülitseja, tema mitte. Tema oskus rahulik olla ajab mind selles hetkes nii närvi, aga tagantjärgi vaadates jällegi asi, mida mina endas arendama pean. Me ei tülitse, ei karju ei kakle, meie tülid on sellised, et ma tõmban endasse ja analüüsin ja olen vait, tegelen selle emotsiooni ja tunde lahti mõtisklemisega nagu tema ütleb " kiusan ennast", siis tõenäoliselt teen ma ühe hea trenni ja siis olen ma tagasi kerguses, aga siis ei kaasne "elu läheb edasi" nagu vanasti, siis kaasneb tüütu olukorra lahti kirjeldamine ja analüüsimine koos partneriga, see on osa mida ma ei ole osanud kunagi teha. Keerulised olukorrad nii neiupõlves kui endises elus jäid kuskile hõljuma, ilma lahendusteta ja nii oli. Keerulised olukorrad käisid mu kõrval aastaid, niiet iga natukese aja tagant olin ma voodis, teotahtmatult lage vaatamas, kurba muusikat kuulamas ja lahistamas. Nüüd on mul selleks trenn, mees kes soovib olukordasid lahendada ja oskus ennast maandada ja eluga kiirelt edasi minna. Sealt ka minu trenni sõltuvus. Muide! Suurimad otsused on mul kas trennis või matkal tehtud, sest need on need hetked kus vastused jooksevad sinuni ja need on need hetked kus sa võid valusaid ja nõmedaid küsimusi endalt küsida. 

Eks selline "vajun voodisse" tunne oli mul ka eile. Selline koguja inimene olen ma alati olnud ja see aasta on lihtsalt palju teateid ja uudiseid, mis mõjutavad sellist harmoonilist keskmes olemist nii, et mingitel hetkedel ma lihtsalt küsin, et miks ei võiks olla nii, et kõik on lihtsalt hästi, aga ei.. ikka peab iga nurga taga olema mingi si**. See on elu. Läbi raskuste õpime me hindama neid hetki mil kõik on hästi ja läbi selle hindama neid si**asid hetki palju kergemaks ja samuti tulema nendest rahulikumalt läbi. Ka selles osas olen ma suuri arenguid teinud, see tulisus ja võitlus minus on oluliselt vähenenud ja eks see elu üks osa ole, et aja jooksul kasvab suur seanahk ja vott sellest enam selline jama läbi ei tule. 

Nüüd kergematele teemadele. Tundub, et lapsed hakkavad oma uue elukorralduse ja uute inimestega enda ümber kohanema. Samuti on lastel nüüd kaks kodu, mille vahet nad sõidavad. Mis minule on mõneti kergendav. Sest eelmises elus ei olnud mul palju selliseid hetki kus ma oleksin saanud lihtsalt olla, aga nüüd on mul lausa 14 päeva kuus, mil anda üle vastutus teisele poolele. Eks ma ikka tegelen oma lastega ka siis kui minu nädal ei ole- transport koolist koju, 2x nädalas ujuma jne. Ma lihtsalt ise ei suuda nii kaua nendest eemal olla. Kõige raskem uue elu korraldusega oli Karlil, Hannal ka muidugi, aga tema on suurem ja temaga on natuke lihtsam suhelda nendel teemadel, sest ta oli siis ja on ka nüüd ja ta teab mis oli siis ja on nüüd. Poja on mul tundlikum, meenutab mulle väikest mind. Kes hõljub ära, samuti valmistab talle keerukust õppimine ja keskendumine. Seega näeme päris palju vaeva, et mõlemal lapsel nii Hannal, kes kooli vahetas kui Karlil, kellele lahutus vanemate vahel 

korralikult haiget tegi, vaeva et nende õppe edukus stabiliseeruks ja nende elus oleks ühtlane rütm. Kuna ma laste isaga saan hästi läbi, siis meie koostöö sujub ja see on lastele üli oluline. 

Samuti läheb mu isal paremini. Ka tema olukord on meid omavahel lähedasemaks teinud. Me helistame ja räägime ja suur rõõm on oma telefonis õhtul näha sõnumit " Retu, kuidas sul läheb?" Need lihtsad küsimused ja üksteisel olemas olemised ununevad kiiresti kui kõik hästi on, aga meenuvad kiiresti siis kui enam hästi ei ole.  Seega ilmselt varsti on lootus, et issi saab oma koju, mis sai kõikide tema sugulsate ja sõpradega suure pai.

Samuti on mu elu jätkuvalt kiire ja tegus. Käisin ujumisvõistlusel ja täna kutsuti nädalavahetusel spordihoonesse 500 m sõudma, sest vald vajab ja ma sportlik naine, seega ma lähen, missest et hetkel paneb kõhu keerama ja tekitab normilt ärevust, siis iga asi on millegi jaoks vajalik.  

Töö osas on mu november kliente täis. Samuti on kool  ja möödunud nädal oli ka 3. taseme treenerite koolitus Tartus, kus osalesin oma mehega koos ja kus oli meeletult mõnus hetk, mil saime taas aja maha võtta ja 3 päeva rutiinist väljas olla. 

"Kunst pole kunsti teha, kunst on kunstis kunsti näha!"

Samuti külastasime spordihoone jõusaali kus sai tutvuda erinevate masinate ja lisadega, aga kuna ma taastusin nohust, siis eriti jaksu seal tavalist higistavat trenni teha polnud, aga lihas sai toonusesse ja uus hingamine kerre siiski. 

Kõik ööd veetsime Vspas, käisime nautisime saunasid, hellitasime oma keha hea söögiga, kohtusin Tartus oma eesti keele õpetajaga, kellega sai pikk vestlus peetud " Kuidas Reti elu veereb" ja " Kuidas läheb Tartu Waldrofgümnaasiumil" kus ka mina omal ajal käisin, aga väga väiksemal pinnal ja võimalustega. 

Samuti kohtasin ma samal õhtul ka oma klassiõde, seega selline huvitav tagasivaatamine ja aegade meenutus oli.

Tegelikult on mu elu hetkel veel parem kui kunagi unistada oleksin osanud ja kõik on paigas ja hästi. Lihtsalt hinnata neid, kes meie kõrval on, hinnata und, kvaliteetset sööki, head trenni ja muud, mis su hinge helisema paneb. See on see, mis päeva lõpus loeb. 

Kõik, rohkem ja veel midagi!

 Mu elu on läinud kuidagi kiireks, aga samas nii paika. Ega see lause niisama öeldud ole, et usalda elu ja elu usaldab sind vms. Eks ta oli suur amps, mille ma ettevõtsin.  Lahutus, kolimine, lastekasvatamine, ainult iseendale toetumine, töötamine nii vabal suunal kui ka valmistumine uuteks suundadeks ja suve keskpaigas kohutav uudis Tartust, kus selgus, et mu isa on kehvas seisus. See kõik, millest ma olen läbi tulnud ja välja kasvanud on ikka päris suur amps. Ma tänan elu ja end selle kogemuse eest, aga uuesti seda kõike kogeda ja läbi elada. EI TAHA!                                                                                                             
Hmmm samal hetkel kukkus alla purk ülevalt korruselt ja ma tänan õnne, et ma õues polnud. See kõik on tõetuseks, et elu hoiab ja see on tõestuseks, et elu on habras ja meist keegi ei tea, mis hetkel me vale sammu teeme või meie aeg lõppeb siin maises kehas. See viimane osa lausest on minu nö viimase poole aasta tagatausta muusika. Kas ma tahan nii elada terve elu? Kas ma elan elu täiel rinnal? Kas see mida ma praegu teen, teeb mind õnnelikuks? 

Täna on ka üsna tuuline ja pole ime, et lahtised asjad minema

lendavad, aga siiski on tore mõelda, et see mu kuklas või peas ei maandunud. 

Rääkides isast. Siis kogu see (vabandust väljenduse eest) sitt, mida ma viimasel ajal oma nahal tunda olen saanud, pole karvavõrdki nii keeruline kui kogu see teadmatus, kurbus, ootus ja telefoni põrnitsemine, et millal keegi helistab ja ometi mingeid häid uudiseid saadab. Selline pidev lämbumistunne ja kui kogu see õudus intsensiivsemaks läks, oli küll see hetk kus terve pere hingas pinna pealselt. Kuidas me mehe ja tema pojaga linnas käisime ja ma õega telefoni otsas istudes lihtsalt nutsin ja ütlesin, et see ei ole aus! See peab kõik hästi lõppema ja see ei ole lihtsalt võimalik. Kogu selle loo juures, mis oli ja on, võtan ma maha mütsi, nähes seda kui palju toredaid ja häid sõpru ja sugulasi mu isal on. Kuidas teda toetatakse ja aidatakse, lõbustatakse ja ollakse olemas. Jah, tahan ka mina olla 24/7 temaga koos, aga minu elu on Raplas ja selle kõrvalt olen ma isegi usinalt sinna kanti jõudnud. 

Ma kindlasti ei räägi avali, mis juhtus ja mis toimub, aga kuna see on mu blogi, siis võiks väike märge selle kõige kohta olla, kuidas me kõik jälle kokku saime ja lõime. 

Kogu selle olukorra kõrval, unetud ööd ja hirmuga tulevikku vaatamise osas, soovitan ma ikka jälle olla olemas ja öelda oma lähedastele neid asju, mida sa tunned ja  mõtled ja teha tahad. Sest ühel hetkel võib olla liiga hilja. Minu ja mu isa suhe on olnud selline praktiline pigem. Me oleme aidanud üksteist, tema on andnud nõu ja alati olnud olemas kui teda vajan. Kui esimene armastus tegi haiget, kui depressioon ja ärevus võttis võimust ja  ma ei suutnud näha ühtegi ilusat värvi siin ilmas jne. 

Nüüd ise, olla tema kõrval ja teada, et sa ei saa teda mitte kuidagi füüsilises osas aidata. Ega ka tema ju toona ei saanud. Ta oli mul lihtsalt olemas, andis oma rinna kus nutta ja andis lootuse, et kõik saab korda. Täpselt seda sama püüan maka talle pakkuda ja anda.

Kogu selle õõva kõrval unustad sa ära kõik need valud, nõmedalt  käitumised jms, mis lahkumineku jms juurde kuuluvad. See kõik on lihtsalt nii tühine. 

Jah, ma tunnen, et olen teinud korraliku sammu täiskasvanuks saamise osas, või siis pigem enda eest vastutamise osas. See hetk, kui ma hambad ristis otsustasin, et maksku, mis maksab. Lahkun ühiselt ehitatud talust kakskätt taskus ja ehitan end uuesti üles. Ja mul polegi seda vara vaja. Sest olen ju ammu kuulnud väljendit, et kui koged seda hetke kus sul pole midagi, siis saab uus ja parem sinu juurde jõuda. Kui palju hirme ja kõhklusi, aga samas teadmisi, et no matter what! I can make it! Lase lihtsalt elul head asjad ja võimalused enda juurde tulla. 

Ma vaatan ennast ja mõtlen, et ma olen saavutanud rahu. Minu elust on ära kadunud ärevus ja vähenenud ülemõtlemine, samuti on mu elust ära kadunud kõik sõbrannad, kes draamat keerutasid. Ma olen rahus ja ma ei igatse mitte ühtegi neist, sest ma tean, et kui vana on läinud, on ruumi tulla uutel asjadel ja inimestel. 

Ma õpin puhastusteenindust eripuhastussuunal. Ma teen seda ülima huviga ja lasen endal olla täiesti rumal ja alguses tagasi. Sest see on viis saamaks parimat haridust ja kogemust sel teel.

Samuti on mul ujumise algõpe läbitud, mis annab mulle jällegi tõestust, et kui sa midagi väga soovid, siis see jõuab sinuni kui sa natukenegi pingutad ja endasse usud. Sel teekonnal olen ma maha jätnud sotsiaalärevuse ja ma naudin jälle olemist enda rollis, see kes ma olin aastaid tagasi, aga parema, kogenenuna ja teadlikumana. 

 Lisaks kõigele virrvarrile kolisin ma oma mehega kokku. Ca 3 päevaga. Vot see oli tempo. Kuna mu teine pool läks tööreisile, siis oli ajaline piirang. Kõik sai orgunnitud ja kõik toimis ja toimib nii nagu pidi ja peab. Seega minul on nüüd see nädal selline üksinda sisseelamine jakohanemine uues kodus kui v.a 3 last! 😁 See välja ja sissekolimine oli õudus kuubis. Ma suhtlen oma eksmehega jätkuvalt, seega kui ma öösel 00.30 lõpetasin oma eelmise korteri puhastuse, siis puhastuteenindajana sa ju tead, et sa ei lähe oma tööd dušhinurka nullima, seega nii ma öösel oma eksmehe ja oma eks koju sõitsin, et keemia oma kehalt maha saada enne tuttu keeramist.  Ise muiates, et oh jahh.. elu on kummaline, aga no mis sa teed. Olgu siinkohal öeldud, et teda ei olnud kodus. 

Üldse olen ma oma endise elu ja valuga (loodetavasti )lõpparve  teinud. Miks ma mütlen loodetavasti, sest elu  ja kogemused on näidanud, et mingitel hetkedel meid elu teatud varjud ikka jälitavad. Olgu selleks mõni kõhklus või arvamus enda või teiste kohta vms. Olles elanud ca 13 aastat ühe inimesega koos, kinnistuvad teatud uskumused ja arvamused nii enda kui elu suhtes, mida on üpris huvitav murdma hakata. Selles osas on mul vedanud. Mu kõrval on minus vanem, rahulikum, intelligentne ja sümpaatne inimene, kes kogu selle jama kõrval oli alati olemas. EI kiirustanud meid kokku kolima ja andis lastele ruumi kohaneda ja tutvuda uue inimesega ja vastupidi. Selle sama inimesega on lihtsalt imeline suhelda. Ma võin rääkida kõikidest hirmudest, muredest ilma häbita. Meil pole olnud ühtegi tüli, sest me ennetame neid ja suhteleme pidevalt ja no neid kõhklusi ja hirme ja minema jooksmise tundeid on mul ikka omajagu olnud. Ikka on ta minuga ja hinfab ja näeb mind sellisena ja paremana kui ma olen. Ma ei tea kas ma olen ainus, kes vahest mõtleb, et mida teinepool minus näeb vms? Njaa, see on üks osa ja vari minu eelmisest/dest eludest, mida ma ei ole valmis avali jagama. Selle kohta on üks hea lause, aga ka seda ma ei jaga. Ma arvan, et käes on aeg, kus enesehala jätta eelmisesse aega ja nautida seda kes ja kus ma olen ja uinitada ja olla fooksuses sellest kuhu ma soovin jõuda ja seda kõike koos nendega, kes olid mu kõrval, hoidsid mind elus ja  eelkõige tänud mulle, et ma vastupidasin ja seisan, hetkel küll istun siin ooteruumis kus mu mazdat nokitsetakse ja ma ei näe ühtegi põhjust, miks nuriseda.

Elu on täpselt nii ilus kui ilusana me seda näeme ja mõnda ilusat asja me ikka oskame ju igas päevas näha! :)

Sain oma uue dokumendi ka kätte, alumine on siis praegune ja ülemine tehtud mõnda aega tagasi. 

Pole ehedamat näidet kui see, mis siin kajastub. 

Kui panna fookus iseenda peale ja teha tööd nii vaimse kui füüsilise keha ja olemusega, siis tulemuseks on särav, enesekindel ja elule avatud inimene.

Ma üldiselt olen hakanud tajuma ka seda, et mul ei ole vaja olla kogu aeg instagrammi pildis. Ma tajun ka seda, et kellegi arvamus pole mulle enam oluline. See on see osa millest ma välja kasvasin. Kõige suurem arvamuse ja hinnangu andja oled sa ise iseendale. Jah, ma tajun, et ma olen iseenda vastu üsna kuri ja õel olnud, eks me kõik oleme olnud teatud eluperioodidel. Jah, ma nõuan endal üsna palju kui ma ennast treenin ja 5x nädalas ei ole väike koormus kehale. Samuti tunnen ja suhtlen iseendaga pidevalt, et kas ma tunnen väsimust ja kui keha ei jaksa või mingi väike tõbi ala nagu kurgu paha mis mul hetkel on, siis ma tean, et mõne koha pealt ma pean tagasi tõmbama.Mu päevade plaani peab nüüd mahtuma ka treeningud teiste ehk laste ja täiskasvanutega ja lisaks on vaja reklaam valmis teha, siis hetkel on see arusaadav selle kõige kõrval, et ma lihtsalt olen natuke väsinud ja nii ma endale ütlesin, et mul ei ole kiiret kuskile ja praegustele lastele ja nende vanematele andsin teada, et treeningud hakkavad uuel nädalal ja nagu ikka, elu hoiab ja juhatab, siis nagu palutud sain ka täna basseini broneeringu ajad, mis kinnitab seda, et mu plaanid on kooskõlas ülemiste jõududega vms. 

Samuti mazdat hoolduses oodates saatsin ära oma kodutöö viimase osa, ehk siis enda trenni läbiviimise kokkuvõtte ja analüüsi ja nii maandus mu postkasti ka tunnistus. Samuti algavad novembris nö ujumistreeneri taseme eksami läbimiseks koolitused. Seega see  siin on üks osa minu plaanis ja järgmisel aastal ka järgmine tase. Sama kehtib ka puhastusteenindusega. Üks lõputu tasemete tagaajamine. Aga ma ei vingu. Mul on eesmärgid ja sihid ja nende poole ma sammun. Olen nende üle mega õnnelik ja tänulik, teades, et aastaid ei saanud ma üldse aru, miks ma milleks olen ja mida teen, nüüd saan ma täpselt aru, et see kõik oli nö eelmäng ja ettevalmistus praeguseks

. 

Jah! Ma olen tubli, piisav, vägev ja võimas!

Rännak endani- oma koju

 Polegi palju aega möödas kui ma viimati kirjutasin. Täna oma kodu ja kliendi kodu koristades (elame ühes majas) tuli tunne, et aeg on rääkida. Rääkida endast ja oma rännakust siia. 

Kus alustada? Jah, mina ja mu seaduslik abikaasa pole enam koos ca 2 kuud. Oli ühine otsus, mitte luua enam ühtegi vale lootust ja ootust. Kõik, mis oleks pidanud toimuma jäi toona toimumata, mis omakorda lõi suurema lõhe sellesse, mis viiamsed aastad oli. Ma ei peatu sellel teemal kaua ja ka palju, sest ma ei soovi rääkida asjadest ühe poolselt. Eksis tema, eksisin mina ja koos edasi liikuda oleks üksteise jaoks liiga lõhkuv. Seades mõlemad ootused ja lootused, mis kahjuks ei osutu eales selliseks ja siis järsku... 5 aasta pärast avastad, et ohh kurat.. same shit..

Peale lahku minekut elasime mõnda aega veel koos. Minu ja tema jaoks üsna keeruline. Olime ju olnud selles samas momendis ca 2 aastat tagasi, selle vahega, et nüüd on päriselt kõik läbi. Hirmud teadmatuse ees ja kuidas lastega jne, kõike oli ühes sõõmus liiga palju ja teravalt.  Seega püüdsin samm ja päev korraga liikuda. Asjade pakkimine, nagu ikka jäi viimasele minutile ehk nädalale. Koos oli vaja olla ca 4 nädalat, millest 2,5 täitsa vastu pidasime. Aga mida aeg edasi, seda rohkem raskeks läks. Tunnete virrvarr, protsessid endas jms tekitas nii palju erinevaid tundeid, mis üles kerkisid, viha, kurbus, rõõm, hirmud, ootused ja kõik lihtsalt paiskus pommiks, mis iga hetk su sees plahvatada võis. Seega otsustasin oma valu leevenduseks veini avada! Palun ärge seda kodus järgi proovige! See oli üks hullemaid kogemusi enda nahas. Kuidas kogu see pomm minu seest välja tahtis ja ma ei tundnud end enam ära ja mul tekkis iseenda vastu nii suur hirm. Seega öösel maandusin diivanil ja hommikul sai vastu võetud otsus, et lähen ema juurde, sest selles majas seal, nende mälestuste vahel, mis kokku kukkusid ma olla ei suutnud. Vajasin oma õde, kes mind kaissu võtaks ja pisaraid kuivataks jne.  Seega järgnev aeg, elasin ma ema juures. Päevasel ajal käisin oma kodus riideid pesemas ja lastega koos olemas ja saunas oma unevõlga välja magamas. Reaalsus hakkas kohale jõudma, et ma olengi nüüd üksi, hetkel kodutu ja kõik, mida sai 12 aastat loodud, lendas- taevasse, nii suhe, talu kui pere. Sees oli korralik lein.. no umbes selline:

"Jah! Mida sa hädaldad?!" Tahaks küsida eks? Ei hädalda, lihtsalt kirjutan selle kõik välja, et ühel hetkel oma blogist noppeid võtta kui mõte oma raamatu kirjutamisel kinni jookseb.  Tegelikult aitas mind sel teekonnal palju looduses olemine, toitumine, sõbrannade ja sugulastega suhtlemine ja teadmine, et ma ei ole üksi. Ma olen alati imetlenud neid emasid, kes on rasketest ja nõmedatest suhetest välja astunud ja kuidas nende elu taas õitsema on hakanud, aga et see imetlus sellepärast oli, et tajusin, et võin ühel hetkel samas olukorras olla, ma ei teadnud. Toitumine oli paigas, trennid ja matkad ka. Samuti unerohud, mis käsimüügist soetatud, riiuli peal ootamas, kui unepoiss tulla ei taha, tööl käisin edasi, sest millestki oli ja on ju elada vaja ja algas peatükk " Kuidas ma ainult iseendale loota saan!"

Eks ma ju tean terve oma elu pealt, et ainus, keda sa usaldada saad 100% oled sa ise, aga et elu seda mulle ikka alati meeldetuletama peab!? Peab jah! Selleks, et ma saaksin aru kui võimas ma olen, kui äge ma olen ja kui kaugele ma suudan minna selleks, et minu enda sees oleks rahu, vaikus ja nauding. 

Päevad möödusid ja kätte jõudis aeg, mil sain lõpuks oma koju kolida. Sel puhul oli ka mu eks abis, kes asjad mulle koju aitas tuua. Kui asjad lahti pakitud, algas uus peatükk. 

Mis oli ja on siiani kohati raputav. Kui palju taipamisi ja teadmisi ma olen kõige  enda ümbritseva jms kohta olen ma saanud.  Näiteks oma koduga harjunud olen ma alles nüüd.  Mõnda aega peale sissekolimist tekkis mul võimalus lastega maale minu isa juurde minna. Üks parimaid otsuseid, mida ma eales vastuvõtnud olen. 5 päeva lõunas koos oma lastega, oli nii magus palsam, et tagasi koju jõudes tundsin, et ma olen kodus ja kõik on hästi. Seega kui sina oled selles hetkes, et sa oled oma elus natuke eksinud või katki, siis mine oma juurte juurde, sinna kus sa pärined ja ammuta oma rakkudega seda infot, miks sa siin oled, miks sa siin eksisteerid ja see müstiline rahu.. see kestab siiani, selle vahega, et ma saan iga päev uut ja huvitavat informatsiooni iseenda kohta. 

Umbes täpselt sama põnevil näoga ja endamisi imestades. 

Kõik vastused meis on meie enda sees. Ka minul olid need enda sees, aga need tuleb lihtsalt üles leida. Ja nii ma päev päevalt saan meeldetuletusi, mida ma juba mõnda aega endas olen hoidnud ja kuskile peitu lükanud.  Ega siin suurt uudist pole, areneda mulle meeldib, nii füüsiliselt kui ka vaimselt, seega tulemas on üks põenev sügis kui kõik nii läheb nagu ma planeerin ja mõttes manifestin. I mean! Ma olen mina- super osav ülemõtleja. Lapsed, töö, kool jne ja mind on jätkuvalt üks, aga said teised emad selle kõigega hakkama, saan ka mina. Toetuda pole mul ju kellelegi peale enda ja sellepärast, tuleb elada oma unistuste elu ja mitte grammigi vähem.  Kõik mu unistused on seotud minu hirmudega ja jätkuvalt elu näitab mulle neid hirme, sündmusi ja kogemusi ja nii ma lihtsalt nopin oma unistusi. Ilmselgelt me peame tegelema oma hirmuda, et muuta need tugevusteks, aga kui sa taipad, et su hirmude taga ongi reaalsed unistused, siis see hirm hakkab vähenema iga sammuga kui sa lubad selle hirmu ehk unistuse endale ligi ja hakkad selles elama. 

Ühe hirmuga seisin eile Hanna kooli lõpetamisel silmitsi. Kõne pidamine- no muidugi.. andke see kohustus mulle, mul neid niigi vähe ja üldse, kuidas selles virrvarris mingeid õigeid ridasid leida ja kuidas seda kõik üldse esitada nii, et ma poole sõnapealt nutma ei hakka või minestunult maha ei kuku või joostes saalist ei lahku? Tegelikkus oli loomulikult midagi muud, natuke veel harjutada, siis võib imesid juhtuda. 

Hirm on nagu see hobune seal! Nii suur, nii hirmus, aga samas nii soe, nunnu ja armas.  Valik on sinu, kas seda karta või kaissu võtta. 

Kodu on mul ilus, nunnu ja pisike - nagu ka mina. Selles pisiksuses pole ruumi lohakil asjadele ega ka ülearustele asjadele. Kui mu eelmises kodus oli alalõpmata kaos, sest kõike oli kuidagi väga palju ja ei jaksanud hallata ja kohati tundus, et keegi koostööd ka väga ei tee, siis siin seda eksisteerib ka vahest, aga kuna mu kodu on pisike, siis on see umbes 5 minuti töö, see kõik harmooniasse saada. Mu kodus on 2 tuba ja 2 korrust. Ülemisel korrusel on minu tuba, kontor ja riietusruum ja dushiruum ja wc, trepist alla minnes on köök suurtuba ja mida mul siin kodus pole? Telekat! Tglt on, aga see on klaveri kõrval maas, sest ma ei jõua seda vaadata ja siiani ma seda ei igatse. Samuti pole mul veel internetti, v.a arvatud tele2 piiramatu teenus, mida läbi telefoni lastele ja arvutile jagan. Seega kui oskate soovitada, midagi taskukohast ja toimivat nö ruuteri vms näol! Bring it on!  Naabrid on mul toredad ja meil on üsna sulle mulle toimiv suhe. Nemad ei häiri mind, pigem vastupidi, mega soojad, intelligentsed, muhedad ja armsad, loodan, et saavad samaga vastata. Inimesed mu ümber on väga toetavad ja kohal ja iga hommik kui ärkan, mõtlen kõikidele teile, kes te mulle häid soove ja oma tuge pakkusite. Eks kindlasti on susisejaid ja näpuga näitajaid ja mul selles osas kama. Ka see oli osa minu protsessist- mida keegi arvab??! Täiesti savi! Kui sa ei ole mu kingi proovinud ja sa mu lugu ei tea ja hindad mind mu kaane või nime järgi, siis pole ju eriline koht kust arvamust noppida. Ainus, mis loeb on see, et sa ise oled rahul ja kõik muu, tulgu või mingu. 

Samuti tunnen ma jälle seda mõnusat tunnet- ma elan! Mul on oma rütm, omad toimetused, rutiin ja kuna lapsi me jagame, siis on mul lõpuks ka aega iseendaga olla, mida pole nii ammu saanud ja ma jah, naudin seda 100%. Kes minu lugu teab, see teab, miks ma nii tunnen.  Samuti armastan ma vaadet oma suuretoa aknast, millel õitsevad ja ilutsevad lilled, mis on kingitud inimeste poolt, kes mind päriselt armastavad ja minust hoolivad ja kui esimene vaade aknast õue läbi nende lillede on tehtud, hakkab hommik. Tee vesi keema, silmad puhtaks ja Jbl kõlar tööle ja muusika, mis on tagasi mu elus ja hommikutes- käima! Jah, ma armastan üksindust, aga ma armastan ka seda, et ma olen hoitud ja mu kõrval on inimesed, kes teavad, mis on minu jaoks hoitus. 

Mina tänan! 

Siil udus

 Mul on oma arvutiga huvitav suhe hetkel. Mis mõneti tekitab stressi, sest tean, et mul on siin 80 lk- ne raamat, mis soovib viimase 3 kuu lehekülgi ja samuti avan ma seda arvutit selleks, et arveid koostada ja töö asju ajada. See on selline kruttiv pinge, et sa pead ja siis vaatad oma arvutikotti ja mõtled, et millal?

Selle kõige kõrvale sobib ideaalselt "Adele- I drink wine" Ta nagu laulaks minust 🙂💥

Ma ei tee asju kunagi siis kui ma neid pean. Ma teen neid siis kui on tunne. Olgu, arvetega püüan olla täpne ja kohe peale objekti lõppu suunan end siia, aga muidu.. ei ole hetkel seda tunnet, et tahaks siin tundide viisi istuda ja kirjutada. Minu kirjasoon lööb lahti alles peale esimest tundi, seega keskelt läbi kulub mul ühe peatükki loomiseks ja ülesehituseks kuskil 3 tundi. Kui mõelda sellele kui palju on mul vabal ajal tegevusi ja kohustusi, siis tekib tunne, et mul oleks ööpäeva vaja juurde ca 4 h.  Iseenesest on see tore, et ma raamatu kirjutamise asemel tulin blogi kirjutama, sest blogi kui selline toetab mu raamatut ja siit on hea ülevaadata mida kogesin jne, oluliselt põhjalikumalt kui endal meeles oli.  

Anyhow. Mu elus on hetkel keerulised ajad ja hetkel seda siin lahkama ma süvitsi ei hakka. Küll, aga lähenen olukorrale jms teise nurga alt. Kirjutan lahti selle, mida hetkel kehaliselt/ vaimselt kogen.  

Stress. Vist on õige sõna antud olukorda kirjeldamaks. Stress on üsna salakaval asi, sa eitad, et see sul on, kuni ühel hetkel hakkad avastama end olukordades, mis annavad sulle vihje, et " oops.. midagi on valesti".

Lühidalt... saan ma aru, miks meie suguvõsas domineerib alkoholi kuritarvitamist omajagu, samuti mõistan miks inimesed tarbivaid erinevaid keemilisi ja looduslikke rahusteid. Sest teatud hetkedel elus sa istudki pliidi ääres, vaatad praksuvat tuld ja mõtled öösel kell 1, et millal see uni tuleb ja millal saabub kergus. 

Ma ei ole endale viimastel päevadel väga palju armu andnud. Kuidas ma saaksingi? Mul on töö (tipp hooaeg), lapsed ja mina. Iga üks nendest vajab natuke rohkem hoolt ja tähelepanu kui tunnike päevas. Samuti on mul ka kodused kohtustused ja majapidamine, segased tunded ja okastraat, mida kurgus õhtuti veeretada. Eks ma olen ise ka paraja annuse andnud selleks, et tajuda ja tunda selliseid tundeid. Seega ma pigem ei otsi haletsust, vaid lihtsalt lasen need tunded ja mõtted kerguse mõttes välja. 

Kui ma varasemalt olen ohkinud, et elu on raske ja mu elu ongi raske olnud, siis viimasel ajal on mul nagu "eitamise" faas. Päevasel ajal teen tööd, naeran sõbrannadega, suhtlen inimestega ja kõik on nii paigas ja nii tore, aga siis saab õhtu ja rahu ja see on see hetk kus endale päriselt silma vaadata. Ma ei ütleks, et ma endaga kuidagi võlts oleksin. Pigem olen ma lasknud endal kõike kogeda ja tunda, mida antud hetkel ja ajastul tunnen. Seda olukorda, mida kogen, võiksin samastada enda tervenduse protsessiga. Sa hakkad ennast koorima, kiht kihi haaval nagu sibulat, sa eeldad ja arvad, et nüüd on kõik. Nüüd ma olen need raskused ja kihid üle elanud ja nüüd enam hullemaks ei lähe. Oota! Vaata! kohe läheb! 

Nüüd on passlik hetk minna tuumani, milleni ma juba kord siin jõuda püüdsin! Alkohol! Lihtne vein ja elu ilus! See elu tundub tõesti korra ilus, aga järgmine hetk näed, et uni on kehv ja hommikul algab sama ring uuesti. Ma olen praeguseks hetkeks seda olukorda kuhu ma triivin umbes kaks korda kogenud ja eile tekitas see minus korralikku ärevust ja hirmu ja ms.  Ma olen terve oma praeguse elu soovinud elada selliselt, et "mina valin, millal ma joon, mitte et mu keha valib, millal ma joon". Sest see on ka üks muster, mida ma alates sünnist näinud olen ja eks varem või hiljem, saame kõik õppetunnid ja asjad, mida kardame oma nahal kätte.  Ei, ma ei arva, et mul sügav probleem oleks, aga ma arvan, et kui samas vaimus edasi minna, siis varsti ilmselt oleks. Nimelt olen ma endale nädalavahetuseks siiski lubanud paar pokaali veini koos Saaremaa mulliga nö kokteil, mis ei pane pead valutama ja hoiab keres ka vett. Siiamaani pidasin oma kokkuleppest kinni, aga viimased nädalad ei ole olnud kõige kergemad ja nii on need kogused laienenud mitmele õhtule. Ega see tegelikult maailmalõpp ju polegi ja olgem ausad, kui on lein ja valu, siis see on aksepteeritud ja arusaadav teema, et sa kas jood või haarad rahustit. Sest kui on sitt, siis tuleb see sitt ära lahustada ja seda valu mitte kogeda, sest mine sa tea, mis siis juhtub kui valus on. Meie praeguses maailmas ei saa ju selliseid tundeid olla. Meil on ju kõik olemas ja valu kui selline.. see on ainult filmides ja raamatutes. Eks ta õige ole, et kogu elu ongi vanade ja praeguste mustrite muutmine. Meie murrame neid, mis meile pärandatud ja meie lapsed neid, mis meie neile pärandame. Ilmselt peaksin oma lastele ka fondi tegema, mida olen kuulnud tegevat mõne vanem poolt " Teraapia raha" , nohh nii tuleviku mõttes. Tulles tagasi veini juurde, siis võibolla peakski iga päev seda lubama.. saaks olla pidevalt "siil udus". Aga selle kõigega on" aga", mida olen kuulnud mitmelt poolt. Alkoholi tarbi, siis kui sul on hea ja sa midagi tähistad. Siit tekibki muutus. Palju meil elus ikka tähitsada on.. sünnipäevad ja sünnid, ülejäänu jääb siis lohutuseks. Seega kogesin ma eile õhtul teist korda oma elus värinat ja sundmõtet, et seal kapi otsas on vein ja tegelikult ma ju vajaksin ühte pokaali. Põrnitsesin seda pudelit ja otsustasin valida une. Nii ma tunnike poolund kogesin kui ärkasin jälle ärevusega. Õnneks oli ka mees üleval ja küsis, et miks ma ei maga. Seletasin talle oma olukorra ja kui muidu tuleks peale südamepuistamist kergendus, siis seda siiski ei tulnud ja rahu saabus koos sügava unega ja ilma loodusliku rahustita ja mõtete vaigistamisega.

Seega algas minu "pidu" reedega ja jätkus laupäevaga, mil sõitsime ema, Minni ja lastega õelapse sünnipäevale. Terve päev olin uimas, sest nagu eelnevalt mainitud, siis alkohol ei anna head und ja sügavat und oli mul too öö 63 minutit tavalise 120 minuti asemel, lisaks ülemagamine, sest viimasel ajal ärkan hommikul 4/5 paiku ja siis uuesti magama. Eks oli ka eelmisest õhtust natuke hõre olla ja nii sai õue sünnal hakatud jälle sooja tegema. Ma olen üsna sale ja sellest tingituna on mul koguaeg külm kui ei ole 23 kraadi sooja,seega jälle.. hea põhjus miks vines olla. Samuti liikusid ringi "soojendusnapsid" mis olid veinist kangemad ja segu on teatavasti üli halb juua. Seega tagasi koju jõudsime kuskil 22 ajal ja siis meigi eemaldus, näoseerum, hambad puhtaks ja tuttu. ja nii algas mu eilne tööpäev, millele otsa lajatasin 9 h tööd. Eks on hetki kui tunnen ja näen end ikka päris haledana kuigi ma seda pole. Samuti hindan, et olen endaga aus ja avali ja ongi valus ja nõme, aga peale tormi paistab alati päike! Nii ka minul. 

Mida ma selle kogu loo lõpetuseks öelda soovin.. ole endaga, luba neid hetki jms kogeda. Alkohol ja uimastid aitavad hetke ja nende mõju ei ole igavene. Lihtsalt protsessi pikendamine, selle asemel, et endale kohe otsa vaadata ja lasta endal nii olla nagu sa hetkel vajad. Kogu see olukord või siis eilne õhtusöök mõjus mu kehale nii, et istun om voodis teki all ja naudin seedimist, mis lappes on, nagu ilmselt kogu see, mis ma hetkel olen, või ei ole. 

Oodates päikest ja suve!

Retuk

Hurghada ja Titanic Palace

 Käes on pidulk hetk, mil tekkis tahtmine ja soov jagada oma kogemust Hurghadas. See oli meie pere esimene reis, kokkuvõtvalt ja tagasi vaadates võib öelda, et saime väga hästi kõigega ka hakkama ja ettevalmistust nii info kui asjades osas oli üsna hea. 

 Meie lend läks 16.03.24 8.00 ja enne seda oli oi oi kui palju teha. Soetada riideid, mütse ja hügeenitarbeid. Käia küüntes, panna asjad kokku ja suhelda ka oma vennaga, kes üle pika aja töö asjus meie juures ööbis.  Kõik vajalik enne minekut tehtud, saime ca 12 ajal magama ja minu äratuskell tirises 4st. Uneskoor oli võimas ca 3h ja 39 minutit, mehel vähem, sest ta ei ole kulduinuja. Lapsed läksid 22st, seega neil oli täiesti okei ja kogu selle reisi nii auto kui lennukiga, ei maganud meist mitte keegi ainsamatki silmatäit. 

Tallinnasse jõudes oli suur rahvamass ja segadus, et kuhu sappa võtta, mis number värav jne. Kohvrite ja chek in järjekorras seisime ca tund. Ise mõeldes, et kas tõesti me kõik sellele lennule ära mahume. Siis oli käsipagasi ja enda kontroll. Mees võeti kella pärast maha. Mind mitte, kuigi mul oli  täpselt sama isend käe peal. Kontroll läbitud, siis läksime läbi näo kontrollist, me valisime laste tõttu selle järjekorra kus oli teenindaja, mitte masin, sest alla 12 a. ei saa seda kasutada. Peale kontrolle sõime lõpuks ühe kõhutäie ja ootasime kuni väravad avatakse. Mis puutub asjadesse ja kontrolli, siis huvitav fakt on see, et kohvris oli mul juuksesprei üle 100 ml, kreem, küünekäärid ja pintsetid, kõik asjad jäid mulle alles, nii sinna kui tagasi tulles.Samuti oli mul valuvaigistid, kõhukinnitid, smecta jms lubatu kaasas. Minu isiklik nõuanne kui lähed Egiptusesse, siis 1. tee nö ennetav kuur oma kehale( ma ei tea kas see reaalselt toimib, aga mulle tagantjärgi soovitati) 2. need rohud meid väga ei aidanud, seega tea, et sa lähed Egiptusesse ja saad kohapealt päris tõhusaid ja ka toimivaid rohte osta, mis Eestis on retseptiga. Muidugi sa maksad 3 karbi eest ca 25.- aga need toimivad. Tulles tagasi Tallinna lennujaama, siis passid uuesti näidatud ja ka piletid, mille me kohvreid kaaludes voucheriga saime, liikusime lennukile.

  

  Lend Hurghadasse oli pikk. Minu jaoks kõige ebameeldivam oli nii sinna kui tagasi tulles tõusmine. Laskumine/maandumine oli täitsa okei, vähemalt Hurghadas. Ma etteruttavalt põdesin lennuhirmu ca 3 kuud, Seega käisin ma perearstil, kes väljastas mulle rahustid kui mul peaks paanika või ärevushoog tekkima. Mida ei tekkinud nii sinna kui tagasi sõites oli paanika. Ärevust ikka oli, aga seda annab üsna hästi kontrollida raamatu või mõne tegevusega, tänu millele oma fookuse eemale saad juhatada. Mina lugesin tõusu ajal ca 5 lehte Adele raamatust ja vahepeal kiikasin, et kas me ikka tõuseme jne. Lennu puhul häris mind kõige enam naised, kelle eesmärk Egiptusesse minna oli tõenäoliselt see, et saaks terve aeg täis olla ja seda kõike alustati juba suure jäägermeistriga lennukis, mida tegelikult juua ei tohtinud ja seda ka stjuardess neile ütles korduvalt, aga kus sa sellega! Niristati topsi ja nii meel lõpuks kustuma joodi. Vahe peal lauldi, tuigerdati vahekäigus ja söödi hakkliha pirukaid ja kohukesi, mis too hetk tekitas tunde, et tahaks lihtsalt oksendada. Meid ja lapsi häiris see korralikult, sest nad istusid meie vastas reas, aga olukorrale andis rahu selja keeramine ja nende kustumine. Vaade oli lus, aeg venis, aga nii me 5h ja 30 minutiga kohale jõudsime.

Kohale jõudes oli kontroll jms üli kiire ja nii me suundusime oma lennufirma bussile, mis siis laotas kõik puhkajad mööda hotelle laiali. Nii mõnus oli kohata päikest ja sooja ilma. Linn oli ka nii ilus ja kole samal ajal ja tuhin seda avastama minna oli ka juba vaatamata suurele väsimusele suur. Jõudes hotelli istusime ca 1,5 h check innis ja ootasime oma tuba. Toa vahetasime kohe ära, sest pikka aega ja neljakesi ühes toas ei tule kõne allagi. Seega saime sviidi, millega jäime päris rahule v.a korsitusstiil, et vaipa ei imeta imuriga ja lambikuplid olid mega tolmused ja samuti pistikupesad enamjaolt ei töötanud, võinoh töötasid,aga adapterid vajusid ise pesast välja. Seega oli meil 4 peale 2 pistikut, aga saime ilusti hakkama. Peale check in-i läksime hotelli ja rannaga tutvuma ja kuna meil oli "kõik hinnas" pakett ja   soetatud sai ka ise kallim tuba, siis olime hotelli mõistes vipid ja tellida ka kangemaid kokteile tasuta. Ma ausalt ei joo palju, aga sellises puhkuse režiimis ja lahtise kõhuga ma lubasin endal ikka profülaktika mõttes ühes õhtus viina kokteile, et kuidagigi parendada oma olukorda ja noh, mis seal salata, päris hea maitsega oli ka. 

Mohhito ja sellest virgin sai meie (minu ja Hanna) üheks lemmikuks. 

Mis puudutab toitu, siis toidu lõhnad olid imelised. Vähemalt esimesed 2 päeva. Letid olid lookas ja seda nii soolases kui ka magusas mõttes. Võta mida tahad ja kui palju kulub. Kala, kana, lehm ja veis.. nendest lihadest teeme mõneks ajaks pausi ja naudime sealiha. Alguses oli tõesti väga maitsev, aga pikapeale hakkas vastu. Eriti hakkas siis kui ma 2 hommikut hiljem ärgates avastasin, et hõre on olla. Selline tunne nagu oleks päris suur joomapidu selja taga ja see tunne ei kadunud mitte kuskile, vaid läks ajaga hullemaks. Ja siis kujutage ette neid toitude lõhnasid, mis rõdu kaudu tuppa tungisid. Ühesõnaga suurema osa ajast veetsime kas rannas, linna uudistades söögi ja joogi varusid täiendades ja külastasime ka akvaariumit ja sand cityt. Meid sõidutas kohalik taksojuht, kes oli üsna tubli mees, võrreldes ülejäänutega kelle puhul fikseeritud hindadega ikka tünga saime kui ei kontrollinud täpselt kui palju nad küsivad. 

Kui akvaarium, sand city ja linnatuur tehtud, samuti ka Mc Donalds külastatud, siis suundusime tagasi hotelli ja siis hakkas minul ja mu mehel päris pidu. Niiet sisuliselt oleks võinud sissekirjutuse nii voodisse kui vetsu teha. Wc paberit jagati seal üsna nukralt ja varusid täiendati iga päev peale koristust k.a vesi,sprite ja coka Nende rullid on ca veerand meie poes leitavatest ja üsna karedad. Õnneks me olime ettenägelikud ja soetasime poetiirult kaasa ka üli pehmet, mis meil ka alles jäi. Ühe päeva voodis ja ettevaatlikult lapsi lõbustades rannas üle elatud, otsustasime, et järgmine päev lähme apteeki ja soetame rohtu, sest vedeliku puudus ja palavus käivad käsikäes. Saime rohud, aga need kohe ei mõju. Seega oli organism lõpuks kõhupahast ja rohtudes väsinud ja uimane, seega palju oli voodis olemise aega. Minu olukord läks paremaks ca 2 päeva hiljem kui ärgates ütlesin mehele, et toidulõhnad ei aja enam närvi ja süüa tahaks. Samuti ei nõudnud keha ka vetsu ust kulutada. Seega baby steps ja nii ma ja me jalgele saime.

Sinna minnes mul endal mingit hirmu kõhuviirust või toidumürgitust saada polnud, olin õrnalt kuulnud sellest, aga et see mind tabab.. Voodis siruli olles otsis mees infot, seega kõik puuviljad jms said enne söömist pudeliveega pestud ja värske toit jäi meist letile. Tarbisime suppe ja töödeldud juurikaid. Hambaid pesime naguni pudeliveega. Nagu hiljem selgus, siis väga paljudel oli samasugune olukord. Ühiskasutatvad vetsud olid ääretult rõvedad ja rahvast õues väga palju ei olnud. 

Kuna mu uni oli üsna hüplik, võõras koht jne, siis iga hommik ärkasin ca 5.30 ja läskin õue rõdule. Kus oli juba näha varajaseid ärkajaid, kes toolidele oma rätikuid paigaldsid ja päevitamiseks toole hõivasid. Seega mitte ükski kord me basseinide ääres ei lebotanud, sest need olid kas kinni või siis lihtsalt  rätik ilutsemas, et keegi ei kasutaks. Basseini ääred olid täis inimenis, kes olid kergelt öeldes üle päevitanud, üsna joogised ja lõbustasid teisi külastajaid oma vene muusikaga, seega me jah, väga ei kippunud basseinide äärde, päevitamiseks ja Karlile mängimiseks sobis rannas palju paremini. Päeva jooksul veetsime ca 30 minutit basseinis sest lapsed tahtsid soojendusega basseinis sulistada. Kell 17 oli keeld nii bassut kui merd kasutada ja kell 18 saabus öö. Mis peale intensiivset päeva oli päris mõnus vaheldus.

Hämmastav oli ka see, et aeg seisis. Päevad venisid ja puhkus kui selline oli täielik. Samme sai päeva peale päris palju, sest vahemaad sööma, randa jms olid päris pikad. 

Kui alguses poode külastasime oli põnev ja äge kogemus, et kohe suhtlema tuldi ja kauplema, siis viimastel päevadel oli see nii tüütu ja üksluine, et me ignoreerisime nende ilustavaid sõnavõtte ja ütlesime viisakalt "Hi!"

Enne tagasitulekut jäime natuke hiljaks Hanna sünna teatamisega, aga siiski tehti Hannale ilus üllatus ja kingiti kook ja ilus mälestus. Kooki meist keegi süüa ei tahtnud, aga hetk oli ilus.

Siis algas tee check outi, andsime ka ausat tagasisidet ja lahkusime hotellist. Sõitsime lennujaama ja korjasime inimesi peale. Enne äraminekut külastasime veel ühte suveniiri poodi, kus ma sain tüssu, nagu ikka. 6.- maksin 20.-. Kui nii siis nii, ma seda taga nutma ei jää, aga kiires olukorras hea võimalus koorida. 

Hurghada lennujaamas oli konroll ikka väga tugev. Keha kombiti läbi. Kellad, jalanõud jms küljest ära ja nii ca 2-3 korda. Hurghadasse jäid ka Hanna käärid, mis tal kooli asjadega pinalisse ununesid. Tallinnas neid ära ei võetud, aga ega me väga kurvad polnud. Eestis soetasime uued ja vanad jõuavad loodetavasti nendeni, kes neid seal vajavad.

Tagasilend oli õõvastav, kohutav ja raputav. See oli lihtsalt sõnu seletamatu kui õudne see oli. Istusime ka lennuki sabas, seega oli palju neid hetki kui tundsin, et hakkaksime alla vajuma vms. Turbulentse oli pool sõidust ja pimedas maandumine oli eriti õõvastav. Lennuk hakkas Läti piiri ääres juba kõrgust madaldama ja poole laskumise pealt käis jõnks ka lennukist läbi. Terve lennuk oli järgmised 15 minutit täiesti haudvaikne ja kui maandusime, siis pooled reisijad plaksutasid. Meie ees istus perekond kellega saime päris hästi läbi ja pool teed ka suheldud. Ja üldse oli Eesti keelt tore kuulda.

Eestisse jõudes oli külm ja pime, aga koduigatsus ja koera igatsus aina kasvas. Kohilas tegime poetiiru tänaseks grilli peo tarbeks (Hanna sünna jätk) ja Hepas kostitasime keha ülima kana wrapi ja hot dogidega. Koju jõudes tegime kohvrid tühjaks ja pesuhunnikud valmis. Seega tänasega said riided tänu kuivatile pestud. Matkal käidud ja kevadet nuusutatud.Küll, aga on mu nahk jätkuvalt punane, tundlik ja kergelt nõgeseline, seega allergia rohi sees ja nägu naerul. Eesti on üks kuradi ilus, hea ja tore koht kus elada. Hinnakem seda mis meil on. Meil on siin päriselt kõik hästi. Tulevikus Egiptusesse ei unista, valime riigid ja kohad, mis jäävad Euroopasse.