Siil udus

 Mul on oma arvutiga huvitav suhe hetkel. Mis mõneti tekitab stressi, sest tean, et mul on siin 80 lk- ne raamat, mis soovib viimase 3 kuu lehekülgi ja samuti avan ma seda arvutit selleks, et arveid koostada ja töö asju ajada. See on selline kruttiv pinge, et sa pead ja siis vaatad oma arvutikotti ja mõtled, et millal?

Selle kõige kõrvale sobib ideaalselt "Adele- I drink wine" Ta nagu laulaks minust 🙂💥

Ma ei tee asju kunagi siis kui ma neid pean. Ma teen neid siis kui on tunne. Olgu, arvetega püüan olla täpne ja kohe peale objekti lõppu suunan end siia, aga muidu.. ei ole hetkel seda tunnet, et tahaks siin tundide viisi istuda ja kirjutada. Minu kirjasoon lööb lahti alles peale esimest tundi, seega keskelt läbi kulub mul ühe peatükki loomiseks ja ülesehituseks kuskil 3 tundi. Kui mõelda sellele kui palju on mul vabal ajal tegevusi ja kohustusi, siis tekib tunne, et mul oleks ööpäeva vaja juurde ca 4 h.  Iseenesest on see tore, et ma raamatu kirjutamise asemel tulin blogi kirjutama, sest blogi kui selline toetab mu raamatut ja siit on hea ülevaadata mida kogesin jne, oluliselt põhjalikumalt kui endal meeles oli.  

Anyhow. Mu elus on hetkel keerulised ajad ja hetkel seda siin lahkama ma süvitsi ei hakka. Küll, aga lähenen olukorrale jms teise nurga alt. Kirjutan lahti selle, mida hetkel kehaliselt/ vaimselt kogen.  

Stress. Vist on õige sõna antud olukorda kirjeldamaks. Stress on üsna salakaval asi, sa eitad, et see sul on, kuni ühel hetkel hakkad avastama end olukordades, mis annavad sulle vihje, et " oops.. midagi on valesti".

Lühidalt... saan ma aru, miks meie suguvõsas domineerib alkoholi kuritarvitamist omajagu, samuti mõistan miks inimesed tarbivaid erinevaid keemilisi ja looduslikke rahusteid. Sest teatud hetkedel elus sa istudki pliidi ääres, vaatad praksuvat tuld ja mõtled öösel kell 1, et millal see uni tuleb ja millal saabub kergus. 

Ma ei ole endale viimastel päevadel väga palju armu andnud. Kuidas ma saaksingi? Mul on töö (tipp hooaeg), lapsed ja mina. Iga üks nendest vajab natuke rohkem hoolt ja tähelepanu kui tunnike päevas. Samuti on mul ka kodused kohtustused ja majapidamine, segased tunded ja okastraat, mida kurgus õhtuti veeretada. Eks ma olen ise ka paraja annuse andnud selleks, et tajuda ja tunda selliseid tundeid. Seega ma pigem ei otsi haletsust, vaid lihtsalt lasen need tunded ja mõtted kerguse mõttes välja. 

Kui ma varasemalt olen ohkinud, et elu on raske ja mu elu ongi raske olnud, siis viimasel ajal on mul nagu "eitamise" faas. Päevasel ajal teen tööd, naeran sõbrannadega, suhtlen inimestega ja kõik on nii paigas ja nii tore, aga siis saab õhtu ja rahu ja see on see hetk kus endale päriselt silma vaadata. Ma ei ütleks, et ma endaga kuidagi võlts oleksin. Pigem olen ma lasknud endal kõike kogeda ja tunda, mida antud hetkel ja ajastul tunnen. Seda olukorda, mida kogen, võiksin samastada enda tervenduse protsessiga. Sa hakkad ennast koorima, kiht kihi haaval nagu sibulat, sa eeldad ja arvad, et nüüd on kõik. Nüüd ma olen need raskused ja kihid üle elanud ja nüüd enam hullemaks ei lähe. Oota! Vaata! kohe läheb! 

Nüüd on passlik hetk minna tuumani, milleni ma juba kord siin jõuda püüdsin! Alkohol! Lihtne vein ja elu ilus! See elu tundub tõesti korra ilus, aga järgmine hetk näed, et uni on kehv ja hommikul algab sama ring uuesti. Ma olen praeguseks hetkeks seda olukorda kuhu ma triivin umbes kaks korda kogenud ja eile tekitas see minus korralikku ärevust ja hirmu ja ms.  Ma olen terve oma praeguse elu soovinud elada selliselt, et "mina valin, millal ma joon, mitte et mu keha valib, millal ma joon". Sest see on ka üks muster, mida ma alates sünnist näinud olen ja eks varem või hiljem, saame kõik õppetunnid ja asjad, mida kardame oma nahal kätte.  Ei, ma ei arva, et mul sügav probleem oleks, aga ma arvan, et kui samas vaimus edasi minna, siis varsti ilmselt oleks. Nimelt olen ma endale nädalavahetuseks siiski lubanud paar pokaali veini koos Saaremaa mulliga nö kokteil, mis ei pane pead valutama ja hoiab keres ka vett. Siiamaani pidasin oma kokkuleppest kinni, aga viimased nädalad ei ole olnud kõige kergemad ja nii on need kogused laienenud mitmele õhtule. Ega see tegelikult maailmalõpp ju polegi ja olgem ausad, kui on lein ja valu, siis see on aksepteeritud ja arusaadav teema, et sa kas jood või haarad rahustit. Sest kui on sitt, siis tuleb see sitt ära lahustada ja seda valu mitte kogeda, sest mine sa tea, mis siis juhtub kui valus on. Meie praeguses maailmas ei saa ju selliseid tundeid olla. Meil on ju kõik olemas ja valu kui selline.. see on ainult filmides ja raamatutes. Eks ta õige ole, et kogu elu ongi vanade ja praeguste mustrite muutmine. Meie murrame neid, mis meile pärandatud ja meie lapsed neid, mis meie neile pärandame. Ilmselt peaksin oma lastele ka fondi tegema, mida olen kuulnud tegevat mõne vanem poolt " Teraapia raha" , nohh nii tuleviku mõttes. Tulles tagasi veini juurde, siis võibolla peakski iga päev seda lubama.. saaks olla pidevalt "siil udus". Aga selle kõigega on" aga", mida olen kuulnud mitmelt poolt. Alkoholi tarbi, siis kui sul on hea ja sa midagi tähistad. Siit tekibki muutus. Palju meil elus ikka tähitsada on.. sünnipäevad ja sünnid, ülejäänu jääb siis lohutuseks. Seega kogesin ma eile õhtul teist korda oma elus värinat ja sundmõtet, et seal kapi otsas on vein ja tegelikult ma ju vajaksin ühte pokaali. Põrnitsesin seda pudelit ja otsustasin valida une. Nii ma tunnike poolund kogesin kui ärkasin jälle ärevusega. Õnneks oli ka mees üleval ja küsis, et miks ma ei maga. Seletasin talle oma olukorra ja kui muidu tuleks peale südamepuistamist kergendus, siis seda siiski ei tulnud ja rahu saabus koos sügava unega ja ilma loodusliku rahustita ja mõtete vaigistamisega.

Seega algas minu "pidu" reedega ja jätkus laupäevaga, mil sõitsime ema, Minni ja lastega õelapse sünnipäevale. Terve päev olin uimas, sest nagu eelnevalt mainitud, siis alkohol ei anna head und ja sügavat und oli mul too öö 63 minutit tavalise 120 minuti asemel, lisaks ülemagamine, sest viimasel ajal ärkan hommikul 4/5 paiku ja siis uuesti magama. Eks oli ka eelmisest õhtust natuke hõre olla ja nii sai õue sünnal hakatud jälle sooja tegema. Ma olen üsna sale ja sellest tingituna on mul koguaeg külm kui ei ole 23 kraadi sooja,seega jälle.. hea põhjus miks vines olla. Samuti liikusid ringi "soojendusnapsid" mis olid veinist kangemad ja segu on teatavasti üli halb juua. Seega tagasi koju jõudsime kuskil 22 ajal ja siis meigi eemaldus, näoseerum, hambad puhtaks ja tuttu. ja nii algas mu eilne tööpäev, millele otsa lajatasin 9 h tööd. Eks on hetki kui tunnen ja näen end ikka päris haledana kuigi ma seda pole. Samuti hindan, et olen endaga aus ja avali ja ongi valus ja nõme, aga peale tormi paistab alati päike! Nii ka minul. 

Mida ma selle kogu loo lõpetuseks öelda soovin.. ole endaga, luba neid hetki jms kogeda. Alkohol ja uimastid aitavad hetke ja nende mõju ei ole igavene. Lihtsalt protsessi pikendamine, selle asemel, et endale kohe otsa vaadata ja lasta endal nii olla nagu sa hetkel vajad. Kogu see olukord või siis eilne õhtusöök mõjus mu kehale nii, et istun om voodis teki all ja naudin seedimist, mis lappes on, nagu ilmselt kogu see, mis ma hetkel olen, või ei ole. 

Oodates päikest ja suve!

Retuk