Ath, bipolaarsus või läbipõlemine?

 Naljakas on istuda siin ja kirjutada. Püüan mitte laskuda enesehalesse ja lihtsalt jagada oma mõtteid. Mõtteid, mis on minuga sel kiirel karussellil, kus eneseaeg ja "vaatan lage" tundub nii kauge tulevik. Mida ma halan? See on minu elu , mida loon ja need on minu valikud. 

 Kust alustada? Alustan kooliga. Olen aastaid tundnud end läbipõlenuna. See töö ehk koristus ei sütitanud mind enam. See oli kohustus, mida teha, et arved maksud oleks ja söök laual. Seega otsustasin, et lähen kooli. Kui ma ise seda elu lõpuni teha ei soovi, siis on mõistlik harida end nii kaugele, et ma oskan oma ettevõttes inimesi välja koolitada ja juhendada. Mul on endaga vahest nii raske. Sest kui ma endale midagi luban, siis ma seda ka teen. Läbi valu, higi ja pisarate.. teate ju küll :) Minu pea ja süda otsustas, et tase 3, 4 ja 5 tuleb ära teha, siis olen ma piisavalt pädev ennast laiendama, teadlik koristusest, tarvikutest, keemiast, juhendamisest ja mida objektijuhina silmas pidada. Aga nüüd kui algas ka praktika, olen ma endaga täiesti lost. Võib olla tunnen ma end nii, sest eilne praktika lõppes 23.30 ja hommikul 8.10 alustasin sõitu enda kliendi juurde. Seega unetundidega ei saa hiilata ja ilmselt peale seda blogi, teen ma ühe pika une, enne kui oma trenne andma lähen.  Eks ma jah, olen mõelnud, et võtan akadeemilise ja jätkan järgmisel aastal, aga ma ju tean, et see tee on järgmine aasta sama raske ja järgmine aasta on mul kooli (mitte koolituste) vaba aasta. Seega tuleb need 2 kuud üle elada, võimalikult palju puhkust endale anda ja kui ma kevadeks lõpetan 4. taseme, algab meil 5. tase. Selline mõnus 2 in 1 võimalus ühel aastal ära teha, sest 5. taseme grupis ei ole piisavalt inimesi ja sul peavad olema need tasemed ja teadmised, seega meif oodatakse ära. 5. taseme puhul on õnn see, et on ainult teooria ja lõputöö, ei ole praktikat, seega see annab mulle lisa tuhhi see 73h ära teha. 

   Praktika koha leidmine oli minu jaoks max stress. Enamus teevad seda eriala oma töö raames, aga kuna ma olen iseenda tööandja, siis see ei ole mõeldav. Leidsin ettevõtte, aga sellega ei saabunud kergus. Saabus teadmine, et meid, kes meie grupis tegid eelmine aasta 3. taseme koristuses ära, meid on õnnistatud info suluga. Seega Kuidas sa palun läbi räägid oma praktika juhendajaga kui sa ei tea kaua su praktika kestab ja  kuna meie 4. taseme grupis on võimalik teha ka 3. tase, siis need kes 2 taset korraga teevad, nemad peavad läbima 520 h praktikat. Meie, kes me juba 3. läbisime teeme AINULT juhndamispraktikat, seega peame meie läbima 73h. Tegelikult pole ju mitte midagi keerulist ju?!

Ei olegi, aga seda infot oleks võinud ju jagada kui me kõik ilusti, kenasti 1.5h infotunnis istusime ja kuulasime taaskord üle kuidas isic dokumenti saab ja kuidas transpordi kompi saada (kuulub neile, kes bussiga käivad).  Seega oli selline info seis, et ma ei teadnudki, mis saab 4. tasemest, sest infot ei olnud, kus ja mis. Siis sai räägitud eraldi nii kooli kui juhendajaga, et jah, sellises mahus ja kõik hästi. Kogu see info otsimine, läbirääkimine ja asjade käik oli nii väsitav, nagu Eesti riigis: kui tahad ranitsatoetust, siis pead ise teadma ja avalduse saatma.  Seega oli mul eile 5h praktika kus mu aju lihtsalt tõrgub seda kõike tunnistamast- mis tasu eest inimesed, mis tööd teevad?! ja ma tegelikult tundsin end odava tööjõuna. Minu juhendaja tänane kommentaar sellele oli, et õpid tööd tundma (jep, 7 aastat täpselt samu võtteid ja ruume) ja siis ilma juhendaja juhendamiseta teen ma nö juhendamise testi. Väga proffesionaalne. Lisaks on teretulnud ka kõik puudujäägid ja märkused juhendajale, mis võiks olla teisiti, et luua paremat kvaliteeti. See maht, mida need koristajad seal hoones läbivad on kohutav. Samas on nad selle ise endale valinud, otseselt keegi ju ei sunni.  Ja see tasu..... ma ei paneks oma autotki tööle selle raha eest. Jällegi koht kus ma saan aru, et selles maailmas see kõik nii käibki ja koht kus ma saan aru, et ma teen nii kuradi õiget asja ja need summad, mida mina olen oma abilistele maksnud ja vajadusel ka kompi kütte eest, need on olnud õiglased ja inimväärilised.  Jällegi palju mõtteainet, mida oma tulevikku kaasa võtta. 

Samuti sain teada, et mu end poolt väljakoolitatud abiline, kes pidi mu objekte aitama teha, ei saa mind siiski aidata. Jällegi koht kus ma olin natuke pahane, aga kuna mul ei ole hetkel resurssi ja aega kedagi enam välja koolitada, teen ma need objektid siiski ise ja eks tulevik näitab.Natuke jälle kohustusi juurde mu hunnikusse :)

Üldise elu kirjeldus:

Ujumistrennid on mega toredad ja need on need hetked, kus aeg lendab ja lapsed töötavad. Selles valdkonnas kavatsen ma järgmisel aastal korrektuure teha, iseenda osas. Aga fakt on see, et parim viis õppeks on siiski see kui treener on ise vees, aitab, suunab ja näitab. Seega ootan ma huviga oma ujumiskombesid, sest ma võin seda konna jalga kaldal vehkida, aga ega seda enne nii tehta kui ma ise ette näita. Kui ma olen ise vees, näeb ja saab laps aru, et see on võimalik ja olla kellegi mentor- võimas! Küll, aga on mul paljusid hetki mil ma olen mõelnud ja oma elukaaslasega arutanud, et kas ma olen pädev või oskan seda piisavalt, et neid õpetada?   Ja ma arvan, et sa või ma ei ole oma töös proffesionaalne kui me neid küsimusi endale ei esita. Alati on ruumi arenguks.

Mu elu on karussell ja seda mitte ainult füüsilises mõttes, vaid ka vaimses. Kui palju kiiremini ma üle keen. Kui palju on neid hetki kus ma lihtsalt niisama murdun ja nutan. Kui palju ma olen lubanud endal kodu seinte vahel nõrk olla.  Siia sobib ainus ja parim pisarakiskuja, mida ma alati kasutan kui kõike on palju :

https://www.youtube.com/watch?v=R1EwKwayzLM&list=RDR1EwKwayzLM&start_radio=1

Mnjah, nendes sõnades selles laulus peitub palju sügavust ja tõde. Kui ma olen väsinud ja katki, ei vaja ma kedagi enda kõrvale, ma ei vaja sõnu, et kõik saab korda, ma ei vaja lahendusi. Ma vajan hetke, et end kokkulappida ja edasi astuda. Sest tugevad nutavad ja ma teen seda palju ja ma luban endal olla ka nõrk ja habras ja naine ja väike tüdruk, kes sel hetkel vajab pai, rinda kus nuuksuda ja tunda, et tegelikult paistab päike ja tegelikult on mul 10 tuhat erinevat põhjust olla tänulik elu ja enda ja kaasteeliste üle ja nagu mu kullakallis õde ütleb : "Kui su latv vahest ei lappaks sellise koormuse all, siis ma küsiks, mis sul viga on?!" Sest ma reaalselt tunnen, et ma olen vahest bipoolarne või ath või kõikide nende kombo ja kui me lisame sinna ka naiselikud hormoonid, siis tulemus on kaos. Ma olen nii tänulik, et mu kõrval on selline mees, kes on vana rahu ise, kes hoiab, toetab ja innustab mul tõusma. Kes teab mu sügavaid hingehaavu, millest üle astuda ja kes aitab panna plaastri või niidi haava, mis kohati kipub veritsema. 

Mul ei ole vaja kuulda lauset, et "sa oled ju veel nii noor" mul ei ole vaja teada kui palju mul veel ees on... Kas sina, sina või sina oskate mulle öelda täpse surma aasta ja kuupäeva? Mul on praegune hetk, see hetk mis täna võib olla nõrk ja valus, aga homme väge ja päikest täis. 

Kõikide toimetuste ja tegevuste kõrval olen ma ka ema. Ja saan pihta väga palju sellega, mis toona jäi tegemata. Võibolla võtan ma liialt seda hinge ja ma tahaksin oma lastele lihtsalt parimat. Nüüd on see koht, mida ei ole ma avalikult rääkinud ja ma usaldan selle sulle siia lugemiseks. Minu poeg on suuretõenäosusega Ath laps. Selleni jõudmine oli nii pikk protsess. Alustades arenguga tite eas kuni tänase päevani. Kui palju tuge, soovitusi ja nõu olen ma saanud inimestelt, kes seda ise läbi on teinud ja selles on. See on uskumatu, mis ajastu ja millised vaimsed mured meil on. Aga emana olen ma püüdnud ja ennast vormida selle järgi, et mu laps saaks koolis hakkama, et ta ei oleks tõrjutud, et ma ei peaks iga päev lugema, mida kõike mu laps ei oska või ei suuda. Seega meie ravi tee algas eelmisel aastal rajaleidjast ja kestab siiani, sest järjekorrad on väga pikad. Ja kõige selle keskel kui talle on vaja pähe saada korrutustabel kuni 10 korrutades ja ta mulle järgmine päev otsa vaadates teatab, et ta eilsest 3h õppimisest mitte midagi ei mäleta... on need, need samad hetked kus ma oleksin nagu lõksus, abitu ja õhku napib. Ma näen millist pingutust vajab tema fookusesse toomine, kui raske on tal toime tulla ja oledki olukorras, kus sa ootad, mil saab testi tegema minna (ath ja kognitiiv ja logopeediline) ja sa ei tea kas see toimub järgmine või ülejärgmine aasta.  Kogu selles loos on nii palju eelmise elu peegeldust, mida ma oma nahal jälle läbi olen kogenud ja tegelenud. Nii palju etteheiteid.. kuigi me oleme vähemalt 4 aastat teadnud, et poeg on arengust maas umbes 1 aasta. Ja nii valus kui see ka pole, võibolla oleksin ma pidanud panema tema arengusse rohkem aega ressurssi, aga ajad olid teised ja oleks poleks mind enam ei aita. Igastahes mu poeg käib eriklassis ja vahest on mul tunne, et ma pean õpetajale ise andma vihjeid kuidas tulla toime sellega, et tunnid toimuda saaksid ja samuti kontrolltööd. Muus osas olen ma väga rahul ja pidev kontakt ja vaev nii meil lapsevanematel kui õpetajal, on end ära tasuma hakanud. Kahtedest on saanud 4 ja 5 ja poja hakkab vaikselt rõõmsamaks ja ka ise  huvituma õpppimisest. Eks see nii ole jah, et kiites ja heaga

tuleb lastel paremini välja. See on ka põhjus, miks ma oma trenni lapsi kiidan iga väiksemagi saavutuse eest, sest mul on isiklik kogemus. 

                                       

Täna oli konkreetselt selline hommik, et autos valasin end kohviga üle. Omletti valasin 1 lusikatäie pipart liiga palju, aga sellised hetked ja taipamised on fine ja ma püüan nende üle naerda. Sest ma tean, et tegelikult kogu torm ja karusell vaibub, ma tean mis on mu eesmärgid ja ma tean mida ma soovin saavutada ja ma tean, et see hetk siin ei ole igavesti. Luues endale enda oma, pead tihti astuma samme ja tegema valikuid, mis ei ole lihtsad, see vajab julgust, tahet ja vastupidavust. Mida mul on ja ei ole ka.

Väga õpetlik ja treeniv aeg. Ma tänan, et võtsid aja lugeda. Mida rohkem ma endast seda välja räägin, seda kergem on mul endas selgust luua. 

Siia ka väike kütte laul, mida kuuldes see mu kehas külmavärinaid tekitas:

https://www.youtube.com/watch?v=ro5_Ur3kJPk&list=RDro5_Ur3kJPk&start_radio=1

See Billy näeb välja nagu mina oma esimesel vabal hommikul peale sellist aastal :) :D

Aitäh!

Retuk

Kuidas ma treeneriks hakkasin?

 Täitsa tabav küsimus mu tänastele mõtetele. See hakkamine oli tegelikkuses juba pikemat aega põlle all küpsenud sai. Peale eelmise suhte lõppu vedasin ennast taas basseini. Seisin silmitsi- nagu ikka - selle tundega, et ma ei ole piisavalt hea ja lapsepõlve halvad mälestused kiusamisest ja raskest tööst kuklas terendamas. 

  Jah, ma mõneti teen ennast maha. Kas see on teadlik lati alla toomine või siis ennast ettevalmistav postiisvsema kogemuse saamine. Sest ma nagunii feilin ja mingit head nahka ei tule, aga kui tuleb, siis on selline "wow" moment. Ühesõnaga, nii ma vaikselt seal basseinis ujusin ja tajusin mälestusi ja meenutusi kuidas minu treener Anneli toona kaldal minult nõudis ja kui see mälestus absoluutselt iga kord kui ma krooli ujun meelde tuli, siis oli aeg ka see eesmärk täide viia. Ma kindlasti ei pea ennast proffesionaalseks treeneriks. Minu kõige suurem hirm, seda "oma asja" ajama hakates oli see, et mida teised treenerid, kes sama stiili viljelevad, minust arvavad. Äkki nad arvavad, et ma tahan nende õpilasi endale, äkki nad mõtlevad, et üks Murutari muti tütar siin proovib klassi näitada vms. Teate, üldiselt arvan ma, et meist kõik alateadlikult maalivad kokku endast kõige hullema pildi, mida üldse saab ja siis pärast saavad aru, et tegelikuses teeme me kõik oma asja ja tegelikkuses meid väga ei huvita kuidas ja mis viisil keegi leiva laule saab ja tegelikkuses need "need hirmasalt vaenulikud" treenerid on hetkega sinu kõrval. Kohalik laste treener ja vesiaeroobika andja Natlaja, no vot tema on kärts tädi. Ta tundub ja ilmselt ka mõneti on selline kuri, aga kui sa teed kooliujumist, siis ei saagi 15- pealise laste massiga endale tähelepanu kui kõvema hääle tegemine. Käisin tema trenne vaatlemas, kui ujumispraktikat tegin ja see oli vau! 2-3 trenniga lapsed hüppasid peakat, hõljusid, sukeldusid jms.  Seega see sama Natalja tuli ja näpistas mind kannist kui oma esimesele trennile paber allkirja panin ja ütles, et mul on uus soeng, mida ta näinud pole. 

Selle soengu nimi on kukal ja küljed paljad, sest nendes alades kasvavad mul juuksed, mis on krussis, mis mitte mingil viisil ei püsi kinni ja ega nad erilist kasvu ka  viska. 

Järgmine treener, kelle hambu ma kartsin jääda, oli Leho. Eile närviliselt basseini ääres hingates (esimene grupitrenn) küsisin ta käest, et mis kell ta lõpetab ja, et võtan siis sama raja endale. Ootasin kui kell 20.00 sai ja läksin trenni alustama kui basseini servas Leho nägin, kes naeratas rõõmsalt ja näitas põialt. See oli see hetk, kus ma sain aru, et ma olen ikka korralikud kollid endale mananud. 

Loomulikult oli mul ärevus ja mul on teatav ärevus kogu aeg, see on minu ärevus, mida ma nimetan " Sa suudad paremini" . See ärevus kaob täpselt sel hetkel kui ma kohtun oma õpilasega ja trenn ja töö algab. See, et ma selles hetkes siin olles, seda kõike suudan, on väga suur saavutus. Mina, kes ma sotsiaalärevik olin ja mina, kes ma suheldes alati puterdan.. siiani.. vahest :D

Ühesõnaga trennidega on nüüd nii, et mul on umbes 8 inimest vb rohkem, treenida. Samuti ootavad Märjamaa emmed vastust, et millal ma saaksin nende lastele aega pakkuda. Ma tegelikult ei taha lastega tegeleda. Sest väärkohtlemise teemad ja vanemate kius on antud hetkel päris suur teema. Kui oled liiga nõudev, või kuri, siis on vanem see, kes sulle selga lendab. Ja see ei ole minu väljamõeldud, vaid reaalsus ja see on ka suur põhjus, miks ma valisin treenida täiskasvanuid, sest ma loodan ja eeldan, et kui neil on miksit öelda, siis nad seda ka teevad. 

   Minu eesmärlk ei ole rikkaks, kuulsaks ja edukaks saada. Minu esimene eesmärk on ennast selles ametis tunda ja tajuda ja soovikorral töötada ennast proffesionaalsete ujujate treeneriks. Samuti on minu eesmärk anda panus ühiskonda, kus saavad ka täiskasvanud õppida ujuma ja mine sa tea, ehk olen mina osake rõõmust, kui keegi sel suvel ei upu või keegi saab oma teadmisi, mis ta minu trennist sai, paljundada nii, et oskaksid ka suurem ring inimesi. Minu trennides käivad algajad. Jah, nad kõik oskavad ujuda iseõpitud konna. Samas on neid, kes ühe trenniga ja õpituga sisuliselt algajast, edasijõudnute juurde kuuluvad. Samuti on inimesi, kellel võtab rohkem aega ja aega, seda meil on. Mina ei ole see kes neid kiirustab, vahest nad teevad seda ise, siis meenutan neile, et miks me seda teeme ja meil ei ole kuskile kiiret ja üleüldse.. meil ju esimene trenn ka :D

Minu hirmudele vastav laul ja muusika, mis kannab seda eelnevat teksti:

https://www.youtube.com/watch?v=5FVhN8F8qxs

 

Vahest ma tunnen, et mul võiks olla keegi, kes tegeleks kirjade vastamisele, sest mu põhitöö on ju koristamine ja see on see aeg, kus ma ei soovi ja ei taha tegeleda ujumisega. Miks? Sest ujumine on kogu aeg mul mõtetes. Mis kava, mis hinnad, mida võiks paremini, mis kell ma kus olen jne. Vahest on mu aju nagu ületöötanud pärdik. Lihtsalt lööb stoiliselt trumme kokku. Miks ma halan? Tegelikult ma ei hala. Ma olen terve elu ise hakkama saanud. Olnud töökas ja teadnud, et no matter what... endale olemas ja enda peale 100% saan ma alati loota.Seega on üks suur harjumise koht ka see, et mu kõrval on üli pühendunud,abivalmis ja koguaeg kohal meesterahvas. Minu elus on mind alati aidanud hambad ristist läbi minna see sama teadmine, et endale loota saan ma alati. Toona  keerulistel hetkedel hoidis see mind vee peal kui peale kooselu kakskätt taskus minema kõndisin ja sellest 12.a mulle jäi 2 imelist last ja elu näinud mazda/ auto, mille parandamine nõudis ka oma ja kevadel läheb see minu reklaamikleepija kätte hooldusesse, et saaks rooste ja mõned riivamised korda tehtud. Ma ei ole palju nõudlik ja oma elus enda arved ja soovid olen ma pidanud kinni maksma juba nooremas eas. Selle kõige kõrvalt kuidagi tekib hinge näriv tunne, sest eelmine suhe ja öeldud sõnad ja tekkinud uskumused on suutnud mind korralikult endas kahtlema panna. Ja võin öelda, et siiamaani on mul teatav lein, mitte selles osas, et ma seda inimest igatsen.. hell noo.. pigem selles osas, et ma igatsen seda noort Retit, kes oli veel rõõmsam ja särasilmsem ja usaldas elu ja ei kartnud pea ees näiteks 3 päevaks Tallinnasse sisuliselt võõrastega sõita. Eks teatav elu on minust ülekäinud ja teatavad haavad on see minusse jätnud. Nagu ka toona, tean ma ka nüüd, et kõik mis ma maha jätsin tuleb mulle kuhjaga tagasi. Aga minu eesmärk ei ole rikastuda. Minu eesmärk on olla piisavalt vaba ja iseseisev. Reguleerida oma graafikut, aega mil ma mida teen. Mul oli enne lahkuminekut palju eesmärke ja mõtteid. Mõni kadus, aga põhilised jäid. See on suur osa minust, mis näitab, et ma ei valinud oma suunda ja oma elu sellepärast, et ma arvasin, et mujal on parem. Ma valisin sellepärast, et ma võisin olla üksi ka üksi, mitte suhtes olles ja rajada endale oma tee, mitte seda, mida minult oodati. See taipamine, et ma olen selline ja selline ja selliselt ma tegelikkuses ju oma mehele ei meeldiks ja see kus ma hetkel olen ei toeta minu valikuid, vaid pidurdab. See oli suur põhjus, miks ma valisin enda ja oma elu. Oli see nii raske kui tahes. Üksinda majandades, lastele pakkuda seda, mida võimaldasin, või ei võimladanud. See oli täpselt see sama tunne ja äratundmine, mida kogesin Malluka "Salapäevikut" lugedes. Ma pean tunnistama, ma skippisin palju lehti. Ma lihtsalt ei suuda heietamist lugeda, või oli seda lihtsalt valus lugeda, nagu minu mees mulle seda teemat arutades ütles. Ma tundsin end nii ära.. et teatud hetked ja kohad sellest ajast kui ma iseseisvalt elama hakkasin, tekitavad siiani jõnkse keres. Nendesse hetkedesse tagasi minna on lihtsalt enesepiinamine. Ma sain hakkama, samal ajal kui ma armsas väikses korteris elasin ja kõige eest ise maksin, käisin ma tööl, tegelesin lastega, trenniga ja kuna koristuses on suved tippajad, siis puhkust kui sellist mul väga ei olnud.Samuti ostetud mazda istus paranduses ja kohati oli tunne, et sõidan rendiautoga rohkem kui enda omaga. Aga näe. sain hakkama ja seda kõike üksinda. Ise ma ju valisin selle tee?!. Seega oskan ma kohe väga hästi hinnata seda, et mu kõrval on mees, kes mind error hetkedel rahustab ja meenutab, miks ma mida teen ja samuti hindan ma seda, millise kodu ta/me loonud oleme. Mu lastel on omad voodid ja oma tuba, meil kõigil on siin privaatsus.. jah, sellised lihtsad asjad, millega harjud, aga endale ei teadvusta.  Nagu ka see, et oma esimesed  ilusad riided ostsin ka mina endale. Üleüldse ma ei tea, miks ma seda kõike lahkan, aga välja see tulla tahtis.

Kogu olukorra võtan kokku selle lauluga ja see naisvokaal---- külmavärin!

https://www.youtube.com/watch?v=SRXH9AbT280

Igastahes ma ole jälle enda jaoks avastanud raamatud. Malluka raamat on imeline relv , rahustada mõtteid ja suunata fookus mujale. Kui ma tegin story sellest, et mu musu tegi mulle õdusa nurga lugemiseks, siis Malluka raamat jäi ka pildile. Mulle soovitati lugeda ka Märteni oma, seega mõeldud tehtud. Märteni raamat jõudis täna minuni, niiet ideaalne ajastus, sest Malluka raamatut on mul veel 20 lk. See mõnus magus "happy end" peale kõike kogetut, lendab ilmselt kiirelt mu käes. Seega jah, minu öökapile maandusid nüüd sellised raamatud. Ma arvan, et ideaalne ajastus. Ma ei ole nende suur fänn ja on hetki mil ma ei nõustu nende välja ütlemistega, aga mõneti mulle Malluka väljaütlemised meeldivad ja Märteni eluvaated samuti. Nii Malluka/Kristina  kui ka Märteni podcastid on mul seoses tööga kuulatud. Eks see lihtne uudishimu ju ole, miks sellised raamatud kodudesse jõuavad ja samuti soov teada saada, et mis siis päriselt toimus, sest kõik teemad on meedias läbi käinud, aga sellist full ülevaadet, saab siiski ainult nende kaantevahelt ja noh, ma kõlaka austaja pole, loen pigem ise. Seega Malluka raamat lendab õe koju kapile ja sealt müüki ja Märteni oma läheb ka ilmselt müüki, sest ma ei loe enamasti selliseid raamatuid mitu korda. Kodus riiulil on mul nö eneseabi raamatud, või sügavama tähendusega, seega jah, kes neid raamatuid endale soovib, mingi hetk.. siis võtke rivvi.  Aaa ja naljakas on ka see, et mõlemad raamatud tundusid üsna õhukesed, nii palju kui neid piltidelt nägin, kohale jõudes avastasin, et ikka korralik lugemine mõlema raamatu puhul!

Niis see tulevane abielupaar mu voodisse jõudis, ok see oli nõmedalt öeldud. :D

Tulles koristuse juurde, siis ma olen jätkuvalt mega õnnelik, et ma Hapsallu sisse ei saanud ja valisin hoopis puhastusteenindaja eripuhastus suuna. Sest oioioioiiii kui palju ma olen sellel teel teadmisi omandanud. Lappide niisutamine, erinevad võtted, vahendid, mida olen katsetanud ka töös, mõne asja puhul tahaks vaielda, sest ma tean, mis on räpane kodu, aga kiudelapp põranda pühkija/kuivatajaga ei pruugi anda sellist tulemust, kui me koolis linaleumi pühkides näeme. Samuti olen vaikselt juurde soetanud tarvikuid, keemiat, vahendeid, lappe.. ja tegelikkuses on see kõik mulle ainult kasuks tulnud. Täna käisin ostsin endale ka põrandapühkija/kuivataja, sest kodud, kus on läikiv plaat või ilusti hooldatud parkett/puit- need pinnad lausa nõuavad niisket, mitte märga koristust. Ja üks kõige olulisem ja suurem põhjus, miks ma ostsin põrandapühkija/kuivataja, on see, et me peame kõik eksamil oskama mõlema käega põrandat puhastada ja see on mulle endale nö eksamiks harjutamiseks. Muidugi on veel selline ime vahend nagu sappax mopp, aga 1. mulle ei meeldi tema liikuvus põrandal, teiseks mulle meeldi sellele moppi külge panna ja eemaldada. 3. ei oska ka vanad profid selle lapiga nö tõstmist teha, et kui lapi osa on määrdunud, tõstad sappaxit edasi ja koristus jätkub, seega need põhjused olid  kaaluvad ja valisin eelmainitud pühkija, millele saab lapid kinnitada kas krõpsu või klambritega (kus kurat ma need veel leian).  Samuti on meil hetkel koolis ka praktika aeg. Praktikat teen ma ofc töö juures, vnoh klientide juures, kellele teenust pakun. Üldiselt olen ma hoolduskoristaja, aga on ka neid hetki, mil mu töö kaldub eripuhastus- ehitusjärgne, diivanite/vaipade puhastus jms. Kui ma eri suuna valisin, siis sellel eesmärgil, et õppida uusi viise ja masinaid, sest kodukoristuses ma näen põrandaid ja pindu, mis vajavad eripuhastust. Olen koristusega tegeleud 6 aastat ja ma ei julge öelda, et ma proff oleksin, On objekte kus ma olen feilinud ja tahtnud lapid nurka visata ja mitte kunagi enam.. aga siiski ma jätkan, tuleb uus päev, uus klient ja uus feeling. Ma arvan, et see on ka asi, mis mind tänasesse hetke on toonud... täna võib olla torm- homme paistab päike!

Kaua igatsetud kaunike! Vars jäi autosse, sest mul oli vaja leida 

sellele lapp, aga Raplas seda kahjuks polnud. Keemia poes

sai lobisetud ka Valtu treeneriga, kes eakatele vesivõimlemist 

pakub ja jõuame jälle sinna momenti - "et kõik arvad, et astun

nende kandadele" . Vana ea ülemõtlejast Reti.

Järgneva lõigu meeleolu loob Sandra- no need sõnad ja  tema hääl..

https://www.youtube.com/watch?v=kpEaX_ytS2s

Üldiselt olen ma tänulik, et olen oma elus kitsikust tunda saanud, need on need hetked, mis teevad loovaks ja neid hetkeid kasutan ka koristuses. Kui on vaja keemiat või tarvikuid, tean ma alati kust ma mida soodsamalt saan. Siin kohal soovin jälle reklaamida Stokkerit, kõik oma masinad ma sealt tellin ja samuti imuri kotid, mis kohalikus E -ga algavas ehituspoes maksid 30.- sain ma sealt 17.- ja eile tellisin, täna käes. Seega jah, ma olen mega tänulik oma oskustele ja teadmistele. 

  Ja lõppu üks huvitav uudis ka! Ma lähen neljapäeval tätoveerimaaaaa! Lõpuks! See idee küpses kaua ja lõpuks ma idee leidsin, aga vahetasin seda mitmeid kordi, aga see mida ma plaanin, on nii mina. Tugeva, jõulise ja enesekindla naise meelespea ja affirmatsioon :) Sellest ka omal ajal, kui tehtud. 

Mulle täiega pakkus nalja see, et käisin ujumas ja üks naisterahvas bikiinides seisis mu ees umbes samasuguse tätoveeringuga ja ma vaatasin teda ja küsisin, et kas oli valus ka? 

"Ma juba enne tätoveerimist panin pildi taskusse" noo tänks! See oli just täpselt see, mida ma kuulda tahtsin. Aga ma lasen ja saan ilmselt tuimestava geeliga, aga vb pole üldse valus. See idee mida ma plaanin on antud hetkel moes ja ma ei tea kui paljud selle kandajatel ka mingi tähendus on oma pildile, aga mina tunnen, et see kui ma selle oma kehale teha lasen ja riskin sellega, et ma pikalt basseini ja solaariumisse ei saa, siis sellel peab olema ka tähendus, seda enam, et ma vaatan seda peeglist oma elu lõpuni. Seega vihjeks, et bikiinidega joonistama ja kui ma endalt küsisin ujulas pestes, et kas ma olen ikka kindel, siis tuli lõviosa ideest mu ette maha vahuna. Vb ma olen lihtsalt kummaline ja veider, aga see oli kuidagi nii naljakas olukord, et pidin seda jäädvustama:

Mis ma muud oskan öelda, kobin nüüd õhtusööki  tegema ja siis raamatusse. Homme on esmaabi koolitus ujumistreeneri taseme jaoks.. aaa kui keegi teab, kust ma saaksin taseme eksamiks materjale, siis ootan huviga, sest 20. jaanuaril saabus mulle ujumisliidu poolt teade, et 16, kordan! 16. jaanuar oli eksamiks valmistuv koolitus, seega minu järgmiste nädalate plaan koos ujumisliiduga on leida need materjalid, et septembriks võiks oma taseme ka ära kinnitada. Ja sealt püüda edasi järgmisi tasemeid, nii ujumises kui koristamises!

Seega jah, olen isehakanud treener ja koristaja. Aga ma ütlen sulle seda, et kui sa ikka ise midagi tahad, siis sa leiad viisid kuidas end koolitada, arendada ja kurssi viia, kuidas mis ja mida. Ma ei pea ennast profiks ujujaks, ma ei pea ennast profiks koristajaks. Sest kui ma seda teeks, see näitaks ju kohe ära, et ma seda pole. Olen inimene, elan hetkes ja ainult korra!

Ja lõpetuseks laul, mida röögin laulda kui ärevus uue trenni või päeva eest!

https://www.youtube.com/watch?v=OVddgyswUps

Kõike kaunist ja näeme jälle!