Minu nädal kodus uut tõbe avastamas :)

 Seoses sellega, et kogen/sin oma elus enda jaoks täiesti ootamatut allergiat, otsustasin seda kogemust ja pilte enda kogemusest jagada. Juttu ja pilte on rohkem kui tavalises facebooki postituses, seega teen nö blogi. Selle puhul saan ka lõpuks kasutada oma uut arvutit, mille ma endale sünnaks ja jõuluks kinkisin. Veebruarist alates hakkavad mul koolitused, milleks on mul toimivat ja kiiret isendit vaja, aga nüüd siis teema juurde:

NB! Nõrganärvilistel mitte vaadata ja lugeda. Võib sisaldada häirivaid kaadreid.

20. detsember

Mu töö viis mind Aespa kõrvale Viliverre. Õues oli päris krõbe üle pika aja ja teed väga libedad, valisin Kodila/Varbola tee, mida pärast kahetsesin, sest see oli üsna kiilakas ja üle 50 km/h ma sõita ei saanud. Ees ootas mind suur maja, milles oli 2 pesemisruumi, sauna, 2 wc puhastus ja üks majapidamisruum.

Tööd oli oluliselt rohkem kui ma arvasin, sest piltide ja jutu järgi ei saa alati eelnevalt 100 % ülevaadet.

Ruumid ülevaadatud, kerges šokis olles hakaksin asju tuppa vedama ja mõtlema millise ruumiga alustada.

Alustasin siis nendest pesuruumidest, mis ei olnud kõige hullemad. Vahendid mida kasutasin enamjaolt olid ökoloogilised - perenaise soovil. Pesemisruumides oli meeletult palav, pauside ajal käisin õues, nö jahtumas ja puhkamas. Ise tundes, et üldse ei jaksa, ei saa, ei taha ja saaks see objekt ometi läbi. Lõpuks saigi, lõpetasin 13 ajal ja käsin ka Aespal ühte järgmist klienti külastamas nö sama objekti omaniku sõber. Jõudsin 13.30 Kohilasse, lõunasse olin sise sõitunud täpselt 30 minutit, seega kõht oli meeletult tühi. Kohilas järjekorras seistes tundsin, et selg ja tagumik kiheleb. Sel hetkel ei pööranud  sellele tähelepanu, maksin ära ja sõit koju algas. Kõik toimetused kodus tehtud, aeg sauna minna ja päevane mustus maha pesta. Enne sauna minekut tundsin, et tagumik kiheleb, tekkinud oli 2 punni, täpselt samasugust, mõlemale kannikale, nagu sääsepunnid, sellised suuremad ja laiemad. Enne leili pesin end puhtaks ja käsisin saunas, nagu ikka. Ma ei mäleta, kas ma olin selleks hetkeks juba õhtusööki söönud, vist jah, sest rohkem ma söögiga tol õhtul ei tegelenud. Viskasin pikali voodisse ja tunnen, et tagumik sügeleb veel hullemini kui enne, selle vahega et pärast igat sügamist tekksid suured punnid/kublad. 

Too hetk tundus asi juba niigi õudne, aga kannatasin ära. Nii palju taipu oli, et ilmselt on mingi lööve- lööve võib tekkida allergiast- võtan allergia rohtu. Allergiat kui sellist on mul 2: 1. on päikese allergia- kevadeti esimese päiksega lähevad käed ja rinnaesine täpiliseks. 2. allergia on mandariinid, aga see oli viimati väiksena, kui õdede ja vendadega sai kilode viisi söödud, viimase 20 aasta jooksul ei ole esinenud.

Võtsin allergia rohu Opexa 20 mg sisse, mille mulle perearst mingine aeg kirjutas päikese allergia jaoks, aga arvake ise.. see ei aidanud. Selge hakkasin dr googlit kasutama, et mis kuradi nali see on ja millest tekib, aga ma ei jõudnud kuhugi, sest mingi hetk kui ma wc-sse peegli ette jõudsin ja eelnevalt tajusin, et silmadega vaadata on udune, siis selgus mu näost see:

Silmalaud hakkasid paistetuma. See oli nüüd see viimane piisk minu karikas ja rääksin mehele, et mul hirm, et mis edasi saab. Mees soovitas perearstinõuandeliinile helistada, sest kell oli nõks enne 22. Sealt soovitati uus annus allergia rohtu võtta esialgu, aga kui me edasi lobisesime ja ma laugude jutuni jõudsin, siis soovitati siiski minna emosse, kus ma sa saan süsti. Mõeldud tehtud, sõit algas emosse.

Emos tehti 2 süsti vasakusse kanni- hormoon ja allergia süst. Need tõmbasid mind üli uimaseks, aga õnneks enam ei SÜGELEEEEEEENUUUUD! Panime lapsed tuttu ja keerasin ka ise tuttu.

Hommikul ärgates oli keha nagu peksa saanud, igalpool sügamisest jutid ehk verevalumid, aga paistetust (kerel) ei olnud, ega kuplasid, nägu nägi välja nagu ma oleksin vähemalt pool oma elust tina pannud, aga meik aitas ja viisin poja aeda ja lapse kooli. 

Käisin apteegis ja ostsin endale käsimuugi allergia rohtu, mingi lahja hormoonsalvi ja allergostop kreemi, mis üldse ei aidanud. Mu kehal tekksiid uued lööbed, mida püüdsin nende käsikatega määrida, aga tolku ei olnud. Helistasin siis ka perearstile, et kirjutaks ka midagi kangemat allergiale. Kirjutaski hormoontabletid (mida ma ei võta teadlikult, sest need ei tegele põhjuse ravimisega ja 2. hormoon ei sobi mulle).Käisin lapsel koolis järel ja paistetus kasvas. Iga tunniga olukord süvenes, sest tagantjärgi lugedes sain ma aru, et olin toitunud meeletult valesti. Praeguseks hetkeks ma väga peale kurgi, kartuli, liha, kana,keefiri, mustikate midagi süüa ei saa.

Minu päevased laigud põlvede taga süvenesid, jalgade tallad läksid villi ja peopesad ka. Toas kõndides kasutasin pehmeid plätusid ja rooli keerasin autos sõrmedega kui uuesti emosse veeresin.

Õhtu lõpetuseks läksid jalad ja käed korralikult paiste, niiet tekkis meeletu hirm taas, et mis saama hakkab. Kui lööve jõudis näole ja kaelale hakkasin taas emo poole sättima. Pilt tehtud siis hetk enne emot kodus näost, too hetk nutsin ka korralikult, sest ei olnud hea olla ja selline välja näha veel enam ja käe pildi saatsin sõbrannale emos oma aega oodates.

Seekord sain emos tablette, sest olin autoga. Selle ajaga ei hakanud veel toimima kui koju jõudsin. Emos sain teada, et tööle minna ei tohi ja ennast tuleb nüüd hoida. Tööle ma ei läinudki juba alatedlikult. sest ilmselt nende nö öko toodete, kuuma ja külma seguga ma selliseks saingi. Keerasin taas tuttu ja hommik algas mul sellise näoga- nagu sõbrannad muhelesid, et paljud soovivad selliseid huuli.

ja muidugi need jalad, need olid taas imelised, aga järgnevatel hommikutule olid lihtsalt käed ja jalad üleni punased, need olid siis enamasti 6 ajal hommikul, kui ma ei jaksanud pildistada, allergia rohi sisse ja tuttu tagasi ja ärgates oli keha taas normis.

Allergia rohi aitas mind väga palju, kuid nendega on ka jälle selline naljakas lugu nagu antidepressantidega, need ei pruugi kohe sobida ja pead marke vahetama. Seega 2 päeva kannatasin peavalu, rämedat väsimust, ainuüksi nõude pesemine võttis nii läbi, et keera voodisse ja maga tund ja vaata, siis edasi. 24. detsembril vedasin end taas emosse. Õed juba teretasid ja ohkasid, et jälle siin ??!! Siiski läksin allergiarohu retsepti vahetama ja kurtsin ka muret seoses seedimise ja kõhu läbikäimisega, sel teemal ma rohkem ei peatu :)  Päevad veeresid nagu koomas, ma sisuliselt oleks seda kõike nagu unes näinud. Lisaks käisin perekonna tuttava ravitseja juures kvarts lambi all 2 õhtut järjest, mis siis aitab kehal paraneda. Lisaks andis sõbranna mulle looduslikke komme, mis aitavad ka mürke kehast väljutada ja oma energia tagasi saada ja eile õhtu ma sain aru,et need vist toimivadki. Ma ausalt ei ole nii meeleheitel,et ma kõike proovin, pigem vastupidine seoses ad-ga saadud kogemusest, et pelgalt niisama keemiat sisse ei söö, vaid enne süvenen infolehte ja pigem austan looduslikku meditsiini. 

Pesemas käimine oli ka huvitav kogemus, sest hirm ju, et äkki läheb hullemaks. Esimene pesu pärast allergia attaki oli nii naljakas. 1. panin vee enne jooksma, siis jooksin pessu ´, pesin juukseid nii,et keha vahu ja palsamiga ei kohtuks ja siis ruttu kuivaks ja naistepunaõli kere peale. See on ka üks imerelv, oma nahaga ma tavalisi kreeme ei kasuta üldse hetkel. Eile hommikul taas pesus käies ma siiski nautisin ja kasutasin loodulikke tooteid ja taas mitte midagi. Õhtul tegi mees ettepaneku, et teeks sauna. Ma sügavalt kaalusin ja googeldasin ja uurisin inimestelt, kellel veel selline kogemus on olnud, et kas pigem ei või pigem ja.. Ma siiski läksin ja tegelikkuses aitab saun väga hästi sellises olukorras. Ma ei pea silmas, et ma nüüd istusin, vihtusin, higistasin minna.. saun oli ca 70 kraadi, mõned leilid, pessu ja higi maha, teise leili võtsin koos mehe ja pojaga laval niisama istudes, et leili üldse ei visanud. Enne magama minekut mediteerisin 23. minutit parema tervise suunas ja uinumiseks panin relaxing muusika peale. Hommikul ärkasin ilma lööbeta. Igaksjuhuks käsisin vetsu valguse käes keha ülevaatamas ja 0 löövet, seega ma rohtu täna ei võtnud, ilmaasjata ma oma keha keemiaga ei koorma. 

Täna on mul väga hea olla. Saaks veel normaalselt süüa, siis oleks veel parem :) :D 

Hirm on natuke kogu aeg sees, et mis saab homme, millisena ma ärkan?

Kas ma homme tööle saan minna?

Kas ma kunagi saan  veel oma normaalset toitumist tagasi?

Seega aitäh, et sa lugesid lõpuni ja kui sul on  hääd nõu mulle jagada, siis ootan huviga :)