Tagasi tsivilisatsiooni!

 Eile oli siis see õhtu, mil ma langetasin otsuse, et lähen täna tööle. Ühtegi allergia sümptomit mul ju ei olnud enam ja püha õnn, siiani ei ole. Sümptomitega, ehk siis laikude ja sügelemisega on ka paras paranoia, ma lihtsalt reaalselt jälgin kogu aeg oma nahka. Kui sügeleb -miks sügeleb? kus kohas? Kas pärast sügamist tekib ka mingi laik või suurem kubel, või lihtsalt posu punne. Siiski otsustasin, et ma pean kodust välja saama. Kes mind vähegi teavad/tunnevad, teavad ka öelda, mõelda, et see proua puhkab hauas. Kuna mul ei ole normaalset perearsti, kes mind lohutaks, annaks nõu mis edasi saab, kuhu pöörduda, kuidas toituda, pean ma leppima kõige sellega, mida ma enda jaoks selle tõve osas olen välja uurinud. Üks ravim, mida ma eelmises blogis unustasin mainida, mis mind päriselt lööbe puhul aitas, oli minu poja hormoonsalv, lasin seda kohe juurde kirjutada, aga üle 1,5 tuubi seda mul õnneks ei kulunud, et jääb ka poja naha jaoks varusse, kui kuivnahksus peaks kimbutama hakkama. 

Jõuan tagasi algusesse, kus ma mainisin,et ma kavatsesin tööle minna. Kuna kliendile sobis ka hilisem aeg kui ka mulle, siis sain rahulikult oma nädalale silma vaadata. Jätta ära mõned keerulisemad ja nö kangemad objektid ja tegeleda nö regulaarsete klientide nädalasse paigutamisega, sest meil tulevad ju kohe uued pühad. Õnneks minu kolmapäevane soovis just 31. detsembrit, mis mulle väga hästi sobib, sest peale seda on ju 3 vaba päeva taas. Anyways.. Sain enam/vähem graafiku paika nii selle kui ka järgmise nädala oma, helistasin oma päeva rõõmustajale - perearstile! Minu visioon oli see, et peale sellist reaktsiooni tahaks ka põhjalikke analüüse- Kas kehal on kõik olemas? Kas on põletikke? Kas on tekkimas hoopis diabeet?- mida nõgestõbi võib sümboliseerida. Kahtlus diabeedi osas võib pisike olla, sest esimese rasedusega mu veresuhkur mängis korralikult ja targad inimesed teavad öelda, et selline olukord võib ka tulevikus tekkida, kui  raseduse ajal see oli. Lobisesin perearstiga täpselt 6 minutit. Mitte midagi ma sealt ei kuulnud, mida üks nö haige sooviks kuulda, kuulsin juba sõnu, mida ise lausetes ritta olin ladunud ja kuulsin ka seda, et mingeid analüüside saatekirju ei tule, sest ma olen rrrraaaavvviiiikiiinnnddlustuseta  inimene ja kui edaspidi soovime koostööd teha, siis ainult kindlustatult ja et tema aeg (ma eeldan,et kõne aeg) minuga vesteldes on läbi saanud. Okei............ Ma olen jah ravikindlustuseta inimene, sest ma tegutsen omal käel nö ettevõtjana, võtan vastutuse oma keha eest ja tasun kõik kulud ise, olgu see siis vereanalüüs, või naistearst, ma olen ka INIMENE nagu iga freeking teine kindlustatud inimene. Kas siis kui ma teeniksin kätte 400-600-. tehes tööd mis mulle ei meeldi, olla piiratud kellaaegadest, jätmata lastele võimalus kindel olla endas, et liigun siis kui vaja, jätta pidamata pühad, sündmused, sest ülemused ei taha.. oleksin ma seaduse silmis või siis oma perearsti silmis parem inimene, inimene kes vajab abi, ilma et ta silmad maas peaks käima, sest perearstile ei sobi?? Nagu päriselt? Kolm klõpsu arvutis ja minu käest raha küsimine.. nii raske? Seda enam, et oma analüüse saan ma ka ise digilugu.ee -st vaadata, ilma teda tüütamast.  Oiiiiii ma olin/olen siiani nii bissed! Puristasin ka selle loo oma magavale mehele ette, kes vist ei kuulnud, sest ta magas :D aga.. korraks hakkas kergem. Mis sai edasi? Otsustasin,et ma vahetan nüüd perearsti! Lõpuks jah! See tänane oli viimane tõuge sinnani.. aa mainin ära, et ma ei näe pointi endale teha iga kuu ravikindlustust ainuüksi sellepärast, et iga visiit, mida ma nt iga poole aasta tagant teen maksab maksimum 40-. ja kui peaks juhtuma, et vajan pikemat ravi, siis ma ka selle kindlustuse teen, kui see peaks ületama ravikindlustuse makse tasu. Anyways.. jah.. minu karikas sai täis, sest nimelt täpselt 3 aastat tagasi, kui migreeni rohte tarvitades raskesse depressiooni langesin, saadeti mind perearsti ukse tagant Tallinnasse sõna otseses mõttes hullumajja, kuhu ma ka toona läksin. Kus siis kohapeal selgus,et sinna mul asja ei ole ja perearst kui selline, võiks oma patsiendiga tegeleda, mitte sinna saata. Toona olin ma ka depressiooni osas natuke roheline ja ei teadnud, kuidas end aidata, kuhu pöörduda ja mis edasi. Anyways, ma sain jälle.. jah jälle sama laksu sealt, kust ma juba olin saanud, seega rohkem ei taha. 

Pärast tööd käisin Rapla haiglas ennast kirja panemas noore meessoost arsti nimistusse ja homme panen ka poja, mehe palvel Raplasse ja nohh ka enda palvel :D  Tegelikkuses on Raplas väga toimiv süsteem- kui pojal peaks mingi viirus tulema(ptuiptuiptui), siis saab kohe samas majas ka analüüsi teha ja jääks ära sisulislt 25 km sõitu ja teadmist,et praeguses perearstikeskuses haigena kohal ei käida.. aga kes siis arstil käivad? Terved? See sündmus on ka aset leidnud mu oma lapsega, kui köha ei tahtnud ära minna ja kodused ravimid enam ei aidanud ja läbi lunimise ma sinna lõpuks lapsega kohale sain ja selgus,et bronhiit, et oleks pidanud varem minema..? Päriselt, poleks uskunudki!

Aii ma olen nii sapine täna, aga ma olin siiski tige ka peale tööd, sisisesin ka sõbrannale, kellega 40 minutit klappides suhtlesin, kui põrandatega tegelesin ja ka teda, elu näinud inimest võttis ohkama selline suhtumine. Jõudsin koju, tundsin tusameelt, läksin mehega taas rääkima ja mees soovitas mul Rapla haiglasse helistada ja uurida, kas on kuidagigi võimalik neid analüüse teha nii,et perearsti luba või keeld ei kehtiks seal vahel. Sain labori numbri, helistasin sinna, kurtsin muret ja soovi ja tulemus imeline, Minu 3 proovi tasu on 10-. ja homme lähen teen kõik ära. Kas 10-. euri oli siis seda kõike väärt, et ma tundsin ennast nii madala ja väärtusetu inimesena perearsti ees? Ju oli seda kogemust mulle vaja.

Natuke peale 15 läksin võtsin poja lasteaiast peale, sest koos sõbranna lapsega olid nad täna ainsad kohalolijad ja ma ei tahtnud, et poja seal üksi oleks, sest sõbranna viis juba lõunast lapse koju. Jajaaa ma tean.. rongaema, viib lapse aeda, aga mu lastel ei ole vanaemasid, kes saaksid tegeleda. Tänapäeval käivad ka vanavanaemad tööl jne, kui mul on võimalus seda varjanti kasutada, siis ma ka kasutan. Ma siiski olen see ema, kes võimaldab ka aeg-ajalt vabu päevi  nädala sees aiast, kohale viin nipanapa söögi ajaks ja toon alati 16 ja natuke peale koju. Uues aias mu pojale meeldib ja ma ei tunne ennast halvasti. Võtsin lapse peale ja käisin  homseks analüüsiks valmistumas:

Vanasti kui ma rase olin.. oled need topsid nagu... suuremad??! Või ei? :D

Aga parem ongi.. saab jope taskusse pista.. läbi koridori sellega näpuvahel väga kõndida ei tahaks :) :D

Need salvid pildil on mu sos allergia pääseteed. Ma ootan seda hetke, et ma võin need rahumeelselt sahvrisse ravimite korvi panna, aga hetkel ma veel ei julge :D 

Muidu olen ma üsna inimese nägu taas. Peaaegu täis tahet ja energiat. Natuke enesekindlust tuleviku osas ei teeks ka paha, aga küll kõik laabub. Olen näinud vett ja vilet küll, see siin on samuti üleelatav.

Üks suur murekoht ka kõige muu juures on siiski mu söömine. Tahaks nii väga jälle süüa nii nagu ma viimased 9 kuud harjunud, aga ei saa. Hetkel poetan kavasse toiduaineid tagasi, iga päev toon miskit uut. Eile tegin mehe soovil guljašši, kartuli ja kapsa- porgandi salatiga. Selle toiduga sain aru,et praetud sibul, kapsas ja nisujahu, mis kastet paksendab ei teinud midagi. Täna lõunaks sõin kartuliputru kanaga, seega piim ei mõju ka halvasti :D ja nii tibu sammul.. Õhtuks tulevad fitlapi pelmeenid.. oehh kus tahaks kõrvale tomati kodujuustu ja sibula salatit.. omg mu neelud... selle salatiga.. mu lemmik! Pelmeenid ei meeldi mulle ja mu mehele muidu üldse, me oleme neid väga palju söönud, aga ma ei jaksa iga päeva 100% hea ja usin köögis olla, seega peab pelmeenidega leppima. 

Vahepalaks, et kuidagigiiiii rütmis püsida, tegin tuttavatest ainetest kamat. Keefir, kookospalmi suhkur, kama ja mustikad. Minu viimaste päevade söök. Ma tegelikkuses tahaksin nüüd banaani ka osta ja proovida, siis saaks jälle smuutidele mõtlema hakata, sest nende magustaja on mul alati banaan :) 

3 aastat tagasi, kui ma depressiooni langesin, hakkasin ma kuduma. Nalja viluks mõtlesin, et kooks tekki. Igas naljas natuke tõde, nagu mu õemees ütleb. Nüüd ma siis heegeldan oma kootuid lappe kokku. Huvitav, et mul täpselt 3 aastat tagasi oli samuti säänne vaimne kriis. Ma ei ütleks, et see praegune kuidagi kergem oleks. Olen korralikult nutnud, ärevust tundnud, paanikat kogenud, aga nüüd oluliselt targemana kui toona. Mul on nüüd inimesed kellele toetuda, terapeut, kes alati on olemas ja vahendid, kuidas tunda end iga päev hästi ja rahulikuna. Selleni jõudmine võttis kaua, aga elu ongi üks eneseleidmine ja eneseavastus. 

Tekk on hetkel selline. Törts üle poole on veel minna. Aga mida muud siin pimedates õhtutes ikka teha :) 

Selline sai minu tänane blogi. Vabandan kui kedagi riivasin. Ma ei oska kunagi otse halvasti öelda, aga ma suudan vahest jutus kellelegi hinge astuda. Mulle kuidagi väga meeldib kirjutada ja välja elada mida tunnen, sest pärast on kohe viis korda kergem :) Kindlasti tuleb neid blogisid veel, sest ka see on olnud minu pikk salajane unistus :) 

Minu nädal kodus uut tõbe avastamas :)

 Seoses sellega, et kogen/sin oma elus enda jaoks täiesti ootamatut allergiat, otsustasin seda kogemust ja pilte enda kogemusest jagada. Juttu ja pilte on rohkem kui tavalises facebooki postituses, seega teen nö blogi. Selle puhul saan ka lõpuks kasutada oma uut arvutit, mille ma endale sünnaks ja jõuluks kinkisin. Veebruarist alates hakkavad mul koolitused, milleks on mul toimivat ja kiiret isendit vaja, aga nüüd siis teema juurde:

NB! Nõrganärvilistel mitte vaadata ja lugeda. Võib sisaldada häirivaid kaadreid.

20. detsember

Mu töö viis mind Aespa kõrvale Viliverre. Õues oli päris krõbe üle pika aja ja teed väga libedad, valisin Kodila/Varbola tee, mida pärast kahetsesin, sest see oli üsna kiilakas ja üle 50 km/h ma sõita ei saanud. Ees ootas mind suur maja, milles oli 2 pesemisruumi, sauna, 2 wc puhastus ja üks majapidamisruum.

Tööd oli oluliselt rohkem kui ma arvasin, sest piltide ja jutu järgi ei saa alati eelnevalt 100 % ülevaadet.

Ruumid ülevaadatud, kerges šokis olles hakaksin asju tuppa vedama ja mõtlema millise ruumiga alustada.

Alustasin siis nendest pesuruumidest, mis ei olnud kõige hullemad. Vahendid mida kasutasin enamjaolt olid ökoloogilised - perenaise soovil. Pesemisruumides oli meeletult palav, pauside ajal käisin õues, nö jahtumas ja puhkamas. Ise tundes, et üldse ei jaksa, ei saa, ei taha ja saaks see objekt ometi läbi. Lõpuks saigi, lõpetasin 13 ajal ja käsin ka Aespal ühte järgmist klienti külastamas nö sama objekti omaniku sõber. Jõudsin 13.30 Kohilasse, lõunasse olin sise sõitunud täpselt 30 minutit, seega kõht oli meeletult tühi. Kohilas järjekorras seistes tundsin, et selg ja tagumik kiheleb. Sel hetkel ei pööranud  sellele tähelepanu, maksin ära ja sõit koju algas. Kõik toimetused kodus tehtud, aeg sauna minna ja päevane mustus maha pesta. Enne sauna minekut tundsin, et tagumik kiheleb, tekkinud oli 2 punni, täpselt samasugust, mõlemale kannikale, nagu sääsepunnid, sellised suuremad ja laiemad. Enne leili pesin end puhtaks ja käsisin saunas, nagu ikka. Ma ei mäleta, kas ma olin selleks hetkeks juba õhtusööki söönud, vist jah, sest rohkem ma söögiga tol õhtul ei tegelenud. Viskasin pikali voodisse ja tunnen, et tagumik sügeleb veel hullemini kui enne, selle vahega et pärast igat sügamist tekksid suured punnid/kublad. 

Too hetk tundus asi juba niigi õudne, aga kannatasin ära. Nii palju taipu oli, et ilmselt on mingi lööve- lööve võib tekkida allergiast- võtan allergia rohtu. Allergiat kui sellist on mul 2: 1. on päikese allergia- kevadeti esimese päiksega lähevad käed ja rinnaesine täpiliseks. 2. allergia on mandariinid, aga see oli viimati väiksena, kui õdede ja vendadega sai kilode viisi söödud, viimase 20 aasta jooksul ei ole esinenud.

Võtsin allergia rohu Opexa 20 mg sisse, mille mulle perearst mingine aeg kirjutas päikese allergia jaoks, aga arvake ise.. see ei aidanud. Selge hakkasin dr googlit kasutama, et mis kuradi nali see on ja millest tekib, aga ma ei jõudnud kuhugi, sest mingi hetk kui ma wc-sse peegli ette jõudsin ja eelnevalt tajusin, et silmadega vaadata on udune, siis selgus mu näost see:

Silmalaud hakkasid paistetuma. See oli nüüd see viimane piisk minu karikas ja rääksin mehele, et mul hirm, et mis edasi saab. Mees soovitas perearstinõuandeliinile helistada, sest kell oli nõks enne 22. Sealt soovitati uus annus allergia rohtu võtta esialgu, aga kui me edasi lobisesime ja ma laugude jutuni jõudsin, siis soovitati siiski minna emosse, kus ma sa saan süsti. Mõeldud tehtud, sõit algas emosse.

Emos tehti 2 süsti vasakusse kanni- hormoon ja allergia süst. Need tõmbasid mind üli uimaseks, aga õnneks enam ei SÜGELEEEEEEENUUUUD! Panime lapsed tuttu ja keerasin ka ise tuttu.

Hommikul ärgates oli keha nagu peksa saanud, igalpool sügamisest jutid ehk verevalumid, aga paistetust (kerel) ei olnud, ega kuplasid, nägu nägi välja nagu ma oleksin vähemalt pool oma elust tina pannud, aga meik aitas ja viisin poja aeda ja lapse kooli. 

Käisin apteegis ja ostsin endale käsimuugi allergia rohtu, mingi lahja hormoonsalvi ja allergostop kreemi, mis üldse ei aidanud. Mu kehal tekksiid uued lööbed, mida püüdsin nende käsikatega määrida, aga tolku ei olnud. Helistasin siis ka perearstile, et kirjutaks ka midagi kangemat allergiale. Kirjutaski hormoontabletid (mida ma ei võta teadlikult, sest need ei tegele põhjuse ravimisega ja 2. hormoon ei sobi mulle).Käisin lapsel koolis järel ja paistetus kasvas. Iga tunniga olukord süvenes, sest tagantjärgi lugedes sain ma aru, et olin toitunud meeletult valesti. Praeguseks hetkeks ma väga peale kurgi, kartuli, liha, kana,keefiri, mustikate midagi süüa ei saa.

Minu päevased laigud põlvede taga süvenesid, jalgade tallad läksid villi ja peopesad ka. Toas kõndides kasutasin pehmeid plätusid ja rooli keerasin autos sõrmedega kui uuesti emosse veeresin.

Õhtu lõpetuseks läksid jalad ja käed korralikult paiste, niiet tekkis meeletu hirm taas, et mis saama hakkab. Kui lööve jõudis näole ja kaelale hakkasin taas emo poole sättima. Pilt tehtud siis hetk enne emot kodus näost, too hetk nutsin ka korralikult, sest ei olnud hea olla ja selline välja näha veel enam ja käe pildi saatsin sõbrannale emos oma aega oodates.

Seekord sain emos tablette, sest olin autoga. Selle ajaga ei hakanud veel toimima kui koju jõudsin. Emos sain teada, et tööle minna ei tohi ja ennast tuleb nüüd hoida. Tööle ma ei läinudki juba alatedlikult. sest ilmselt nende nö öko toodete, kuuma ja külma seguga ma selliseks saingi. Keerasin taas tuttu ja hommik algas mul sellise näoga- nagu sõbrannad muhelesid, et paljud soovivad selliseid huuli.

ja muidugi need jalad, need olid taas imelised, aga järgnevatel hommikutule olid lihtsalt käed ja jalad üleni punased, need olid siis enamasti 6 ajal hommikul, kui ma ei jaksanud pildistada, allergia rohi sisse ja tuttu tagasi ja ärgates oli keha taas normis.

Allergia rohi aitas mind väga palju, kuid nendega on ka jälle selline naljakas lugu nagu antidepressantidega, need ei pruugi kohe sobida ja pead marke vahetama. Seega 2 päeva kannatasin peavalu, rämedat väsimust, ainuüksi nõude pesemine võttis nii läbi, et keera voodisse ja maga tund ja vaata, siis edasi. 24. detsembril vedasin end taas emosse. Õed juba teretasid ja ohkasid, et jälle siin ??!! Siiski läksin allergiarohu retsepti vahetama ja kurtsin ka muret seoses seedimise ja kõhu läbikäimisega, sel teemal ma rohkem ei peatu :)  Päevad veeresid nagu koomas, ma sisuliselt oleks seda kõike nagu unes näinud. Lisaks käisin perekonna tuttava ravitseja juures kvarts lambi all 2 õhtut järjest, mis siis aitab kehal paraneda. Lisaks andis sõbranna mulle looduslikke komme, mis aitavad ka mürke kehast väljutada ja oma energia tagasi saada ja eile õhtu ma sain aru,et need vist toimivadki. Ma ausalt ei ole nii meeleheitel,et ma kõike proovin, pigem vastupidine seoses ad-ga saadud kogemusest, et pelgalt niisama keemiat sisse ei söö, vaid enne süvenen infolehte ja pigem austan looduslikku meditsiini. 

Pesemas käimine oli ka huvitav kogemus, sest hirm ju, et äkki läheb hullemaks. Esimene pesu pärast allergia attaki oli nii naljakas. 1. panin vee enne jooksma, siis jooksin pessu ´, pesin juukseid nii,et keha vahu ja palsamiga ei kohtuks ja siis ruttu kuivaks ja naistepunaõli kere peale. See on ka üks imerelv, oma nahaga ma tavalisi kreeme ei kasuta üldse hetkel. Eile hommikul taas pesus käies ma siiski nautisin ja kasutasin loodulikke tooteid ja taas mitte midagi. Õhtul tegi mees ettepaneku, et teeks sauna. Ma sügavalt kaalusin ja googeldasin ja uurisin inimestelt, kellel veel selline kogemus on olnud, et kas pigem ei või pigem ja.. Ma siiski läksin ja tegelikkuses aitab saun väga hästi sellises olukorras. Ma ei pea silmas, et ma nüüd istusin, vihtusin, higistasin minna.. saun oli ca 70 kraadi, mõned leilid, pessu ja higi maha, teise leili võtsin koos mehe ja pojaga laval niisama istudes, et leili üldse ei visanud. Enne magama minekut mediteerisin 23. minutit parema tervise suunas ja uinumiseks panin relaxing muusika peale. Hommikul ärkasin ilma lööbeta. Igaksjuhuks käsisin vetsu valguse käes keha ülevaatamas ja 0 löövet, seega ma rohtu täna ei võtnud, ilmaasjata ma oma keha keemiaga ei koorma. 

Täna on mul väga hea olla. Saaks veel normaalselt süüa, siis oleks veel parem :) :D 

Hirm on natuke kogu aeg sees, et mis saab homme, millisena ma ärkan?

Kas ma homme tööle saan minna?

Kas ma kunagi saan  veel oma normaalset toitumist tagasi?

Seega aitäh, et sa lugesid lõpuni ja kui sul on  hääd nõu mulle jagada, siis ootan huviga :)