Eile oli siis see õhtu, mil ma langetasin otsuse, et lähen täna tööle. Ühtegi allergia sümptomit mul ju ei olnud enam ja püha õnn, siiani ei ole. Sümptomitega, ehk siis laikude ja sügelemisega on ka paras paranoia, ma lihtsalt reaalselt jälgin kogu aeg oma nahka. Kui sügeleb -miks sügeleb? kus kohas? Kas pärast sügamist tekib ka mingi laik või suurem kubel, või lihtsalt posu punne. Siiski otsustasin, et ma pean kodust välja saama. Kes mind vähegi teavad/tunnevad, teavad ka öelda, mõelda, et see proua puhkab hauas. Kuna mul ei ole normaalset perearsti, kes mind lohutaks, annaks nõu mis edasi saab, kuhu pöörduda, kuidas toituda, pean ma leppima kõige sellega, mida ma enda jaoks selle tõve osas olen välja uurinud. Üks ravim, mida ma eelmises blogis unustasin mainida, mis mind päriselt lööbe puhul aitas, oli minu poja hormoonsalv, lasin seda kohe juurde kirjutada, aga üle 1,5 tuubi seda mul õnneks ei kulunud, et jääb ka poja naha jaoks varusse, kui kuivnahksus peaks kimbutama hakkama.
Jõuan tagasi algusesse, kus ma mainisin,et ma kavatsesin tööle minna. Kuna kliendile sobis ka hilisem aeg kui ka mulle, siis sain rahulikult oma nädalale silma vaadata. Jätta ära mõned keerulisemad ja nö kangemad objektid ja tegeleda nö regulaarsete klientide nädalasse paigutamisega, sest meil tulevad ju kohe uued pühad. Õnneks minu kolmapäevane soovis just 31. detsembrit, mis mulle väga hästi sobib, sest peale seda on ju 3 vaba päeva taas. Anyways.. Sain enam/vähem graafiku paika nii selle kui ka järgmise nädala oma, helistasin oma päeva rõõmustajale - perearstile! Minu visioon oli see, et peale sellist reaktsiooni tahaks ka põhjalikke analüüse- Kas kehal on kõik olemas? Kas on põletikke? Kas on tekkimas hoopis diabeet?- mida nõgestõbi võib sümboliseerida. Kahtlus diabeedi osas võib pisike olla, sest esimese rasedusega mu veresuhkur mängis korralikult ja targad inimesed teavad öelda, et selline olukord võib ka tulevikus tekkida, kui raseduse ajal see oli. Lobisesin perearstiga täpselt 6 minutit. Mitte midagi ma sealt ei kuulnud, mida üks nö haige sooviks kuulda, kuulsin juba sõnu, mida ise lausetes ritta olin ladunud ja kuulsin ka seda, et mingeid analüüside saatekirju ei tule, sest ma olen rrrraaaavvviiiikiiinnnddlustuseta inimene ja kui edaspidi soovime koostööd teha, siis ainult kindlustatult ja et tema aeg (ma eeldan,et kõne aeg) minuga vesteldes on läbi saanud. Okei............ Ma olen jah ravikindlustuseta inimene, sest ma tegutsen omal käel nö ettevõtjana, võtan vastutuse oma keha eest ja tasun kõik kulud ise, olgu see siis vereanalüüs, või naistearst, ma olen ka INIMENE nagu iga freeking teine kindlustatud inimene. Kas siis kui ma teeniksin kätte 400-600-. tehes tööd mis mulle ei meeldi, olla piiratud kellaaegadest, jätmata lastele võimalus kindel olla endas, et liigun siis kui vaja, jätta pidamata pühad, sündmused, sest ülemused ei taha.. oleksin ma seaduse silmis või siis oma perearsti silmis parem inimene, inimene kes vajab abi, ilma et ta silmad maas peaks käima, sest perearstile ei sobi?? Nagu päriselt? Kolm klõpsu arvutis ja minu käest raha küsimine.. nii raske? Seda enam, et oma analüüse saan ma ka ise digilugu.ee -st vaadata, ilma teda tüütamast. Oiiiiii ma olin/olen siiani nii bissed! Puristasin ka selle loo oma magavale mehele ette, kes vist ei kuulnud, sest ta magas :D aga.. korraks hakkas kergem. Mis sai edasi? Otsustasin,et ma vahetan nüüd perearsti! Lõpuks jah! See tänane oli viimane tõuge sinnani.. aa mainin ära, et ma ei näe pointi endale teha iga kuu ravikindlustust ainuüksi sellepärast, et iga visiit, mida ma nt iga poole aasta tagant teen maksab maksimum 40-. ja kui peaks juhtuma, et vajan pikemat ravi, siis ma ka selle kindlustuse teen, kui see peaks ületama ravikindlustuse makse tasu. Anyways.. jah.. minu karikas sai täis, sest nimelt täpselt 3 aastat tagasi, kui migreeni rohte tarvitades raskesse depressiooni langesin, saadeti mind perearsti ukse tagant Tallinnasse sõna otseses mõttes hullumajja, kuhu ma ka toona läksin. Kus siis kohapeal selgus,et sinna mul asja ei ole ja perearst kui selline, võiks oma patsiendiga tegeleda, mitte sinna saata. Toona olin ma ka depressiooni osas natuke roheline ja ei teadnud, kuidas end aidata, kuhu pöörduda ja mis edasi. Anyways, ma sain jälle.. jah jälle sama laksu sealt, kust ma juba olin saanud, seega rohkem ei taha.
Pärast tööd käisin Rapla haiglas ennast kirja panemas noore meessoost arsti nimistusse ja homme panen ka poja, mehe palvel Raplasse ja nohh ka enda palvel :D Tegelikkuses on Raplas väga toimiv süsteem- kui pojal peaks mingi viirus tulema(ptuiptuiptui), siis saab kohe samas majas ka analüüsi teha ja jääks ära sisulislt 25 km sõitu ja teadmist,et praeguses perearstikeskuses haigena kohal ei käida.. aga kes siis arstil käivad? Terved? See sündmus on ka aset leidnud mu oma lapsega, kui köha ei tahtnud ära minna ja kodused ravimid enam ei aidanud ja läbi lunimise ma sinna lõpuks lapsega kohale sain ja selgus,et bronhiit, et oleks pidanud varem minema..? Päriselt, poleks uskunudki!
Aii ma olen nii sapine täna, aga ma olin siiski tige ka peale tööd, sisisesin ka sõbrannale, kellega 40 minutit klappides suhtlesin, kui põrandatega tegelesin ja ka teda, elu näinud inimest võttis ohkama selline suhtumine. Jõudsin koju, tundsin tusameelt, läksin mehega taas rääkima ja mees soovitas mul Rapla haiglasse helistada ja uurida, kas on kuidagigi võimalik neid analüüse teha nii,et perearsti luba või keeld ei kehtiks seal vahel. Sain labori numbri, helistasin sinna, kurtsin muret ja soovi ja tulemus imeline, Minu 3 proovi tasu on 10-. ja homme lähen teen kõik ära. Kas 10-. euri oli siis seda kõike väärt, et ma tundsin ennast nii madala ja väärtusetu inimesena perearsti ees? Ju oli seda kogemust mulle vaja.
Natuke peale 15 läksin võtsin poja lasteaiast peale, sest koos sõbranna lapsega olid nad täna ainsad kohalolijad ja ma ei tahtnud, et poja seal üksi oleks, sest sõbranna viis juba lõunast lapse koju. Jajaaa ma tean.. rongaema, viib lapse aeda, aga mu lastel ei ole vanaemasid, kes saaksid tegeleda. Tänapäeval käivad ka vanavanaemad tööl jne, kui mul on võimalus seda varjanti kasutada, siis ma ka kasutan. Ma siiski olen see ema, kes võimaldab ka aeg-ajalt vabu päevi nädala sees aiast, kohale viin nipanapa söögi ajaks ja toon alati 16 ja natuke peale koju. Uues aias mu pojale meeldib ja ma ei tunne ennast halvasti. Võtsin lapse peale ja käisin homseks analüüsiks valmistumas:
Vanasti kui ma rase olin.. oled need topsid nagu... suuremad??! Või ei? :D
Aga parem ongi.. saab jope taskusse pista.. läbi koridori sellega näpuvahel väga kõndida ei tahaks :) :D
Need salvid pildil on mu sos allergia pääseteed. Ma ootan seda hetke, et ma võin need rahumeelselt sahvrisse ravimite korvi panna, aga hetkel ma veel ei julge :D
Muidu olen ma üsna inimese nägu taas. Peaaegu täis tahet ja energiat. Natuke enesekindlust tuleviku osas ei teeks ka paha, aga küll kõik laabub. Olen näinud vett ja vilet küll, see siin on samuti üleelatav.
Üks suur murekoht ka kõige muu juures on siiski mu söömine. Tahaks nii väga jälle süüa nii nagu ma viimased 9 kuud harjunud, aga ei saa. Hetkel poetan kavasse toiduaineid tagasi, iga päev toon miskit uut. Eile tegin mehe soovil guljašši, kartuli ja kapsa- porgandi salatiga. Selle toiduga sain aru,et praetud sibul, kapsas ja nisujahu, mis kastet paksendab ei teinud midagi. Täna lõunaks sõin kartuliputru kanaga, seega piim ei mõju ka halvasti :D ja nii tibu sammul.. Õhtuks tulevad fitlapi pelmeenid.. oehh kus tahaks kõrvale tomati kodujuustu ja sibula salatit.. omg mu neelud... selle salatiga.. mu lemmik! Pelmeenid ei meeldi mulle ja mu mehele muidu üldse, me oleme neid väga palju söönud, aga ma ei jaksa iga päeva 100% hea ja usin köögis olla, seega peab pelmeenidega leppima.
Vahepalaks, et kuidagigiiiii rütmis püsida, tegin tuttavatest ainetest kamat. Keefir, kookospalmi suhkur, kama ja mustikad. Minu viimaste päevade söök. Ma tegelikkuses tahaksin nüüd banaani ka osta ja proovida, siis saaks jälle smuutidele mõtlema hakata, sest nende magustaja on mul alati banaan :)
3 aastat tagasi, kui ma depressiooni langesin, hakkasin ma kuduma. Nalja viluks mõtlesin, et kooks tekki. Igas naljas natuke tõde, nagu mu õemees ütleb. Nüüd ma siis heegeldan oma kootuid lappe kokku. Huvitav, et mul täpselt 3 aastat tagasi oli samuti säänne vaimne kriis. Ma ei ütleks, et see praegune kuidagi kergem oleks. Olen korralikult nutnud, ärevust tundnud, paanikat kogenud, aga nüüd oluliselt targemana kui toona. Mul on nüüd inimesed kellele toetuda, terapeut, kes alati on olemas ja vahendid, kuidas tunda end iga päev hästi ja rahulikuna. Selleni jõudmine võttis kaua, aga elu ongi üks eneseleidmine ja eneseavastus.
Tekk on hetkel selline. Törts üle poole on veel minna. Aga mida muud siin pimedates õhtutes ikka teha :)
Selline sai minu tänane blogi. Vabandan kui kedagi riivasin. Ma ei oska kunagi otse halvasti öelda, aga ma suudan vahest jutus kellelegi hinge astuda. Mulle kuidagi väga meeldib kirjutada ja välja elada mida tunnen, sest pärast on kohe viis korda kergem :) Kindlasti tuleb neid blogisid veel, sest ka see on olnud minu pikk salajane unistus :)