"Puhu tuul ja tõuka paaaaati.."

Annan teada, et kogu loo kirjutamisel on mul oma isalt saadud luba kasutada pildi materjali ja ka luba rääkida enda kogemusest sel teel.. 25. juulist siiani. 

Kuna mu elu on üsna liikuv, st seda et palju tunde veedan autoroolis, siis mõneti tunnen, et mul on nii palju hingel ja nii palju rääkida sellest loost. Kuidas autoroolis käed krampi tõmbavad ja õhk otsa saab- selline jõuetuse tunne, nagu oleksin läbinud trauma. Nagu oleksin taas selles hetkes, kus sa oled ja mitte midagi teha ei saa. Kus sa hommikul alustad teekonda lastega lõunasse, et isa haiglasse vaatama minna ja 10 km pärast asulat pöörad sa metsa teele. Sest sul saab lihtsalt õhk otsa. See ei olnud selle pärast, et laste nääklemine tagaistmel sind sellesse olukorda viis, see oli sellest, et ma tundsin, et see süda ja hing mu sees on nii raske, kuidas sa tunned, et kogu su jõud, tahe ja olemine on piiritletud. See on see tunne, kus sa peatad auto, astud välja, langed põlvedele, vaatad taevasse ja küsid endale, et miks? Kui palju veel? Mis saab edasi? See on see hetk kus sa palud jumalat ja kaitseingleid, et nad oleksid kohal ja aitaksid. Ometi iga olukord ja hetk, tuleb meid õpetama ja selles on vaiksed sosinad- "vanaviisi edasi ei saa". 

      Ma soovin tänada oma õde Brigitat, kes vaatamata katki olekust, ikka ja jälle informeeris mind, mis isaga toimub ja jagas infot, mis sellises olukorras edasi võib juhtuda ja juhtus ka, sest tema info pärines tema sõbranna käest, kes on arsti taustaga. Need info killud olid nii südant lõhesetavad, et ma ei uskunud, et selles olukorras minu enda, oma, armas isa on. See ei jõuagi sulle enne kohale kui alles nüüd, kus vaikselt hakkab see torm lahustuma. 

Suundusin oma lastega lõunasse- haiglasse. Kuhu mõned päevad enne, mu isa ise pöördus, kasutades kiirabi. Teadsin, et olukord on halb, sest need kõned isaga, mis olid... need olid kohutavad. Kuidas läbi valude ja kurgu hääle su tugev ja vapper isa ütleb, et " väga halb on". See oli see hetk kus ma olin tööl, paanikas, mu tegevus katkes ja ma ei osanud mitte midagi öelda. Mida sa ütled? Kõik saab korda? 

Su isa on haiglas, mitte keegi ei tea mis tal on, kuidas teda aidata. Ta on üleni valudes, veest paistes nagu õhupall ja mitte ükski asi ei aita?!

Nii me seal voodi kõrval kõik seisime. Brigita, Aleks, Sofi ja meie. Püüad pastakast mingeid teemasid välja puhuda, sest isa ei jaksa ise rääkida. Vaatad teda ja mõistad, et asjad on ikka pärsis perses. 

Kuidas isa oli valuvaigisteid täis, kuidas ta nägi hallukaid, aga ei tahtnud, et õde sellest arstidele räägiks. Lõpuks me otsustasime, et peame tema soovist üle astuma ja rääkima, aga selleks oli juba hilja, sest järgmisel hetkel helistas mulle Brigita, keset Tallinna ja teatas, et isa viiakse kunstlikku koomasse.

   Sest tema põletik on vuhama hakanud ja terve tema selgroog on koldeid täis. Arstidele ei meeldinud see kolle, mis oli kuklasse tekkinud ja sellesse olukorda tuli kohe sekkuda. 

Jõudsime mehe ja tema pojaga linna. Nemad läksid poodi, mina jäin autosse, sest ma olin selleks hetkeks nii katki. Vaatad autoaknast õue ja pisarad lihtsalt voolavad. Parklas võtsin telefoni ja rääkisin taas Brigiga. Kus ta kirjelda seda, kuidas ta issile laulis enne opile/kooma minekut. Kuidas kõik tema sõpradest arstid olid kohal ja püüdsid arusaada, mis seis on ja kas ta tuleb sellest välja. Kuidas tema sõbrad kiriku isad ja hingehoidjad käisid haiglas palveid kaasa saatmas. Sa oled lihsalt selles parklas, teisel pool  toru on õde, kes püüab oma pisaraid tagasi hoida ja siis oled sina, kes lihtsalt nutab ja palub, et see ei saa nii lõppeda. 

Esialgne plaan oli arstidel isa hoida 2-3 päeva koomas. Kohe järgmisel päeval peale oppi leppisime õdede ja vendadega (imekombel olid kõik sel hetkel koos) kokku, et lähme haiglasse ja toome ta tagasi. 

Olime teadlikud, et meid lastakse kahe kaupa sisse, intensiivosakond ikkagi. Nii me istusime puhaste kätega ja ootasime ruumis, niikaua kui meid sisse lasti. Esmalt läksime mina ja Minni, siis Priit ja Brigi, Aleks ja Sofi ja siis viimasena meie vanim vend Rix. 

Seal ta oli! Üleni voolikutes, siiani paistes ja võitlemas

enda elu eest. 

Arstid tulid ja rääkisid, mis temaga tehti, mis voolikud tal küljes on, mis asi mida teeb ja mis plaan edasi on. Tema voodi  vastas oli arstide laud, nii et teda jälgiti kogu aeg. 

Isa nime öeldes ta reageeris. Tegi silmad lahti, vaatas ja siis jälle sulges. 

Kõik ilusad soovid teele pandud, vaatasin otsa Minnile, kes samuti häälevärinaga pisaraid poetas. 

See oli see hetk kui ma tundsin, et aeg on ühte tema lemmikut meremehe laulu laulda. "Puhu tuul ja tõuka paati.."Eelmainitud laul..

Musitatasime issi üle ja läksime tagasi ooteruumi kui tuli õde ja teatas, et laupäeviti ei ole haiglas palju rahvast, seega kogu meie punt sai uuesti issi juurde minna ja nii me laulsime seda laulu uuesti terves koosseisus ja selles hetkes oli midagi sellist... ilmselt kutse tagasi enda kehasse..

Et järgmine päev kirjutas isa "Papsi gruppi" "OK".

Issi jõudis tagasi, meie tõime ta tagasi! 

Miks ma nii ütlen? Sest meil kõigil oli jäänud mulje, et viimastel aastatel kadus issil siht. Ta oli ja ta nagu polnud.

Meid kõiki on loodud siia ilma midagi tegema, eesmärke seadma, elus edasi liikuma, arenema, aga temal seda kuidagi ei olnud.

Praegu tagasivaadates on see korralik raputus. Kas sa tahad elada? Või ei? 

Nagu me Brigitaga rääkisime- kas sa täidad oma eesmärki siin planeedil või sind koristatakse ära ja kui isa oleks elanud ca 50-100 aastat tagasi, siis teda meie seas enam ei ole.

Jah, see olukord oli meile kõigile raputus. See olukord tõi meid kõiki taas kokku ja ka vanu häid sõpru. Kelle abiga sai ka isa maja uue ilme ja soojaks, Puud riita, rõdud parandust, värvid seina, uksed ette ja samuti ka aknad mööblist jms rääkimata.

Meie issi ülesandeks oli ennast koguda, panna paika uuesti elu eesmärgid, õppida kõndima, tugevadada terve keha lihasmassi ja leida end uuesti. Ja nii me 4 kuud pidevalt haiglas käies, helistades ja ehitades oma vabasid päevi ja hetki kujundasime. 

Me kõik õppisime sellest midagi. Me kõik saime aru, et miski ei ole enesestmõistetav, et elu on elamiseks. 

Et asjad tulevad ja lähevad, aga inimesed ja perekond on see, mida tuleb hoida nii heas kui halvas.

Me saime aru, kui võimas punt me oleme, me saime aru kui võimsad me kõik isikutena oleme, me saime aru kui palju häid ja toredaid inimesi meid ja meie issit ümbritsevad. 

Me saime aru, et meie isa on kangelane. 

Me saime aru, et kui sul on tahet, saad sa ka lamajast kõndijaks.

Me saime aru, et koos on alati parem kui üksi.

Ma sain aru, et mul on üks kuradi tugev õde, kes vedas seda laeva eest. Kes tegeles nii isa tervise, arstidega suhtlemisega kui isa äri asjadega. Kes kunagi ei andnud alla ja ei murdunud. Kes alati naeratas kui ühisloomised isa juures toimusid. Kes juhatas vägesid ja andis ülesandeid. 

Mõneti tundsin, et see pauk oli mulle endale vajalik, sest olin lisaks isa olukorraga ka tegelemas lahutusega ja vara jagamisega. 

Kogu see olukord õpetas mulle, et ennnast annab alati uuesti üles ehitada ja peale igat tormi paistab päike.

Iga muutus on vajalik kui see tähendab enda sihi leidmist ja enda õnnelikuks tegemist. 

Nii nagu ma ütlen, et mu õde on võimas, vaatan ma ka endale alt ülesse. Täpselt samamoodi nagu eelmisel pildil, surudki hambad huulde ja astud sellest läbi või välja. Sellest? Ehk elust. 

Jätkuvalt tänan ma kõrgemat selle eest, et mu kõrval on vankumatu mees, kes sisendas mulle koguaeg, ka siis kui ma oma pisaratesse uppusin, et mu isa tuleb sellest välja, tema uskus seda algusest peale. 

Tema nägi olukorda kõrvalt, tema oli see kes minuga järgmisel päeval isaga intensiivi kaasa tuli. 

Tema oli see, kes lihtsalt oli, oli alati olemas ja on ka nüüd, kui eneseusk kipub aeg-ajalt võnkuma. 

Tal on oskus näha minus seda, mida mina veel õpin nägema. 

Enesekaotus ja eneseleidmine ja ülestöötamine on pikk protsess. 

Nagu kehagagi, mis on suureks söödud. Selleks, et vormi saada, kulub sama palju või rohkemgi aega, kui suureks süües.

Mul on siiralt hea meel, et issi on nüüd oma kodus tagasi ja, et siitmaalt lähevad asjad ainult ülesmäge.

Mul on siiralt hea meel, et meie plaanid on ka tuleviku osas paigas- minna koos ujuma ja Tartu objektide puhul saame koos aega veeta. 

Jah, eks minus on palju tühimikku isa armastuse osas. Palju puudujääke, aga keegi ei keela seda kõike nüüd täitma hakata, sest see on areng, see on elu ja elu, see sõidab täiskäiguga edasi, kui sul on siht ja eesmärk!

Aitäh elu!

Kui püüaks olla enda vastu kenam?

 Täna kohe tekkis vajadus kirjutada. Mida rohkem kell õhtusse jõudis, seda rohkem hakkas pitsitama.

Ilmselt selle pärast, et olen üle pika aja üksi ja natuke tagasi selles hetkes kui ma oma eelmise pika kooselu lõpetasin ja lastega koos toimetasin. Ilmselt sellepärast, et need ajad panevad kõige rohkem endasse vaatama ja analüüsima seda, kas ma olen endaga rahul, mis on minu elulised arengud natuke ka "kes ma olin aasta tagasi ja kes ma olen nüüd". Meil oli koolis täna uus aine "Õpitee", mis minu jaoks oli väga huvitav, sest selles samuti oli palju eneseanalüüsi ja erinevate mängude toel said vaadata endasse.

Sõnade hunnikust tuli välja võtta 5 sõna, mis iseloomustavad sind, nendest 5st sõnast andsime ära järjest neli. Minu esimene mineja oli "majanduslik kindlustatud", teisena läks "huumor", kolmandana läks " usaldus", siis "Väärikus" ja mulle jäi "perekond". Miks ma sellise otsuse tegin? Sest ma olen selle kõik läbi teinud, samm haaval ja see kõik pani neelatama nagu ka õpetaja hoiatas. Kõike muud saad sa üles ehitada, aga perekond ja sina ise.. neist kedagi kaotada ei soovi meist keegi. 

     Ma olen aus, mulle on inimste arvamus korda läinud. Olen kogu selle protsessi jooksul kuulnud enda kohta palju karvaseid sõnu ja need on haiget teinud. On olnud hetki kus olen saanud ülekohut inimestelt, kes mind ei tunne ja eks see osa on meis kõigis nii lapsepõlves, nooruki eas kui ka täiskasvanu eas. Me kõik otsime end terve oma elu, püüame pakkuda endale parimat võimalikku ja kui me peame selleks tegema vajalikud sammud, nagu mina tegin, sest kuklas terenda terve see aeg tunne, et ma ei ela enda elu, ma ei ole selles elus õnnelik ja samuti ei olnud ka minu lapsed selles elus õnnelikud, sest kogu vaba aeg kulus selle lappimisele, mida lappida ei andnud ja mida mina enam ei soovinud. Mitte keegi k.a need, kes minu poole sõrmega näitasid, ei olnud kandnud minu saapaid ja kogenud minu elu. Seega oli see lihtsalt tühine arvamus nende poolt, kelle olemus kõrgemale ei jõua kui oma väikesesse raamitud ja pimedasse maailma. Kellegi arvamus ei maksa minu arveid ja see lause on minuga alates sellest ajast kui valisin ennast. Jah, ma pean seda endale pidevalt meeldetuletama, aga see lause on minuga. 

Ma olen inimene, tüdruk, naine, laps, kes vajas seda, mida me kõik. Mõistmist, armastamist sellisena nagu olen ja olla hinnatud sellisena nagu ma olen ka neil hetkedel kui ma mitte midagi ei tee. 

See on suur võitlus iseendaga, mitte olla "people pleaser". Järjekordselt saada samu õppetunde, olla olemas kõikidele teistele, aidata, teha head ja luua ootused ja lootused ja saada tagasi mitte midagi. Sest kui mul on abi vaja, siis seda ma ei küsi ja olukorrad ju seda ka tõestavad, et need keda oled aidanud ja hoidnud, neid pole ja elu on üllatanud hoopis uute inimeste ja olukordadega. See on ka suur põhjus, miks ma ei taha ja ei soovi kellegi külge klammerduda. Kui mõni ekssõbranna oma nuga mu seljas keeras, või asus mu seljataga mind maha tegema. Ma olen õnnelik selle üle, et ma olen iseendale tõestanud, et ainus kes mul alati 100 protsenti olemas on, olen mina. 

Oeh, läks deepiks ära. Natuke jätkan ja siis suundun kergusesse. Nimelt olen ma täna ka enda peas veeretanud mõtet või lauset, mida mu mees mulle eile ütles. "Iga hetk, mis mul sinuga kaotsi läheb, on kaotus minu jaoks!" Selle lause taga on nii palju, mida ma eile ei mõistnud ja täna mõistan hästi. See on ka suur põhjus, miks ma hindan neid hetki mil mu mees reisil on, et ma saaks tunda ja kogeda üksindust ja seda tunnet kui teda pole ja see salajane igatsus, mis hinge kriibib.. Eks see suhte puhul tavaline ole, et selles esineb nurkade lihvimisi ja no ma ikka olen tuline solvuja ja tülitseja, tema mitte. Tema oskus rahulik olla ajab mind selles hetkes nii närvi, aga tagantjärgi vaadates jällegi asi, mida mina endas arendama pean. Me ei tülitse, ei karju ei kakle, meie tülid on sellised, et ma tõmban endasse ja analüüsin ja olen vait, tegelen selle emotsiooni ja tunde lahti mõtisklemisega nagu tema ütleb " kiusan ennast", siis tõenäoliselt teen ma ühe hea trenni ja siis olen ma tagasi kerguses, aga siis ei kaasne "elu läheb edasi" nagu vanasti, siis kaasneb tüütu olukorra lahti kirjeldamine ja analüüsimine koos partneriga, see on osa mida ma ei ole osanud kunagi teha. Keerulised olukorrad nii neiupõlves kui endises elus jäid kuskile hõljuma, ilma lahendusteta ja nii oli. Keerulised olukorrad käisid mu kõrval aastaid, niiet iga natukese aja tagant olin ma voodis, teotahtmatult lage vaatamas, kurba muusikat kuulamas ja lahistamas. Nüüd on mul selleks trenn, mees kes soovib olukordasid lahendada ja oskus ennast maandada ja eluga kiirelt edasi minna. Sealt ka minu trenni sõltuvus. Muide! Suurimad otsused on mul kas trennis või matkal tehtud, sest need on need hetked kus vastused jooksevad sinuni ja need on need hetked kus sa võid valusaid ja nõmedaid küsimusi endalt küsida. 

Eks selline "vajun voodisse" tunne oli mul ka eile. Selline koguja inimene olen ma alati olnud ja see aasta on lihtsalt palju teateid ja uudiseid, mis mõjutavad sellist harmoonilist keskmes olemist nii, et mingitel hetkedel ma lihtsalt küsin, et miks ei võiks olla nii, et kõik on lihtsalt hästi, aga ei.. ikka peab iga nurga taga olema mingi si**. See on elu. Läbi raskuste õpime me hindama neid hetki mil kõik on hästi ja läbi selle hindama neid si**asid hetki palju kergemaks ja samuti tulema nendest rahulikumalt läbi. Ka selles osas olen ma suuri arenguid teinud, see tulisus ja võitlus minus on oluliselt vähenenud ja eks see elu üks osa ole, et aja jooksul kasvab suur seanahk ja vott sellest enam selline jama läbi ei tule. 

Nüüd kergematele teemadele. Tundub, et lapsed hakkavad oma uue elukorralduse ja uute inimestega enda ümber kohanema. Samuti on lastel nüüd kaks kodu, mille vahet nad sõidavad. Mis minule on mõneti kergendav. Sest eelmises elus ei olnud mul palju selliseid hetki kus ma oleksin saanud lihtsalt olla, aga nüüd on mul lausa 14 päeva kuus, mil anda üle vastutus teisele poolele. Eks ma ikka tegelen oma lastega ka siis kui minu nädal ei ole- transport koolist koju, 2x nädalas ujuma jne. Ma lihtsalt ise ei suuda nii kaua nendest eemal olla. Kõige raskem uue elu korraldusega oli Karlil, Hannal ka muidugi, aga tema on suurem ja temaga on natuke lihtsam suhelda nendel teemadel, sest ta oli siis ja on ka nüüd ja ta teab mis oli siis ja on nüüd. Poja on mul tundlikum, meenutab mulle väikest mind. Kes hõljub ära, samuti valmistab talle keerukust õppimine ja keskendumine. Seega näeme päris palju vaeva, et mõlemal lapsel nii Hannal, kes kooli vahetas kui Karlil, kellele lahutus vanemate vahel 

korralikult haiget tegi, vaeva et nende õppe edukus stabiliseeruks ja nende elus oleks ühtlane rütm. Kuna ma laste isaga saan hästi läbi, siis meie koostöö sujub ja see on lastele üli oluline. 

Samuti läheb mu isal paremini. Ka tema olukord on meid omavahel lähedasemaks teinud. Me helistame ja räägime ja suur rõõm on oma telefonis õhtul näha sõnumit " Retu, kuidas sul läheb?" Need lihtsad küsimused ja üksteisel olemas olemised ununevad kiiresti kui kõik hästi on, aga meenuvad kiiresti siis kui enam hästi ei ole.  Seega ilmselt varsti on lootus, et issi saab oma koju, mis sai kõikide tema sugulsate ja sõpradega suure pai.

Samuti on mu elu jätkuvalt kiire ja tegus. Käisin ujumisvõistlusel ja täna kutsuti nädalavahetusel spordihoonesse 500 m sõudma, sest vald vajab ja ma sportlik naine, seega ma lähen, missest et hetkel paneb kõhu keerama ja tekitab normilt ärevust, siis iga asi on millegi jaoks vajalik.  

Töö osas on mu november kliente täis. Samuti on kool  ja möödunud nädal oli ka 3. taseme treenerite koolitus Tartus, kus osalesin oma mehega koos ja kus oli meeletult mõnus hetk, mil saime taas aja maha võtta ja 3 päeva rutiinist väljas olla. 

"Kunst pole kunsti teha, kunst on kunstis kunsti näha!"

Samuti külastasime spordihoone jõusaali kus sai tutvuda erinevate masinate ja lisadega, aga kuna ma taastusin nohust, siis eriti jaksu seal tavalist higistavat trenni teha polnud, aga lihas sai toonusesse ja uus hingamine kerre siiski. 

Kõik ööd veetsime Vspas, käisime nautisime saunasid, hellitasime oma keha hea söögiga, kohtusin Tartus oma eesti keele õpetajaga, kellega sai pikk vestlus peetud " Kuidas Reti elu veereb" ja " Kuidas läheb Tartu Waldrofgümnaasiumil" kus ka mina omal ajal käisin, aga väga väiksemal pinnal ja võimalustega. 

Samuti kohtasin ma samal õhtul ka oma klassiõde, seega selline huvitav tagasivaatamine ja aegade meenutus oli.

Tegelikult on mu elu hetkel veel parem kui kunagi unistada oleksin osanud ja kõik on paigas ja hästi. Lihtsalt hinnata neid, kes meie kõrval on, hinnata und, kvaliteetset sööki, head trenni ja muud, mis su hinge helisema paneb. See on see, mis päeva lõpus loeb.