Polegi palju aega möödas kui ma viimati kirjutasin. Täna oma kodu ja kliendi kodu koristades (elame ühes majas) tuli tunne, et aeg on rääkida. Rääkida endast ja oma rännakust siia.
Kus alustada? Jah, mina ja mu seaduslik abikaasa pole enam koos ca 2 kuud. Oli ühine otsus, mitte luua enam ühtegi vale lootust ja ootust. Kõik, mis oleks pidanud toimuma jäi toona toimumata, mis omakorda lõi suurema lõhe sellesse, mis viiamsed aastad oli. Ma ei peatu sellel teemal kaua ja ka palju, sest ma ei soovi rääkida asjadest ühe poolselt. Eksis tema, eksisin mina ja koos edasi liikuda oleks üksteise jaoks liiga lõhkuv. Seades mõlemad ootused ja lootused, mis kahjuks ei osutu eales selliseks ja siis järsku... 5 aasta pärast avastad, et ohh kurat.. same shit..
Peale lahku minekut elasime mõnda aega veel koos. Minu ja tema jaoks üsna keeruline. Olime ju olnud selles samas momendis ca 2 aastat tagasi, selle vahega, et nüüd on päriselt kõik läbi. Hirmud teadmatuse ees ja kuidas lastega jne, kõike oli ühes sõõmus liiga palju ja teravalt. Seega püüdsin samm ja päev korraga liikuda. Asjade pakkimine, nagu ikka jäi viimasele minutile ehk nädalale. Koos oli vaja olla ca 4 nädalat, millest 2,5 täitsa vastu pidasime. Aga mida aeg edasi, seda rohkem raskeks läks. Tunnete virrvarr, protsessid endas jms tekitas nii palju erinevaid tundeid, mis üles kerkisid, viha, kurbus, rõõm, hirmud, ootused ja kõik lihtsalt paiskus pommiks, mis iga hetk su sees plahvatada võis. Seega otsustasin oma valu leevenduseks veini avada! Palun ärge seda kodus järgi proovige! See oli üks hullemaid kogemusi enda nahas. Kuidas kogu see pomm minu seest välja tahtis ja ma ei tundnud end enam ära ja mul tekkis iseenda vastu nii suur hirm. Seega öösel maandusin diivanil ja hommikul sai vastu võetud otsus, et lähen ema juurde, sest selles majas seal, nende mälestuste vahel, mis kokku kukkusid ma olla ei suutnud. Vajasin oma õde, kes mind kaissu võtaks ja pisaraid kuivataks jne. Seega järgnev aeg, elasin ma ema juures. Päevasel ajal käisin oma kodus riideid pesemas ja lastega koos olemas ja saunas oma unevõlga välja magamas. Reaalsus hakkas kohale jõudma, et ma olengi nüüd üksi, hetkel kodutu ja kõik, mida sai 12 aastat loodud, lendas- taevasse, nii suhe, talu kui pere. Sees oli korralik lein.. no umbes selline:
"Jah! Mida sa hädaldad?!" Tahaks küsida eks? Ei hädalda, lihtsalt kirjutan selle kõik välja, et ühel hetkel oma blogist noppeid võtta kui mõte oma raamatu kirjutamisel kinni jookseb. Tegelikult aitas mind sel teekonnal palju looduses olemine, toitumine, sõbrannade ja sugulastega suhtlemine ja teadmine, et ma ei ole üksi. Ma olen alati imetlenud neid emasid, kes on rasketest ja nõmedatest suhetest välja astunud ja kuidas nende elu taas õitsema on hakanud, aga et see imetlus sellepärast oli, et tajusin, et võin ühel hetkel samas olukorras olla, ma ei teadnud. Toitumine oli paigas, trennid ja matkad ka. Samuti unerohud, mis käsimüügist soetatud, riiuli peal ootamas, kui unepoiss tulla ei taha, tööl käisin edasi, sest millestki oli ja on ju elada vaja ja algas peatükk " Kuidas ma ainult iseendale loota saan!"
Eks ma ju tean terve oma elu pealt, et ainus, keda sa usaldada saad 100% oled sa ise, aga et elu seda mulle ikka alati meeldetuletama peab!? Peab jah! Selleks, et ma saaksin aru kui võimas ma olen, kui äge ma olen ja kui kaugele ma suudan minna selleks, et minu enda sees oleks rahu, vaikus ja nauding.
Päevad möödusid ja kätte jõudis aeg, mil sain lõpuks oma koju kolida. Sel puhul oli ka mu eks abis, kes asjad mulle koju aitas tuua. Kui asjad lahti pakitud, algas uus peatükk.
Mis oli ja on siiani kohati raputav. Kui palju taipamisi ja teadmisi ma olen kõige enda ümbritseva jms kohta olen ma saanud. Näiteks oma koduga harjunud olen ma alles nüüd. Mõnda aega peale sissekolimist tekkis mul võimalus lastega maale minu isa juurde minna. Üks parimaid otsuseid, mida ma eales vastuvõtnud olen. 5 päeva lõunas koos oma lastega, oli nii magus palsam, et tagasi koju jõudes tundsin, et ma olen kodus ja kõik on hästi. Seega kui sina oled selles hetkes, et sa oled oma elus natuke eksinud või katki, siis mine oma juurte juurde, sinna kus sa pärined ja ammuta oma rakkudega seda infot, miks sa siin oled, miks sa siin eksisteerid ja see müstiline rahu.. see kestab siiani, selle vahega, et ma saan iga päev uut ja huvitavat informatsiooni iseenda kohta.
Umbes täpselt sama põnevil näoga ja endamisi imestades.
Kõik vastused meis on meie enda sees. Ka minul olid need enda sees, aga need tuleb lihtsalt üles leida. Ja nii ma päev päevalt saan meeldetuletusi, mida ma juba mõnda aega endas olen hoidnud ja kuskile peitu lükanud. Ega siin suurt uudist pole, areneda mulle meeldib, nii füüsiliselt kui ka vaimselt, seega tulemas on üks põenev sügis kui kõik nii läheb nagu ma planeerin ja mõttes manifestin. I mean! Ma olen mina- super osav ülemõtleja. Lapsed, töö, kool jne ja mind on jätkuvalt üks, aga said teised emad selle kõigega hakkama, saan ka mina. Toetuda pole mul ju kellelegi peale enda ja sellepärast, tuleb elada oma unistuste elu ja mitte grammigi vähem. Kõik mu unistused on seotud minu hirmudega ja jätkuvalt elu näitab mulle neid hirme, sündmusi ja kogemusi ja nii ma lihtsalt nopin oma unistusi. Ilmselgelt me peame tegelema oma hirmuda, et muuta need tugevusteks, aga kui sa taipad, et su hirmude taga ongi reaalsed unistused, siis see hirm hakkab vähenema iga sammuga kui sa lubad selle hirmu ehk unistuse endale ligi ja hakkad selles elama.
Ühe hirmuga seisin eile Hanna kooli lõpetamisel silmitsi. Kõne pidamine- no muidugi.. andke see kohustus mulle, mul neid niigi vähe ja üldse, kuidas selles virrvarris mingeid õigeid ridasid leida ja kuidas seda kõik üldse esitada nii, et ma poole sõnapealt nutma ei hakka või minestunult maha ei kuku või joostes saalist ei lahku? Tegelikkus oli loomulikult midagi muud, natuke veel harjutada, siis võib imesid juhtuda.
Hirm on nagu see hobune seal! Nii suur, nii hirmus, aga samas nii soe, nunnu ja armas. Valik on sinu, kas seda karta või kaissu võtta.
Kodu on mul ilus, nunnu ja pisike - nagu ka mina. Selles pisiksuses pole ruumi lohakil asjadele ega ka ülearustele asjadele. Kui mu eelmises kodus oli alalõpmata kaos, sest kõike oli kuidagi väga palju ja ei jaksanud hallata ja kohati tundus, et keegi koostööd ka väga ei tee, siis siin seda eksisteerib ka vahest, aga kuna mu kodu on pisike, siis on see umbes 5 minuti töö, see kõik harmooniasse saada. Mu kodus on 2 tuba ja 2 korrust. Ülemisel korrusel on minu tuba, kontor ja riietusruum ja dushiruum ja wc, trepist alla minnes on köök suurtuba ja mida mul siin kodus pole? Telekat! Tglt on, aga see on klaveri kõrval maas, sest ma ei jõua seda vaadata ja siiani ma seda ei igatse. Samuti pole mul veel internetti, v.a arvatud tele2 piiramatu teenus, mida läbi telefoni lastele ja arvutile jagan. Seega kui oskate soovitada, midagi taskukohast ja toimivat nö ruuteri vms näol! Bring it on! Naabrid on mul toredad ja meil on üsna sulle mulle toimiv suhe. Nemad ei häiri mind, pigem vastupidi, mega soojad, intelligentsed, muhedad ja armsad, loodan, et saavad samaga vastata. Inimesed mu ümber on väga toetavad ja kohal ja iga hommik kui ärkan, mõtlen kõikidele teile, kes te mulle häid soove ja oma tuge pakkusite. Eks kindlasti on susisejaid ja näpuga näitajaid ja mul selles osas kama. Ka see oli osa minu protsessist- mida keegi arvab??! Täiesti savi! Kui sa ei ole mu kingi proovinud ja sa mu lugu ei tea ja hindad mind mu kaane või nime järgi, siis pole ju eriline koht kust arvamust noppida. Ainus, mis loeb on see, et sa ise oled rahul ja kõik muu, tulgu või mingu.
Samuti tunnen ma jälle seda mõnusat tunnet- ma elan! Mul on oma rütm, omad toimetused, rutiin ja kuna lapsi me jagame, siis on mul lõpuks ka aega iseendaga olla, mida pole nii ammu saanud ja ma jah, naudin seda 100%. Kes minu lugu teab, see teab, miks ma nii tunnen. Samuti armastan ma vaadet oma suuretoa aknast, millel õitsevad ja ilutsevad lilled, mis on kingitud inimeste poolt, kes mind päriselt armastavad ja minust hoolivad ja kui esimene vaade aknast õue läbi nende lillede on tehtud, hakkab hommik. Tee vesi keema, silmad puhtaks ja Jbl kõlar tööle ja muusika, mis on tagasi mu elus ja hommikutes- käima! Jah, ma armastan üksindust, aga ma armastan ka seda, et ma olen hoitud ja mu kõrval on inimesed, kes teavad, mis on minu jaoks hoitus.
Mina tänan!
