Käes on pidulk hetk, mil tekkis tahtmine ja soov jagada oma kogemust Hurghadas. See oli meie pere esimene reis, kokkuvõtvalt ja tagasi vaadates võib öelda, et saime väga hästi kõigega ka hakkama ja ettevalmistust nii info kui asjades osas oli üsna hea.
Meie lend läks 16.03.24 8.00 ja enne seda oli oi oi kui palju teha. Soetada riideid, mütse ja hügeenitarbeid. Käia küüntes, panna asjad kokku ja suhelda ka oma vennaga, kes üle pika aja töö asjus meie juures ööbis. Kõik vajalik enne minekut tehtud, saime ca 12 ajal magama ja minu äratuskell tirises 4st. Uneskoor oli võimas ca 3h ja 39 minutit, mehel vähem, sest ta ei ole kulduinuja. Lapsed läksid 22st, seega neil oli täiesti okei ja kogu selle reisi nii auto kui lennukiga, ei maganud meist mitte keegi ainsamatki silmatäit.
Tallinnasse jõudes oli suur rahvamass ja segadus, et kuhu sappa võtta, mis number värav jne. Kohvrite ja chek in järjekorras seisime ca tund. Ise mõeldes, et kas tõesti me kõik sellele lennule ära mahume. Siis oli käsipagasi ja enda kontroll. Mees võeti kella pärast maha. Mind mitte, kuigi mul oli täpselt sama isend käe peal. Kontroll läbitud, siis läksime läbi näo kontrollist, me valisime laste tõttu selle järjekorra kus oli teenindaja, mitte masin, sest alla 12 a. ei saa seda kasutada. Peale kontrolle sõime lõpuks ühe kõhutäie ja ootasime kuni väravad avatakse. Mis puutub asjadesse ja kontrolli, siis huvitav fakt on see, et kohvris oli mul juuksesprei üle 100 ml, kreem, küünekäärid ja pintsetid, kõik asjad jäid mulle alles, nii sinna kui tagasi tulles.Samuti oli mul valuvaigistid, kõhukinnitid, smecta jms lubatu kaasas. Minu isiklik nõuanne kui lähed Egiptusesse, siis 1. tee nö ennetav kuur oma kehale( ma ei tea kas see reaalselt toimib, aga mulle tagantjärgi soovitati) 2. need rohud meid väga ei aidanud, seega tea, et sa lähed Egiptusesse ja saad kohapealt päris tõhusaid ja ka toimivaid rohte osta, mis Eestis on retseptiga. Muidugi sa maksad 3 karbi eest ca 25.- aga need toimivad. Tulles tagasi Tallinna lennujaama, siis passid uuesti näidatud ja ka piletid, mille me kohvreid kaaludes voucheriga saime, liikusime lennukile.
Lend Hurghadasse oli pikk. Minu jaoks kõige ebameeldivam oli nii sinna kui tagasi tulles tõusmine. Laskumine/maandumine oli täitsa okei, vähemalt Hurghadas. Ma etteruttavalt põdesin lennuhirmu ca 3 kuud, Seega käisin ma perearstil, kes väljastas mulle rahustid kui mul peaks paanika või ärevushoog tekkima. Mida ei tekkinud nii sinna kui tagasi sõites oli paanika. Ärevust ikka oli, aga seda annab üsna hästi kontrollida raamatu või mõne tegevusega, tänu millele oma fookuse eemale saad juhatada. Mina lugesin tõusu ajal ca 5 lehte Adele raamatust ja vahepeal kiikasin, et kas me ikka tõuseme jne. Lennu puhul häris mind kõige enam naised, kelle eesmärk Egiptusesse minna oli tõenäoliselt see, et saaks terve aeg täis olla ja seda kõike alustati juba suure jäägermeistriga lennukis, mida tegelikult juua ei tohtinud ja seda ka stjuardess neile ütles korduvalt, aga kus sa sellega! Niristati topsi ja nii meel lõpuks kustuma joodi. Vahe peal lauldi, tuigerdati vahekäigus ja söödi hakkliha pirukaid ja kohukesi, mis too hetk tekitas tunde, et tahaks lihtsalt oksendada. Meid ja lapsi häiris see korralikult, sest nad istusid meie vastas reas, aga olukorrale andis rahu selja keeramine ja nende kustumine. Vaade oli lus, aeg venis, aga nii me 5h ja 30 minutiga kohale jõudsime.
Kohale jõudes oli kontroll jms üli kiire ja nii me suundusime oma lennufirma bussile, mis siis laotas kõik puhkajad mööda hotelle laiali. Nii mõnus oli kohata päikest ja sooja ilma. Linn oli ka nii ilus ja kole samal ajal ja tuhin seda avastama minna oli ka juba vaatamata suurele väsimusele suur. Jõudes hotelli istusime ca 1,5 h check innis ja ootasime oma tuba. Toa vahetasime kohe ära, sest pikka aega ja neljakesi ühes toas ei tule kõne allagi. Seega saime sviidi, millega jäime päris rahule v.a korsitusstiil, et vaipa ei imeta imuriga ja lambikuplid olid mega tolmused ja samuti pistikupesad enamjaolt ei töötanud, võinoh töötasid,aga adapterid vajusid ise pesast välja. Seega oli meil 4 peale 2 pistikut, aga saime ilusti hakkama. Peale check in-i läksime hotelli ja rannaga tutvuma ja kuna meil oli "kõik hinnas" pakett ja soetatud sai ka ise kallim tuba, siis olime hotelli mõistes vipid ja tellida ka kangemaid kokteile tasuta. Ma ausalt ei joo palju, aga sellises puhkuse režiimis ja lahtise kõhuga ma lubasin endal ikka profülaktika mõttes ühes õhtus viina kokteile, et kuidagigi parendada oma olukorda ja noh, mis seal salata, päris hea maitsega oli ka.
Mohhito ja sellest virgin sai meie (minu ja Hanna) üheks lemmikuks.
Mis puudutab toitu, siis toidu lõhnad olid imelised. Vähemalt esimesed 2 päeva. Letid olid lookas ja seda nii soolases kui ka magusas mõttes. Võta mida tahad ja kui palju kulub. Kala, kana, lehm ja veis.. nendest lihadest teeme mõneks ajaks pausi ja naudime sealiha. Alguses oli tõesti väga maitsev, aga pikapeale hakkas vastu. Eriti hakkas siis kui ma 2 hommikut hiljem ärgates avastasin, et hõre on olla. Selline tunne nagu oleks päris suur joomapidu selja taga ja see tunne ei kadunud mitte kuskile, vaid läks ajaga hullemaks. Ja siis kujutage ette neid toitude lõhnasid, mis rõdu kaudu tuppa tungisid. Ühesõnaga suurema osa ajast veetsime kas rannas, linna uudistades söögi ja joogi varusid täiendades ja külastasime ka akvaariumit ja sand cityt. Meid sõidutas kohalik taksojuht, kes oli üsna tubli mees, võrreldes ülejäänutega kelle puhul fikseeritud hindadega ikka tünga saime kui ei kontrollinud täpselt kui palju nad küsivad.
Kui akvaarium, sand city ja linnatuur tehtud, samuti ka Mc Donalds külastatud, siis suundusime tagasi hotelli ja siis hakkas minul ja mu mehel päris pidu. Niiet sisuliselt oleks võinud sissekirjutuse nii voodisse kui vetsu teha. Wc paberit jagati seal üsna nukralt ja varusid täiendati iga päev peale koristust k.a vesi,sprite ja coka Nende rullid on ca veerand meie poes leitavatest ja üsna karedad. Õnneks me olime ettenägelikud ja soetasime poetiirult kaasa ka üli pehmet, mis meil ka alles jäi. Ühe päeva voodis ja ettevaatlikult lapsi lõbustades rannas üle elatud, otsustasime, et järgmine päev lähme apteeki ja soetame rohtu, sest vedeliku puudus ja palavus käivad käsikäes. Saime rohud, aga need kohe ei mõju. Seega oli organism lõpuks kõhupahast ja rohtudes väsinud ja uimane, seega palju oli voodis olemise aega. Minu olukord läks paremaks ca 2 päeva hiljem kui ärgates ütlesin mehele, et toidulõhnad ei aja enam närvi ja süüa tahaks. Samuti ei nõudnud keha ka vetsu ust kulutada. Seega baby steps ja nii ma ja me jalgele saime.
Sinna minnes mul endal mingit hirmu kõhuviirust või toidumürgitust saada polnud, olin õrnalt kuulnud sellest, aga et see mind tabab.. Voodis siruli olles otsis mees infot, seega kõik puuviljad jms said enne söömist pudeliveega pestud ja värske toit jäi meist letile. Tarbisime suppe ja töödeldud juurikaid. Hambaid pesime naguni pudeliveega. Nagu hiljem selgus, siis väga paljudel oli samasugune olukord. Ühiskasutatvad vetsud olid ääretult rõvedad ja rahvast õues väga palju ei olnud.
Kuna mu uni oli üsna hüplik, võõras koht jne, siis iga hommik ärkasin ca 5.30 ja läskin õue rõdule. Kus oli juba näha varajaseid ärkajaid, kes toolidele oma rätikuid paigaldsid ja päevitamiseks toole hõivasid. Seega mitte ükski kord me basseinide ääres ei lebotanud, sest need olid kas kinni või siis lihtsalt rätik ilutsemas, et keegi ei kasutaks. Basseini ääred olid täis inimenis, kes olid kergelt öeldes üle päevitanud, üsna joogised ja lõbustasid teisi külastajaid oma vene muusikaga, seega me jah, väga ei kippunud basseinide äärde, päevitamiseks ja Karlile mängimiseks sobis rannas palju paremini. Päeva jooksul veetsime ca 30 minutit basseinis sest lapsed tahtsid soojendusega basseinis sulistada. Kell 17 oli keeld nii bassut kui merd kasutada ja kell 18 saabus öö. Mis peale intensiivset päeva oli päris mõnus vaheldus.
Hämmastav oli ka see, et aeg seisis. Päevad venisid ja puhkus kui selline oli täielik. Samme sai päeva peale päris palju, sest vahemaad sööma, randa jms olid päris pikad.
Kui alguses poode külastasime oli põnev ja äge kogemus, et kohe suhtlema tuldi ja kauplema, siis viimastel päevadel oli see nii tüütu ja üksluine, et me ignoreerisime nende ilustavaid sõnavõtte ja ütlesime viisakalt "Hi!"
Enne tagasitulekut jäime natuke hiljaks Hanna sünna teatamisega, aga siiski tehti Hannale ilus üllatus ja kingiti kook ja ilus mälestus. Kooki meist keegi süüa ei tahtnud, aga hetk oli ilus.
Siis algas tee check outi, andsime ka ausat tagasisidet ja lahkusime hotellist. Sõitsime lennujaama ja korjasime inimesi peale. Enne äraminekut külastasime veel ühte suveniiri poodi, kus ma sain tüssu, nagu ikka. 6.- maksin 20.-. Kui nii siis nii, ma seda taga nutma ei jää, aga kiires olukorras hea võimalus koorida.
Hurghada lennujaamas oli konroll ikka väga tugev. Keha kombiti läbi. Kellad, jalanõud jms küljest ära ja nii ca 2-3 korda. Hurghadasse jäid ka Hanna käärid, mis tal kooli asjadega pinalisse ununesid. Tallinnas neid ära ei võetud, aga ega me väga kurvad polnud. Eestis soetasime uued ja vanad jõuavad loodetavasti nendeni, kes neid seal vajavad.
Tagasilend oli õõvastav, kohutav ja raputav. See oli lihtsalt sõnu seletamatu kui õudne see oli. Istusime ka lennuki sabas, seega oli palju neid hetki kui tundsin, et hakkaksime alla vajuma vms. Turbulentse oli pool sõidust ja pimedas maandumine oli eriti õõvastav. Lennuk hakkas Läti piiri ääres juba kõrgust madaldama ja poole laskumise pealt käis jõnks ka lennukist läbi. Terve lennuk oli järgmised 15 minutit täiesti haudvaikne ja kui maandusime, siis pooled reisijad plaksutasid. Meie ees istus perekond kellega saime päris hästi läbi ja pool teed ka suheldud. Ja üldse oli Eesti keelt tore kuulda.
Eestisse jõudes oli külm ja pime, aga koduigatsus ja koera igatsus aina kasvas. Kohilas tegime poetiiru tänaseks grilli peo tarbeks (Hanna sünna jätk) ja Hepas kostitasime keha ülima kana wrapi ja hot dogidega. Koju jõudes tegime kohvrid tühjaks ja pesuhunnikud valmis. Seega tänasega said riided tänu kuivatile pestud. Matkal käidud ja kevadet nuusutatud.Küll, aga on mu nahk jätkuvalt punane, tundlik ja kergelt nõgeseline, seega allergia rohi sees ja nägu naerul. Eesti on üks kuradi ilus, hea ja tore koht kus elada. Hinnakem seda mis meil on. Meil on siin päriselt kõik hästi. Tulevikus Egiptusesse ei unista, valime riigid ja kohad, mis jäävad Euroopasse.
