Ma olen veendunud, et kui ise puhata ei oska, siis keha annab sulle teada, et nüüd! Olen hetkel üksi. Lapsed läksid oma isaga kelgutama, kuhu ma esialgu mõtlesin ka minna, aga.. Ma püüdsin, ma olin tugev- Käisime peale pikka päeva, mil ma tegelikult olen ainult logelenud poes. V.a nõude lappamine uude masinasse ja riiete pesemine ning kuivatisse viimine Hanna abiga. Ja mu fullbody trenn, mille jaoks eile Tallinnast treeningpingi tõin, lükkub ilmselgelt homsesse. Teate seda tunnet? Väga nõme 😁
Jah, mõtlen siin pikemat aega jõuludele ja sellele tundele. Samuti mõtlen nendele inimestele, kes ongi täiesti üksi oma jõuludel. Kui kurb ja nõme aeg võib see olla. Miks ma nii mõtlen? Sest tegelikkuses oli täna vanavanaema juures istumine. Kuna volvo sai nüüd otsa ja on oksjonil ning uue auto saamisega läheb aega, sest pühad janii, pole meil võimalik täna Tartusse minna. Mihkli uuel bussil on kolm kohta ja neljakesi... mitte nii väga. Seega helistasin vanaemale ja ütlesin,et nii kui uus auto kohal, tuleme oleme ja pidutseme. Eile käisime Tallinnas kahte sellist isendit vaatamas, mis mu mehele meeldib. See auto lihtsalt on tema nägu ja muidugi mulle ka meeldib see uus auto, aga mina saan ka nö lihtsamate masinatega hakkama. I Mean.. mul oli ju v50, millest me räägime. Ennast kujutada sinna autosse ja koristusteenust pakkuda.. nohh .. jääb ju mulje, et koristajad teenivad ikka väga hästi :D.
Mina sain oma jõulu tunde eile kätte. Mööda poode siblides ja lastele kinke vaadates. Võibolla oligi see nö viimane finishi joon ja peale seda, mu keha arvas, et aitab! Oi kui tark ja tundlik meie keha on. Kogesin eile vaimset valu, mis nüüdseks on üsna füüsiline. Ma ei lasku süvitsi, aga ütleme nii, et minu vanad head õppetunnid, kuhu elu mind juhatab. Nimelt ma aitan, aitan, aitan ja aitan ja siis natuke aitan veel ja lõpptulemus on see, et ma jäängi aitama ja mitte midagi ei muutu. Ei muutu niikaua kui ma ise piiri ei tõmba ja seda olukorda ei lõpeta. Ma lihtsalt olen selline inimene, kes soovib, et kõigil hästi oleks ja kui ma saan kuidagigi aidata, siis ma seda teen. Samuti meenus mulle seik "Naistejutud" saatest, kus minu koolitaja Maria Baydar oma mehega osales, et kui inimene on läinud ohvrirolli, siis kõige suurem viga on minna teda nö päästma. Sa võid võimalusel olla olemas, kuulata ja juhatada teda nö köiteni, mille kaudu sellest olukorrast väljuda, aga haletseda ja kaasatunda.. tegelikkuses teed karuteene nii endale kui talle. Eks see nii ole jah, et meie elu on meie endi kättes. See kuidas me seda elame ja voolime. Ma ei saa valetada ka siinkohal seda fakti, et olin ise ca 2 kuud omadega kriisis, mitte otseselt endaga, vaid oma nö eluga. Pikalt tundsin, et asjad ei ole nii nagu peaks. On vaja muutusi tuua ja luua ja need muutused ei ole kunagi kerged. Ma olen/ olin nii iseseisev, teadsin mida teen, kust ma uuesti alustan, kellele loota, kes mulle alati olemas on jne. See hetk kui käis pauk ja see, mida ma olin nii pikalt oma eluga planeerinud, päriselt kohale jõudis, oli see korralik šokk mu ümbritsetavatele ja äratus ka mulle. Kas ma päriselt tahan edasi liikuda? Päriselt tahan seda kõike? Mis edasi jne. Mind aitas meeletult hästi see, et ma sain üksinda selles hetkes olla nii oma kodus, kui ka eemal isa juures. See pinnas lõi minusse aususe ja kohalolu enda vastu ja võimaluse olla olemas ja suhelda oma sugulastega ja eeskätt isaga. Lihtsalt võimas, millise muutuse mu isa on teinud. Ta tõesti oli ja on mulle nii olemas, nii kohal ja esimest korda elus, tundsin ma et ma saan teda usaldada ja, et mul on päriselt kõik hästi ja korras ja turvaline. See eemaloldud aeg pani mind kõike seda siin teise pilguga vaatama. Olin näinud kõike ainult enda nurga alt ja enda vaatevinklist. Sesmõttes ma ei süüdista ainult ennast, sest kui inimestel fookus paigas ei ole a`la esimesena tulen mina, siis naine, siis lapsed jne, siis kipuvad juhtuma sellised olukorrad, et pingutatakse ühise eesmärgi nimel, aga sammhaaval kaugenetakse üksteisest. Nii juhtus ja nii oli. Eemalolek oli nii vajalik. Meil ei ole eales olnud parimaid ja pikemaid vestlusi kui praegu ja ära olles. Igastahes olen ma kodus ja hoitud jne. Kõik millest olin unistanud, on nüüd siin ja praegu.
Küll, aga tulles tagasi teise uudiseni peale neid viimaseid, siis peale magamata ööd ja maailma kõige halvema inimesena tundmist ärkasin üsna varakult. Püüdsin veel voodis und saada, aga ei tulnud. Viisin laste kingid kuuse alla ja kerisin voodisse. Avastasin, et mees oli üleval ja hakkasime rääkima. Sellest samast teemast, miks ma und ei saanud ja jõudsime omakorda uue teemani, mis pani mind taas üllatuma ja pilgu heitma enda tutvusringkonda. Eks see olukord häiris mind päriselt ja oli täpselt kirss tordile. Seega algas minu hommik mul saunas, iseendaga ja omi emotsioone jälgides ja kogu olukorra lahti mõtestamisega. Ma sain aru, et ma olen kuradi tark naine olnud ja tunnetan inimesi päris hästi. Teiseks hakkasid mu küsimustele vastused lendama nagu Vändrast saelaudu ja 3. ma sain aru kui vajalik oli peale seda hetke endaga tagasitulles öelda,mida ma tundsin, kuidas see mind tundma pani ja kui hea tunne oli neid lauseid välja öelda. Selline pool minema laskmist. Tean ka mis on täielik minema laskmise valem, aga ma annan endale aega ja küll ka see hetk saabub.
Seega olen ma 2 kuud olnud sisuliselt stressiseisundis ja hetkel on mul täielik pingelangus. Pingelangusena tervitasin mind täna päevad, mis algasid 6 päeva varem ja tavalise 1 päevase hilisema/varasema alguse puhul oli täiesti üllatav olukord. Mõneti ma teadsin seda, et nii võib minna, sest ovukas oli mul isa juures päris hull ja peale seda oli meeletu rindade tundlikkus ja valu, mille kohta uurides sain vastuse- tsükli muutus.. ja voilaaa, siin need on 6 päeva varem :D Lisaks kõigele andis mu kallis ja armast munasari meeldetuletuse, et ta siiski on olemas ja meenutas mulle ka mu endometrioosi, mille tekitatud liited jms annavad siiamaani tunda kui päevad on või lähenevad. Seega oli mul maailma kõige kohutavam poes ja apteegis käimine, kus peale 2-4 minutit käis munasarjas torge läbi ja terve vasak kõhupool valutas ja nii ma seisin ja hingasin nii poes kui eelnevalt kodus. Kodus harrastan ma harilikku teki ja padja kaisutamist ja olen siiralt õnnelik,et kuskil suure lauataga sugulastega head nägu tegema ei pea ja jõulud oma enda väikse perekeskis ja päev otsa ahjus küpsetatud seapraad ja mandlikook...mmmnjomm.
Ibukat ja nospad pole ma alates sellest hetkest tarvitanud kui ma tsüsti opil käisin, seega "hello my mates!"
Kuna mul on endometrioos ja see ilmselt lõppeb siis kui mul kliimaks tuleb, siis seni on minu abivahenditeks, et keha uusi tsüste ei tekitaks hormonaalvahendid. Hetkel on spiraal, millega ma tõesti väga rahul olen, sest suukaudseid karva tekitajaid ja meeleolukõikumisi ja migreene tekitavaid vahendeid ma ei soovi.
Seega olen ma üsna veendunud, et kogu see olukord ja kõik kokku tuli mulle meenutama, et ole ka endal vahest olemas. Võta end kaissu, keera kerra, vaata ajuvabasid seriaale, nuta, naera, söö rämpsu, mängi lastega lolli ja mängige mõned mängud, vaadake lastefilmi ja lihtsalt naudi seda mis sul on, mitte seda mida pole. Mida pole- ju ei kuulunudki minule!
Mina tänan!
Ilusaid pühi ja vana minekut!
