Üksindus- Kas tugevus või nõrkus?

 Pole paremat asja, kui kirjutada sellest mida tunnen ja mõtlen. Viimasel ajal kirjutan palju enda sõbranna kingitud päevikusse ja see on sõltuvust tekitav. Küll, aga tekkis mul tunne, et võiks täna kirjutada siia, sest ma ei ole seda ammu teinud ja võibolla on keegi, kes on samu tundeid ja hetki kogenud kui mina hetkel. 

Meie peres on uued ajad, mina harin ennast valdkonnas mis mulle meeldib ja mind sütitab ja mulle motivatsiooni annab, vaadata suuremat pilti ja suuremalt ja võimasamalt ennast ja unistada suurelt. Lausa nii suurelt, et enne tuttu jäämist iga õhtu kujutan ennast ette selles rollis või ametis või visioonis, kuhu ma jõuda tahan. Jah, unistada tuleb suurelt, sest unistused on need, mis panevad elu liikuma ja silma särama ja ega ilma asjata öelda, et unistusteta inimene on surnud inimene. Mida rohkem unistan, seda rohkem ma tajun ja näen kuidas asjad ise selles suunas liikuma hakkavad, selline alateadlik manifest. Kui soovid midagi nii väga ja näed seda asja/hetke juba omamas ja visualiseerid, kuidas sa seda asja või hetke kasutad, siis üsna varsti elu üllatab sind ja see asi/hetk jõuab sinuni. Minul on seda päris palju juhtunud ja vahest mõtlen, et mõelda ja soovida  on ikka huvitav ja kohati hirmutav. Millised inimloomad me oleme? See on ikka paras müsteerium. Kui tulla tagasi teema algusesse, siis muutusi on ka mu mehel viimasel ajal olnud omajagu. Nimelt vahetas ta töökohta ja loobus stressi tekitamisest, närvitsemisest ja võitles/võttis vastu palgatöö ja uued võimalused. See ettevõte kus ta töötab on lihtsalt ehe näide kuidas peaksid ettevõtetes asjad käima ja kuidas töölisega suhelda ja temasse suhtutakse. Mul on päriselt hea meel, et mu mehe sõber selle valiku lauale tõi ja mu mees selle vastu võttis. Aga iga algusega on nagu on. Uus hingamine ja uus harjumine. Ma ei ole kordagi vastu olnud oma  mehe elulistele valikutele ja samuti ka tema minu suhtes, juhul kui ma ikka päris suurt lollust lauale ei too. Uus algus tähendas seda, et kui oled palgatööl, siis ei ole nii nagu ettevõtjana- lähen millal tahan, tulen millal tahan. EI, ärge saage minust valesti aru.. Mõtlesin pigem selles mõttes, et kui oli vaja korra lapsi koju tuua (kui ma ise ei saanud) või naisele appi tõtata(sest mul ikka juhtub olukordi), siis oli ta alati käe jala juures. Nüüd on palgatöö ja seal nii ju ei saa, seda enam, et töökoht on Raplast omajagu kaugemal. Emana ja naisena on ikka vaja teada, et juhul kui.. ma ei saa, minuga juhtub midagi, olen ise omadega jännis, siis on olemas mees, kes 10 aastat tagasi mu kätt palus ja töotas- nii heas kui halvas,  lendab mulle kohe appi. Alguses oli keeruline harjuda sellise teadmisega ja mõneti tekitas uus olukord ka ärevust ja stressi, aga mida aeg edasi, seda rohkem ma tajusin, et mu mees on üsna palju kodus kui objekte kohe tegema minna ei saa ja neil hetkedel kui ta tööl on, siis on kohati isegi hea vaheldus. Ma olen selline kummaline inimene  või lihtsalt tavaline inimene, kes vajab uute olukordadega harjumiseks maksimaalselt nädal. Kui ma selle aja endale otsa vaadates ületanud olen, siis edasi on lihtsam. Mulle meeldib üksi toimetada, mulle meeldib oma aeg, mulle meeldivad arendavad hetked iseendaga, aga õhtu lõpuks tahan ma ikkagi oma meest, kellega oma mõtteid jagada ja kellele kaissu vajuda. Heh.. see on nii naljakas, et aasta tagasi olime selles hetkes oma suhtega, kus  ma arvasin, et lähen oma eluga edasi ja edasi nii enam ei saa. Nüüd ma istun oma kodus diivanil ja loen tunde ja päevi, et mu mees tuleks koju, kallistaks mind ja oleks lihtsalt siin, sest ta on mu mees, mu  eluarmastus, inimene kes mõistab mind, tunneb mind rohkem kohati kui ma ise, teab igat mu sammu, kas see on kerge või raske, teab millal võtta mind kaissu ja lasta lihtsalt mul maailma valu oma rinnale lahistada, teab täpselt kus asub mul mu naeru nupp, üllatab mind mõne lilleõie ja komplimendiga, pakub enda kohaloluga kõike mida vaja, et kuskile mujale "kinno, spasse, teatrisse" hing ei igatse ning lisaks on kodu turvalisuse ja rahu majakas ja temaga koos olles olen ma alati mina ise, mitte maskiga, vaid päris.Loomulikult on olukord ka vastupidine,sest mida rohkem koos olla, üksteisega artutledes, lollusi ja krutskeid korraldades, seda rohkem ma tajun, et me oleme nii kuradi sarnased, aga kohati täiesti erinevad. Minu jaoks pole oluline ja vajalik, et ta kogu aeg mu kõrval oleks, piisab ka sellest, et ma tean, et ta on töötoas ja noksitseb oma hobidega ja vajadel saan teda kohvikruusi või sööma kutsumisega üllatada.  Ma lihtsalt armastan seda meest nii palju ja hindan meeletult seda hetke, et ma saan siin üksinda või noh, temata seda kõike tunda ja tajuda, sest see kogemus näitab ära, et tegu ei ole harjumisega, või natuke on ka, aga tegu on suurte tunnete ja õige mehega.  

 Mees läks tööasjus Saaremaale ja see tähendab seda, et ma üle 9 aasta saan tunda "Komandeeringu võlusid".  Toona olin küll selles olukorras, et minu 10- aastane preili oli vastsünindu ja ma olin "oma kodu vang", sest mul ei olnud toona ei autot ega lube, seega poes käimine ja kodust välja saamine tähendas mulle ämma või äia abi ja ma olin toona täiesti üksi selles olukorras ja nii ca 2 aastat. Eks see praegune komandeering tõi taas need tunded minus üles mille kaudu sain ma aru, et see on ka mingitmoodi trauma/käivitaja või üleelamine olnud  ja see on järelikult see koht kuhu endas vaadata, analüüsida, emotsioonid mis  pinnale tulevad , kogeda ja minna lasta.  Ma isiklikult arvan, et see kogemus tuli mulle näitama, et aeg on edasi minna ja vanad negatiivsed kogemused ümber pöörata. Nimelt on mu lapsed juba üsna suured ja iseseisvad ja päris head seltskonna kaaslased. Praegusel hetkel ma lihtsalt mõtlen ja tunnen siiralt kaasa nendele üksikutele memmedele ja naistele, kes on kas lahutanud, lesed või üksikemad ja samuti ka vastassoo puhul. Nüüd helistas mulle vanaema, kes elab ka Tartus üksinda peale vanaisa lahkumist siit ilmast ja homme on ka tema surmaaasta päev. Heh, see kõne oli ehe näide sellest, et kõik mõtted võivad realiseeruda, sest täna hommikul tööd nokitsedes mõtlesin, et peaks vanaema käest uurima, et kuidas ta hakkama saab ja voilaaaa.. nüüd ta helistabki. Kutsus sünnale ja rääkis elust ja olust ja ma ütleks, et tema on minu suur motivaator, et  suunurgad üles poole suunata  kui tundub, et kõik on nii raske ja kole ja nõme, siis temaga rääkides saan alati sellise mõnusa feelingu/tunde, et tegelikult ju pole mitte midagi, mis kole ja nõme oleks, võrreldes sellega mida tema kogenud on. Meil kõigil on oma lugu, nii minul, sinul kui temal ja meil kõigil on raskeid aegu olnud ja on ka praegu, meil kõigil on traumad, mida me endale tekitanud oleme või on meile tekitatud. Fakt on see, et me kõik elame, et kogeda ja üksindus on selles võtmes parim abimees, kuidas ennast tajuda ilma segavate faktorite ja nutiplutita. Kas me julgeme endale päriselt otsa vaadata? Kas me julgeme vaadata endas neid punkte, mida me nii väga rääkida ja näidata ei soovi? Kas valu, kurbus, viha, üksindus ja tumedamad värvid meist peaksid olema  keelatud ja maha surutud? Üksindus on parim õpetaja ja suured coachid ja teadjad soovitavadki minna endaga kahekesi nädalaks a`la metsa, mere äärde vms ja selles vaikuses kostuvad vastused. See on ka asi mille ma ise kavatsen mingi hetk ettevõtta. Nädal ilma nutitelefonita ja lihtsalt endaga. Kõlab hirmutavalt eks? Kumb? Kas ilma telefonita või endaga? :)

Üldiselt on tänane päev olnud väga naiselik tunnete laviin, mille teemaks on -  "ameerika mäed". Töölt tulles oli täiega mõnus vibe. Valmis kõigeks ja kõike kogema. Käisin ka oma uue teekannu jaoks metsa,rabade ja põllu tervislikke taimi ostmas koos kohaliku meega, selle imelise poe nimi on muidugi "Rapla Rabav" ja nüüd õhtul 20.30 siin kirjutades ma just mõtlesin panna uus toos tõmbama ja peale seda voodisse keerata. 

Kodus tühjendasin mehe bussi, sest mul on nüüd voli ka seda suurt laeva kasutada, sest uue tööga seoses see seisab ja ma otsustasin oma mugava Volvo kogemust natuke vahetada uuema Renoga. Kuna tegu on bussiga, mis on küll mugav,aga tahavaate võimalus on -10, siis oli see omamoodi kogemus selle autoda käia poes,apteegis ja tuua lapsed koju. Tulles tagasi  peale lõunast aega, siis tühjendasin auto, panin rõõmu tee tõmbama ja kihtuasin zoomi teraapia kliendiga suhtlema. Peale seanssi tegin mõnusa ja higistama paneva trenni, käisin pesus ja nii algas ka eelmainitu "mugavustsoonist välja" sündmus. 

Peale Rapla tiiru tulime lastega koju, toitsime koera, tõin puid, lappasin riided kappi ära, puhtad nõud kappi, mustad masinasse ja siis saabus see hetk... see hetk kui tavaliselt vaatad kella ja mõtled, et uuriks millal musu koju jõuab ja siis saad aru, et krt.. täna pole see päev ju. Niiet ma saatsin talle messengeri, et olen kõik asjad ära teinud ja nii tubli ja nüüd, et kus sa oled? :D

Eks igatseb ka temagi koju, aga tal on päris ilus majake ettevõtte poolt renditud ja selle kõige juures on ka see ehe näide sellest, et meie suhe on vist üli väga, mega toimiv ja uskumatu mõelda, et see aasta saab  12 aastat ja me armastame ja hindame üksteist rohkem kui kunagi varem. 

Toidu osas läks ka hästi. Kuna eile käisid meil minu sugulased Hanna sünnat ja ka mu ema sünnat tähistamas, siis vahepalaks sõin imelist šokolaadi kooki ja õhtuks tegin eilsest kanapraest pastat. Jälle üks positiivne asi, mida selles olukorras nautida. Süüa tee nii palju kui ära süüa jõuad, sest lastel on nagunii omad soovid. 

Täna on on aga uus päev! Ma nii kartsin ööd, sest kui ma olen natuke rohkem pinges kui muidu, kipub uni ka häiritud olema. Eile õhtul enne tuttu minekut otsustasin teha "bedtime yogat". Üleeile, ehk siis esimene kord ei olnud väga erilist toimet, sest ma ei saanud endaga kontakti ja üldse on see keeruline kui magamistoa uks iga 5 minuti tagant avaneb. Enne kui voodisse mineku aeg saabus, otsustasin siiski uuesti proovida. Wow! See oli kogemus. 20 minutit venitusi ja massaazi jalgadele ja üldse venitused ja venimised olid oluliselt kergemad ja paremad kui üleeile. Peale joogat tundsin kuidas keha on rampväsinud. Pesime lastega hambad ja kui voodisse vajusin, siis magasin 5 minutiga ja ärkasin enda üllatuseks alles äratuskella peale, mitte nagu viimastel öödel, kell4.30/ 5.30 vaatan kella ja mõtlen, et millal see äratuskell tööle hakkab. Reaalsus oli see, et üle pika aja oli mul nii hea uneskoor ja olin meeletult uut ja head energiat täis, et tänast päeva alustada. Kindlasti saab sellest jooga rutiinist minu argipäeva sõber. 

Minu hommiku poolik oli väga tegus ja üldiselt olen ma selline inimene, et mu päevakava on üpriski paigas. Ma olen ema, naine ja iseenda sõber. See tähendab, et altvedamist ei saa väga pakkuda ei lastele, endale kui mehe osas. Mitte, et mul sellega probleem oleks, aga olen arvamusel, et tee teisele seda, mida sa soovid, et sulle tehakse. Seega esialgne plaan oli, et sõbranna tuleb oma lapsega õhtuks meile, teeme sauna, süüa ja jäävad ööseks. Kuna tema laps on ikkagi üsna tõbine ja mul ka nv plaan vanaema külastada, siis otsustasime, et lükkame selle istumise edasi. Saun sai vähemalt kiiresti korda ja puud ka veetud, seega oluliselt kergem start järgmine kord, kui isu kodust leili teha on. Viisin lapsed kooli ja aeda, sain Karli ka uuesti jalgpalli trenni lisatud, Hannaga kokkulepitud mis kell ja kust ma ta peale võtan ja siis tuli teha endale kaasa ka lõunasöök, milleks oli siis kanasingi tortilla, mille sisse oli keeratud ka kurk, paprika, lehtsalat ja määrdena toorjuust. Siis panin mehe auto sooja, sest otsustasin, et ka täna on see päev, mil ma ennast mugavustsoonist välja viin ja volvo puhkama jätan. Töö päev oli sujuv, töö lausa lendas käes. Peale tööpäeva läksin kõrvalkülasse matkale, sest seal on nii väestavad ja ilusad metsad ja lauslollus oleks seda võimalust mitte kasutada. Peale matka tulin koju, lobisesin õega ja samal ajal panin end linna riietesse ja ka enda ning laste ujumisasjad kokku. See jäi neile üllatuseks. Ma jah alguses mõtlesin, et teen kodus sauna, aga ma ei näe pointi ainult endale ja lastele seda kütta ja kuna lastele meeletult meeldib ujuda ja mina vajasin nii mullivanni, aurusauna kui ka väikse bassu surve jugasid oma valusate lihaste vahele, siis ma ei jätnud endale väga kaalumiskohta. Kui vaim soovib, tuleb minna. Lapsed olid täiega elevil ja poja sai täna lausa kaks korda ujuda, sest lasteaias oli täna ka viimane ujumine. Peale ujumist kinnitasime kõhtu ja kiire ning kohustuslik tiir poes olid ka täiesti omal kohal. Enda üllatuseks avastasin, et ma parkisin oma mehe bussi ju täitsa eeskujulikult, mis annab mulle endale rohkem kinnitust, et vii end mugavustsoonist välja ja sa avastad enda kohta nii mõndagi. Te reaalselt oleksite pidanud mind eile liikluses kohtama (või pigem mitte)  kui ma selle autoga sõitsin. Käigud sassis, väga kohmakas salong ja teadmine, et kui ma sellel autol midagi mõlki sõidan, siis kasko ja kindlustus on ju olemas, aga see auto ju alles tuli parandusest. Sel teemal ma hetkel ei peatu :D, aga ka see olukord annab mulle tõestust, et ma oskan olla ikka korralik kobakäpp ja samal ajal see kõik pakub mulle meeletult nalja ja samuti laused endale roolis enne ringristmikule sõitu kui õppesõidu auto vasakult kiiremini lähenes kui ma arvasin: "jaaaaaa, ma teaaaaaan, see on ka mulle hetkel keerulisem kui tunduda võib!" ;D Ja tegelikult oligi natuke. Siis eelmine öö vist siiski muutis mu tervet olemust, sest kui ma hommikul selle bussi rooli taas istusin olin ma seal nagu kala vees, või suhkur kohvis, või ma ei teagi kuidas nüüd kõige õigem väljend oleks "aju istme ja rooli vahel?!" Selle võtamegi!

Tegelikult ei tulnud ma ju rääkima ainult sellest, kui tavaline päev mul oli. või siis mitte ja kui hästi ma autoga sõita oskan, või siis mitte. Minu tänane olemine ja olek on oluliselt rahulikum ja kindlam. Ma olen jõudnud endaga sellesse kohta kus tajun ja näen, kui võimas ma olen. Ma tean, et meile antakse kanda täpselt niipalju kui me kanda suudame. Minu elu nädala sees on üsna ruttiinne. Mõnele võib see täiesti väljakannatamatu olla ja eks kohati ka mulle endale, sellepärast ma nädalavahetuse lähenedes tunnengi, et nüüd vajab hing rohkem seiklusi ja põnevust. Ma nimelt treenin end jätkuvalt 4-5 korda nädalas. Ma ei tee seda selleks, et ma tahaksin kuskile võistlema minna, vaid selleks, et mulle lihtsalt meeldib ennast liigutada ja see enda liigutamine on ka viis kuidas iseendaga aega veeta, analüüsida erinevaid olukordi ja vajadusel ka raskematele olukordadele lahendused leida. Minu kõige parem lahendus evvvveeeer on see, et ole siin, ole hetkes ja ära ela tulevikus. Jah, on neid hetki kus näib, et kõike on palju ja kuidas erinevatest olukordadest küll välja tulla.. Ma ei tea ju seda? Sina ka ei pruugi teada! Sellepärast ongi oluline olla hetkes ja lasta asjadel ja olukordadel kujuneda nii nagu nad kujunema peavad. Minu tänane päev oli imeline. Selle päevas oli palju vaikust, podcaste, suhtlemist, ahhetama panevaid olukordasid, kus ma sain tõestust, et maailm on täpselt nii armas ja ilus koht kui palju sa ise maailmasse panustad ja kui palju sinust endast seda kõike head välja paistab. See oli ka mu tänane mõte endale, et lõpetame selle negatiivse mõttelaadi ja programmeerime ennast postiivseks. Ka see on otsus, täpselt nagu alkoholist loobumise, krõpsude ja magusa mitte söömine jms. See on meie otsus, olla sellised nagu me oleme. Kui sa tahad olla närviline, õel, kuri ja seda välja anda tervele maailmale, siis do it, kui sa tahad olla rõõmus, positiivne, abivalmis ja hea, siis do it. Aga ära eelda, et kui sa ise panustad ühtemoodi, siis vastu saad sa teisiti. Ei, mida annad, seda saad. Siinkohal tahan tagasivaatena meenutada oma vanaisa. Ta ei olnud väidetavalt teab mis vägev isa oma lastele, aga ta oli kuradi hea ja mõistev vanaisa oma lapselastele. Tema süda oli õiges kohas ja ta uskus inimestesse ka siis, kui keegi teine seda ei teinud. Tema oli ka ehe näide, et muutusteks pole kunagi hilja. Kui ta ei saanud olla 100% täisväärtuslik isa oma poegadele, sai ta olla 200% täisväärtuslik vanaisa oma lastelastele. Jah, eks sellel teemal peatumine teeb natuke kurvaks, aga samas ka rõõmsaks. Kurvaks, sest teda pole ja mul oleks talle lehtede viisi küsimusi, mida ma toona kui ta oli küsida ei osanud. Rõõmsaks, sest ta oli mu vanaisa ja mul oli imeline võimalus kogeda nii häid kui keerulisi aegu temaga. Ma arvan, et täpselt nagu eelmainitud olukorra puhulgi me peame ka eluliselt leidma neid positiivseid külgi ja neid tõstma ja nendele toetume, mitte vastupidi. Sest nagu ka eelpool mainitud, see viib edasi. Kui ma istuksin siin kodus päev otsa, või noh alates lõunast. Vaataksin telekat ja haletseksin ennast, et ma olen nii üksi ja näe naabritel on küll mehed kodus, aga minul ju pole.. Siis ma arvan, et ma tänaseks oleksin juba kätpidi rahustite karbis, mis mul ka kodus "teatud aegadest" alles on. Ma ei tee seda. Ma olen õnnelik inimene, kes jälgib uudiseid nii palju, et mitte üldse, telekat vaadata ma enamasti ei jõua kui mõnel hetkel mees palub, siis üks film nädalas on ju täitsa mõeldav. Jah, ma ei tunne sellest puudust, mul on see võimalus, aga ma ei vaja seda. Ma leian, et selline asi, mida ma kuulen laste suust "mul on igav" üsna tihti on natuke rumal väide. Ma usun, et me kõik leiame viise kuidas endale tegevusi pakkuda, lihtsalt oleneb milliseid ja kui palju need sind väestavad. 

Mina tänan, et olid minuga mu 2 päeva ja jaksasid lugeda mu mõtisklusi. Mul endal oli seda küll täitsa vahva teha ja kõige vahvam on asja juures see, et 2-3 aasta pärast saan ma vaadata, mida ma täna mõtlesin, ütlesin ja tegin. Ja seda ma kutsun arenguks!