Nutikaks, Terveks ja Rikkaks

Minu viimsed kuu aega vähemalt, isegi natuke peale on mind tagasi tõmmanud. Võibolla oli see allergia, võibolla on lihtsalt mul vaja sellist nö kodust keskkonda, kus oma pead tühjaks mõelda ja mõelda ka seda vanat head mõtet " Kes ma olen?" "Mis on minu amet?". Ideesid ja mõtteid on olnud palju, aga pikem analüüsimine, k,a ka natuke ülemõtlemine on visanud kõik mu visioonid nurka. Pole ideid, pole enam mõtteid mida mõelda, on vaid üks viis ju kuidas teada saada, kes ma päriselt olen?! Seadsin sammud raamatukokku, seisin ja otsisin seal riiuli vahel seda "Õiget" raamatut, mis natukenegi aitaks kuidagi mõtetes selgust saada. Käest käisid läbi paljud raamatud k.a mingisugused usu raamatud, mille sisu tundus isegi täitsa loetav, aga ma ei tunne, et ma oleksin nii usklik, et ma seda teed läheks ja nö jumalal laseksin otsustada mis minust saab. Igastahes ma ei leidnud mitte midagi ja lohutuseks haarasin kaasa Osho "Otsing-Enda sisemise jõu ja potensiaali leidmine", lugesin mõned lehed ja see hetkel ei ole see raamat, tundsin, et loetud read ei jää meelde.. Tühjus hinges ikkagi ju. Läksin järgmine päev uuesti raamatukokku. Ausalt, ma tundsin ennast juba ise ka natuke meeleheitel, need tädid seal leti ääres tundusid ka olevat juba kerge muigega " Kas võtad magamiskoti ja padja ka kui järgmine kord tuled??!" Nali. Suundusin samasse riiulite  merre kus ma eelnev päev juba kolasin ja ma ei pidanud kaua otsima, seal ta oli. See pealkiri oli juba selline, et ... olgu! Olen müüdud!

Ma ei ole kungi väga lugeja olnud, koolis ja eriti gümnaasiumis lugesin, sest oli vaja ju kool lõpetada, aga sellist tuhinat, et loeks ja äge oleks lugeda... pigem mitte. Viimasel kolmel aastal olen lugema hakanud, sest mulle meeldib ja see on nii arendav ja mõnus ja need hetked endaga arutledes miks on nii, või miks on naa.. nii vägev ja lõpude lõpuks- a.r.e.n.d.a.v . Üks asi mis mind alati häirinud on, on see et mulle ei meeldi kui elu seisma jääb, hetkel ma tunnen veits, et seisab, aga annan endale aega. Ma olen endale ja enda elu ametile väga lähedal. Selline koha peal tammumine, see ei ole minu teema. Elu peab liikuma, elus peab toimuma midagi, aga hetkel on selline vaikus ja ma naudin seda nüüdseks. 

Praeguseks hetkeks olen ma selle raamatu sisulislt läbi lugenud. Ma pean nentima, et ma tundsin end nii palju ära, lausa nii palju, et tagasi oma elule vaadates, tahaks käe näo ette libistada. Samas, on elu areng. Ma ei saaks olla tänases selline nagu olen, kui ma ei ole/ks kogenud ja olnud selline, nagu olen. Näete.. hakkab jälle see dialoog iseendaga. Üks esimesi nö negatiivseid külgi minus, mida ma kohe alguses enda kohta sellest raamatust lugesin/teada sain, on see vana hea "ohvrimeelsus või ohvriroll". Ma nägin ära kõik olukorrad, mil ma seda avalikult või privaatselt harrastanud olen ja nii piinlik on. See on täpselt see hetk, kus tahaks korra maa alla vajuda, aga mis ma ikka vajun. Kõik mis ma olen, olen ma elu jooksul ju õppinud "õpetajatelt" ja seda kõike on mulle sisendatud või on/oli see minu ainus viis tähelepanu saada?! Selge on see, et kõik hädad ja hetked ja nö ohvrirolli olukorrad oleme me ise enda ellu kutsunud, või siis palunud ja samuti ka see, et" oleme iseenda vaenlased uskudes kellegi teise uskumusi enda kohta". A´la, et rikkus on paha, meie peame olema vaesed ja vaesus on hea, ei aja upakile jms, mida praeguses ühiskonnas ilmselt/ma loodan, ei ole nii palju, aga mõneti oli ka see mulle tuttav. Ma ei ütleks, et minu lapsepõlvest, pigem hilisemas elus olen ma seda kohanud. See on ka mu enda mõtetes oma laste osas mõttes olnud, et kas pigem rääkida nendele rahaväärtusest, raha teenimisest, arvete maksmisest jms, või lasta neil lihtsalt ise jõuda nö oma nägemuseni raha suhtes.. 

Ühesõnaga raamatu esimene pool rääkis sellest, kuidas autor tänva peal narkomaanide poolt kuuli sai. Kuidas ta ise endale abi kutsus ja kuidas ta jõudis teadmiseni,et ta ise seda endale soovis ja nö ellu kutsus. See pani ka mind väga sügavalt oma "hädadele" otsa vaatama ja öösiti 3 ajal vetsus käies mõtlema, et ma olen oma praegustele "valudele" püüdnud ju täpselt samamoodi leida kellegi teise tegemata/tehtud valesid tegusi, ometi olen olnud ju mina see, kes on andnud nö loa asjadel juhtuda ja siin ei ole ju kedagi teist süüdistada. Seega valuvaigisti sisse ja valu leevenemist ootama ja samal ajal meetutamas ja kõrvus kajamas seda lauset: " Kellele on kõige raskem andestada? Iseendale!"

Täpselt nii tunnen ka mina. Kõikidele teistele on ju lihtne andeks anda- lepime ära, lähme eluga edasi, oleme sõbrad edasi jne, aga iseendale? Kuidas ja kas sa reaalselt saad endale andestada? Selles on küsimus. Aga kuidas? 

Rämpstoit, rämpstoit ja rämpstoit! Me kõik teame, et see on kahjulik, et see teeb meid paksuks ja kui me oleme paksud, oleme endale kahjulikud.. Ometi on selles midagi sellist, mis meis kõigis, või noh enamik inimestes sõltuvust tekitab! K.a minus, ma ei saa öelda, et ma olen nüüd sale, mul seda probleemi ei ole. On! Põhjus on lihtne- meid/mind on alates sünnist programmeritud rämpsutoitu ostma ja see on nö üks harjumus meie elus, mida võibolla nii palju tähele ei panda, aga see on ja sellele sõltuvusele jääb isegi tubakas alla. Ometi saab rämpstoitu osta igal ajal, igast poest, kohvikust ja nurga pealt ilma, et keegi näpuga näitaks. See on nagu norm, et sa sööd seda ja mitte keegi ei vaata viltu, samas kui Hesburgeris eine asemel salati tellid.. on ju naljakas?! :D  See lehekülg oli päris kole ja jällegi- enda minevikku ma muuta ei saa, kuidas ma hakkan nüüd oma 6 ja 9 aastast last ümber koolitama. Ei peagi. Mina leian ja ka enda puhul näen,et kui toitumine on paigas 4-5 korda päevas korralikku sööki koos elus toidu (salati, pirnide, virsikute) näol tarbida, siis ei jää lihtsalt palju ruumi kõhtu "rämpsu" jaoks. Ma ei eita, et ma ostan krõpsu ja kommi koju ja ma ei eita ka seda, et ma ise neid tarbin, aga vahe on kogustes. Mina tarbin neid ca 1 kord nädalas, või kui keha nõuab, siis peotäis ja isu kadund. -üks toidukord perega filmi vaadates, aga ülejäänud ajast toitun ma hästi ja liigun palju. Kõik peab olema tasakaalus ja seda võin ma kindlalt väita, et ükski patustamine ei ole mulle selle aasta jooksul ühtegi kilo juurde toonud. 

Üks oluline asi, mida see raamat räägib ja mida ma viimased 2-3 aastat tajund olen on meedia kasutus. See kui palju jama me endasse niisama laseme ja kui palju negatiivsust meedia kajastab. Me isegi ei pane seda tähele, aga siis kui ma tegelesin enda puhul ärevusega toimetulekuga, sain ma aru, et uudistega on lõpp. Minu arust just viimased aastad on näidanud, et meedia suudab toota, lahmida ja siis inimestes paanikat tekitada. Seega keelasin ma endal "uudiste" vaatamise. Jah, meil kodus uudised käivad, sest mees vaatab, aga õnneks iga saade algab sisukorraga või tutvustamisega, seoses sellega tead arvestada, et kas on mõtet mingi hetk end teleka ette lohistada või ei. Vähe sellest,et telekast tuleb 80% jama, tuleb ka facebooki ajavoost seda kollast päris palju vahele, seega olen ma püüdlikult iga kuu "Õhtulehte" ja "Delfit" kinni pannud, kahju et sellises olukorras paketti ei saa, a´la aastane vaikus. Ma oleks nõus selle kohe tellima. Näet! jälle äriidee. Olgem ausad, mul ei ole vaja teada kui nõme see Kiik taas on, kuidas Joller end õigustab, kes jälle surma sai, kes kellega käib ja kui halvasti meil siin Eestis on ja Ukrainas tegelikult on hullem. Jah, ma mõneti tean asju, aga mul on kodus isiklik ankur :D :) Mõneti pean tänulik olema oma kurjale emale, kes õpetas mul enda "väljalülitamise". Kui mind ei huvita, siis ma ei kuula ja väiksena tegin väidetavalt "kala näo" ja oi kuidas see mu ema häiris, et järjekordselt riielda saades ma isegi ei kuula. Novot, aitäh sulle tugeva kooli eest! :D

Mida ma isegi näen ja kogen on see, et seda positiivsust ja rõõmu on nii vähe. Reaalselt käid ja vaatad (nii palju kui maski tagant paistab) morne nägusid. Seega ma väga ei käigi Rapla vahel, nö siis kui vaja poodi, apteeki ja lapsed kokku korjata, muidu niisama ma väga ei kipu tänavale. See raamat räägib ka sellest, et 30 minutit päevas peaks tegelema iseendaga st trenn, loovad tegevused, mediteerimine ja enesearendamisega. Kui päev sisaldad palju negatiivseid hetki, siis võta vähemalt 20 minutit ja anna endale ka positiivseid hetki. Ja  nii kummaline kui see ka pole, vaadata üle inimesed, kes sind ümbritsevad.  See peatükk on mul läbi, st seda olen ma juba teinud. Kui depressiooniga maadlesin, siis selle käigus tajusin ma ära need inimesed, kes on negatiivsed, kes näevad oma elus ainult halba ja ise ei tee midagi, et see parem oleks. Seega ümbritse end inimestega, kes sinust  hoolivad, tunnevad ka päriselt huvi kuidas sul läheb, on sulle olemas ka öösel kell 3.00 ja elavad sulle alati kõiges kaasa. Lisaks panetähele ja hakka jälgima oma elus positiivseid asju ja kui neid ei ole, siis tekita. Minu maja on nüüd afirmatsioone täis, peegel, külmkapp ja kalendri ümbrus, et head mõtted mind ümbritseksid. Lisaks on mul vaja veel üks kodune ülesanne teha. Kujundada endale pildid sellest, kus ma 2 aasta pärast ennast näha tahan ja mida ma selle ajaga saavutada tahan. Selleks on, aga vaja katalooge ja ajakirju, sest see kujundamine peaks/võiks  käia piltidena, nii on parem visioon asjale. Mis te arvate, et mul on kodus ajakirju, või katalooge?? Nõup. Suhtlesin õega ja ta andis väga head nõu, seega ei mingeid katalooge, 21 sajand.. meil on dr Google, aga mul ei ole värvilist printerit, aga küll ma selle ka alevist leian,, vast. See raamat on väga silmi avav, seega neid teemasid on seal palju, kuidas oma elu uues ja paremas valguses näha ja kui sa tahad muutust ja nö uut algust, siis pead sa ka pingutama. Mina olen suutnud viimase 2 nädalaga endas ära teha sellise töö, mida ma ei olnud siiani  12 aastat teha suutnud. Ma kujundasin endale tuleviku, ma otsisin enda seest enda unistused ja asjad, mida ellu tahan viia ja mul on peagi uued tuuled teel ja selleks kõigeks olen ma selle esimese vajaliku sammu juba teinud. Seega õhutan kõiki seda raamatut lugema ja kui sa reaalselt ei ole oma eluga rahul ja selles toimuvaga, siis muuda seda. Me elame ju korra, miks siis nirult! :) 

Räägin ka natuke endast ja enda tegemistest. Sport ja veelkord sport. Tunnen, et olen täiega asja sees, eks kevad läheneb, kes tahab kaalu kaotada, kes lihast - ma see viimane :D.  Eelmine nädal olin täitsa tubli. Kõik mis kavas (trenni) oli ma ka ära tegin. See nädal olen ka tubli olnud. Juba kaks korda rajal käinud ja ühe korra jõudu teinud. Homme teen ka jõudu, sest täna oli matka päev. Minu esimene mure oli pluss 2-s kraadis ja kergtee olukorras. Tee oli täitsa kõnnitav, küll aga ainult ühes suunas, sest tagasi tulles puhus tuul päris korralikult vastu. Seega autosse jõudes olin ma väga surnud. Samme kokku 16 000 ja jalad nii valusad, et otsustasin kõhulihased homseks jätta ja tegin 10 minutit venitusi ja hetkel on väga hea. Mis on väga veider minu jaoks, et mu jalg  ja selg valutavad ainult vabadel päevadel. Kui ma trenni teen nii kõndi kui jõudu, siis ei ole mitte ühtegi valu. Kui ma autosse tagasi jõudsin tegin ka video, mida ma ei avalda, ma lihtsalt olin nii surnud omadega, et seda oli natuke halb vaadata. Kodus venitasin ja mängisin ka klaverit, mõtlesin et mingi hetk  võiksin avaldada mõne laulu ja,aga hetkel ma selleks valmis ei ole, kuigi tegelikult peaks nagu see raamat ütles, et kui sul on maailmaga midagi jagada, siis tee seda, selleks sind loodi. 

Suund Raplale :D

Pärast jõutrenni olla hea ja jah, ma koristasin ka oma elamise ära.. pärast. :D

Kui kõik on hästi, siis peab alati ka natuke miskit halvasti olema, sest muidu oleks liiga ideaalne.

NB! KUI SA OLED MEES JA SIND NAISTE ASJAD EI HUVITA, SIIS KERI EDASI :D.

 Sel nädalal saabus ka minu õuele hetk, kus ma kell 3 öösel, kaks ööd järjest nö lage vaatasin. Nimelt see vana hea munasari, lihtsalt otsustas, et nüüd on aeg öösiti valutama hakata. Üksinda kuulates kuidas maja nohiseb hakkasin siis mõtlema, et tegelikult pole ju mul kedagi teist enda olukorras süüdistada. Ise ma lasin endale spiraali paigalda, mis ilmselgelt mulle selle verevalumi tekitas. Paigaldamise päeval hakkas see sama munasari torkima, reaalselt nii, et ma auto kõrval pidin pildi taskusse panema ja nii ta torkis ca nädal. Siis kadus ära ja oli nö vaikus. Siis hakkas mul jalg valutama ja siis ma otsustasin nende kõrvalmõjude pärast a´la isutus.. selle eemaldada. Kuigi mu arsti ei tahtnud seda teha ma siiski lasin ja samas majas teise arsti poolt, kes ütles, et tema ei oleks sellist mulle never pannud. Noh, tagantjärgi tarkus. Nii ma siis ilma spiraalita kulgesin mõned kuud, kui mind tabas üllatus. Esiteks mu päevad kestsid ja siiani 5 päeva asemel 3 päeva. Esimesed kaks lihtsalt lahmab nii, et võiksin wc istuda ja mitte midagi teha ja siis lõppeb - järsult. Ja siis hakkas munasarja tuikamine päevade vabal ajal ja nii umbes 2 nädalat. Seega helistasin nõuandlasse, kuhu ma sain kohe vahele ja selgus ultraheliga, et verevalum istub mu vasakus munasarjas. Rohkem mulle ei  räägitud, lihtsalt et on ovulatsiooni häire ja hakka hormoone sööma. Söin neid mõnda aega, aga nagu selgus ei sobi needki mulle nagu kõik friiking hormooniga tooted. Seega ma ei võta neid enam ja ootan siis, ma nüüd ei teagi mida. Näiteks, et see lihtsalt ära kaoks, või siis ära rebeneks nagu hirmutav googel räägib. Hetkel on mul täpselt selline hädapätaka tunne, et ma lihtsalt ei taha enam oma arstile helistada, aga samas nagu peaks, või vahetangi arsti ja kuulan ka muud arvamust, see viimane varjant meeldiks mulle rohkem. Jälle ma loodan ja sooviksin siiski looduslikku ravi, nende keemiate ja tablettide närimine ei istu mulle üldse. Igastahes ma istusin 2 ööd järjest 3h üleval, vahe peal püüdsin magada, aga selle valuga nii naljakas kui see ka pole aitab püsti olemine, seega ma siis tuikasin. Viimasel ööl kui "pidu" hakkas, käisin autost valuvaigisteid toomas (ilusad tähed sirasid), sest need on mul nüüd igal pool .Nospa ja paraka söömine ei leevendanud mul midagi. Käisin kell 4 öösel ka kuuma tušši all, aga ka see ei aidanud, see aitas mul sünnitusvalud üle elada ja ka ovukad, siis kui ma reaalselt mõtlesin, et nüüd on kõik. Võtsin siis veel ühe paraka ja jäin poolistuvas asendis magama ja sain täitsa 40 minutit enne äratuskella magada. Võite ise arvata kui vaimustuses ma ärgates olin. Uuel päeval olin ma targem.

Käisin apteegis ja soetasin Ibustari. Võtsin ennetavalt õhtul sisse ja panin öökapile võinoh toolile valmis, et vajadusel öösel kohe võtta. Pudeli panin ka vett täis, sest eelnevatel öödel häiris mind meeletult, et mu pudel tühi oli ja ma vett ei saanud/viitsinud tuua. 

Kõik ilusti valmis pandu vajusin ma unne ja minu üllatuseks ärkasin ma korra 5 paiku põieka peale, aga ma ei viitsinud minna ja ärkasin koos äratusega! Seega, kui on olemas korralik varustus ja relv, siis see valu ilmselgelt ei julge enam tulla. 

Mul sai kodus mesi otsa ja kui ma käin poes, siis muidugi jääb ju see kõige olulisem osa hommiku rituaalist soetamata. Mu mõtteid võeti kuulda ja mulle kingiti suur purk mett, mille ma kohe kindlasti ära tarvitan! Aitäh!' <3 

Lisaks jälitavad mind suled, ühe leidsin enda arvuti pealt ja teise põrandal, lambisel hetkel, räägitakse et suled toovad edukust! No loodame! :) :D

Lisaks on mul meeletult armas, kallis ja äge õde, kes otsustas oma õele enda paar korda kasutatud kõrvaklapid kinkida, kui kuulis minu jama vanade klapidega, millel auxi juhe katki läks ja seda juhet kuskilt saada pole. Seega andis ta need klapid isa kätte ja isa pani pakki ka vanaema kootud sokid, seega saan ma neid sokke veel see talv kanda. Ma reaalselt hakkan uskuma, et positiivne ellusuhtumine toobki positiivseid hetki ja asju mu ellu. Või lihtsalt ma ise näen neid hetki positiivsetena.. ei tea :)

 

Palju, palju õnne ja jätkuvat õnne sulle mu imeline õde. Paremat ja ägedamat sõpra ma endale tahta ei oskaks! Varsti näeme <3 :)

Selline oli minu nädalane blogi. Kui sind huvitab minu puhul miskit, mida ma rääkinud ei ole, võid mulle seda öelda. Mingine hetk on plaanis video teha, kus ma kogun kokku küsimused ja vastan neile :)  Jätkuvat rõõmu, õnne ja päikest! <3